TARTU MARATONIST – LIHTSALT

TARTU MARATONIST. LIHTSALT.

Tartu suusamaraton pidavat olema üks prestiižikaimaid spordiüritusi, sellel osalemine olevat väga suur asi. Õige eesti mees olevat see, kes on vaadanud „Savoy balli“, kellel on nahktagi ja kes on Tartu maratoni läbi sõitnud. Naiste kohta ma sellist nimekirja (õnneks) ei tea.:)

Mulle meeldib suusatamine, isegi rohkem kui jooksmine, eriti, kui  on ideaalsed lumeolud. Isiklik kilomeetrite rekord jääb kahe aasta taha ja siis sai suusatatud 900km. Tänavu on olnud heitlik talv ja Kuremaa suusaradadel on läbitud tunduvalt vähem kilomeetrid. Kuna mullu jäi maraton ära ja kirjas olin ka tookord, siis tänavu lihtsalt tuli minna. Vaimustust ei olnud, ärevust aga küll ja nagu ikka – mõned hirmuunenäod ja kahtlane sulailm enne stardipäeva ei teinud olemist sugugi lihtsamaks. Kolmel korral olen läbinud lühemat distantsi ja enam vähem oli ette teada, et esimestel kilomeetritel tuleb rüselemist ja kukkumisi aga midagi sellist, nagu esmaspäeva hommikul jagatud videos ei osanud küll arvata. Õnneks libisesin sellest massikukkumiste kohast pisut varem ja õnnelikult mööda. Ohtlikke momente oli, sest kui jätad eessõitjaga vahemaa, siis tuleb ikka keegi kusagilt ja seikleb vahele. Milleks selline kihutamine…Inimesed olid siiski sõbralikud ja viisakad. Kusagil ergutas mind mööduv naissuusataja, naisi olevat 600 ringis, nii et esituhandes on koht kindel. Kusagil ergutasin mina omakorda aeglasemalt liikunut, proua tunnistas, et saapad hõõruvad. Lõpupoole ühel laskumisel läksid enne tasasel maale jõudmist ülal eraldi alanud rajad kokku. Õnneks tänavu sellised kokkuminevaid radasid rohkem ei trehvanudki. Muidugi oli üllatus, et minu rada ära kaob ja ma pole veel alla jõudnud ja nii külg külje kõrval ühe piigaga siis sööstlaskujana alla sõitsingi, ise „ettevaatust“ ja „tulen paremalt“ hõigates. Pärast ajasime paar sõna juttu, et tema oli juba 3 korda kukkunud. Minul õnneks vedas, kukkumist ei tulnud kordagi ette, kuigi ühel laskumisel tahtis küll ära vasakule visata aga õnneks jäin püsti. Kukkujaid muidugi oli. Ilmselt pole murdmaasuusatajad need, kes käivad Rootsis ja Austrias ja Kuutsemäel laskumist harjutamas. Huivatvaid laskumise stiilinäiteid oli piisavalt ja päris kahju oli vaadata, kui keegi jälle mingil künkal pikali viskas. Ega neil, kes kepi või koguni mõlemad kepid murdsid, ka lihtsam polnud. Suusatamine on ikkagi tehniline ala ja kahjuks jäi silma ka neid, kellel suusad jooksmist segasid. Lõpupoole nägin ära ka tõusul uisutaja. Hõikasin talle, et uisutad või? Suusataja vaatas mind lolli näoga ja hakkas vene keeles seletama….ja uisutas edasi. Mina olin ka väsinud, ronisin kääri üles ja oleks oi kui väga tahtnud uisusammul üles liuelda aga reeglid on reeglid. Sellised mehikesed ajavad tigedaks.

Tiina Säälik

Minu eesmärgid olid lihtsad ja selged – nagu ikka, stardist finišisse ja mõnusa enesetundega. Kuna varem pole nii pikka maad läbinud, siis oli see ka minu järjekordne inimkatse, et mis ja kuidas ja kui kaua. Kaua läks küll, unistuste aeg oleks olnud ikka 5 tunni sisse aga kahjuks läks aega 6 tundi ja 17 minutit ehk ikkagi enne päikseloojangut metsast välja. Ilus oli, ideaalne päikseline suusailm, korralik rada, kõik oli ilus ja samas ka kuidagi igav. Muudkui sõidad ja sõidad ja sõidad… 30-nda kilomeetri paiku läks veidi huvitavamaks, vasak küünarnukk hakkas valutama ja valutas lõpuni välja. Ilmselt sõitsin siiski säästurežiimis, kuna olemine ja tervis olid lõpetades ja ka päev hiljem väga head. Midagi väga valusaks ei jäänud. Liiga ei teinud ja üllatav, et ka mingit suurt üldväsimust ei olnud. Enesetunne oli suurepärane.

Rajal olid kõik iseendaga ametis, kelle libises hästi ja kellel natuke vähem hästi. Kuulusin vähemlibisejate hulka. Samas oli huvitav, et sõltuvalt lumest ja rajast oli libisemine kord parem, kord halvem ja sama oli ka pidamisega. Üldkokkuvõttes olen rahul, kuigi samade suuskadega (itaallaste Ski Trab-id) olen külmemates tingimustes saavutanud oluliselt paremat libisemist. Käte jõule ka väga loota ei saanud, ikkagi nõrk olen. Vaatasin, kuidas kõik paaritõugetega mööda lendlesid ja tõdesin, et mina kahjuks nii ei jõua.  Teatav ärevus oli Harimäe suhtes aga see ei osutunudki nii hulluks katsumuseks, kui kartsin. Juba sealt laskumise pärast tasub pikka distantsi ette võtta.

Toidupunktides tankisin peamiselt vett, leiba ja soola. Üks glükoositablett, HoneyPoweri jõhvikageel ja Maxami maasikasiirup olid ka abiks. Lisaenergia on siiski vajalik, muidu läheb olemine ikka väga hõredaks. Tüütu oli see, et geelipakendid visati otse rajale ja tuli väga ettevaatlik olla, et mitte neid suusa alla kinni sõita.

Pärast Hellenurmet läks juba väga mõnusalt, lumi oli teraline ja libisemine super.  Kohvipunkt ja veel viimased 3 kilomeetrit ja oligi finiš. Kummaline aga ma ei tundnud mingit megatunnet, et ahhaa-ohhoo-oikuitore,  et olen 63 kilomeetrit ja Tartu maratoni ära sõitnud. Lihtsalt üks sõit…

Loomulikult soovitan osaleda. Kui varem pole käinud, siis algatuseks pool maad ja kui igavaks läheb, siis tasub ka täispikk distants ette võtta.

 

 

Tiina Säälik

INDUKTSIOONIPROBLEEM MINU TARTU MARATONIL

„Kalkun märkas oma esimesel hommikul kalkunifarmis, et kell 9 antakse talle süüa. Et ta aga oli tubli induktivist, ei kiirustanud ta järeldustega. Ta ootas kuni oli kogunenud hea hulk tähelepanekuid faktist, et süüa antakse talle kell 9 hommikul, ning neid vaatlusi tegi ta väga mitmesugustes tingimustes: kolmapäeviti ja neljapäeviti, sooja ilmaga ja külma ilmaga, sajustel päevadel ja kuivadel päevadel. Iga päev lisas ta oma nimekirja uue vaatlusotsuse. Lõpuks oli tal oma induktivistlik teadvus rahuldatud, ning ta sooritas induktiivse järeldamise, tehes kokkuvõtte: „Mind toidetakse alati kell 9 hommikul“. Kuid oh häda, ilma mingisugust kahtlust jätmata osutus see järeldus jõuluõhtul vääraks: selle asemel et kalkunile süüa anda, võeti tal pea maha. Tõeste eeldustega induktiivne järeldamine viis väära kokkuvõtteni.“ Nii on kirjas Alan F.Chalmersi raamatus „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks“, peatükis „Induktsiooniprobleem“, kus ta Bertrand Russelli näite varal selgitab miks alati ei ole õige üksikute faktide kogumiga (induktsioon – üksikutest järeldatakse üldist) paika panna seadusi ja teooriaid. Mul oli ka tänasel Tartu maratonil induktsiooniprobleem. Pead küll maha ei võetud, aga mitmed kehaosad on õhtuks sellised, et kõige paremini tunnevad nad end, kui ma diivanil lösutan. Aga samas ei ole see lösutamine seotud induktsiooniga vaid sellega, et ma sõitsin täna suuskadega ühest maaslamavast mehest üle:PHea küll, alustame algusest.

Mati, Reine ja Andrus enne Tartu Maratoni starti

Ma jubedalt tahtsin täna rajale minna. Ma olin juba eile nagu sütel. Ei mingit hirmu ega kahtlust. „Tahan maratonile!“ – hüüdis mu keha ja meel. Täna hommikul kell pool kuus siis lõpuks startisime. Võtsime autole ka mõned teised Jõgeva suusasõbrad ja enne seitset olime Elvas finiši parklas, kust sõitsime bussiga Otepääle stardipaika.  Pakkisime riided suurde kotti, mis siis pakibussiga finišisse toodi, proovisime korra veel suuski ja Mati pani igaks juhuks kliistrile tahket määret peale ning läksime starti. Minu number oli 3816 ja seega läksin teele suhteliselt tagant otsast. Kuna stardini oli veel paarkümmend minutit aega, panin stardikoridoris suusad maha ja vaatasin, kes seal veel on ja mis nad teevad. Oli mitmeid väljamaalasi. Ja stardikoridoris käis parasjagu soojenduse tegemine- inimesed olid moodustanud midagi ringi sarnast ja kepsutasid ja sörkisid ja hüplesid hoogsalt. Ma ei võtnud ringi, hakkasin hoopis tagurpidi ringi hüplema ja kepsutama – kangekaelne ja individualist nagu ma olen.

 

Mati Koppel - suuski määrimas

Stardist saime jube rahulikult minema. Ma ei mäleta sellist rahulikku st ilma üksteisele otsa koperdamata ja ilma ummikuteta minekut. Rada oli vist laiemaks tehtud. Nii palju eraldi radasid oli, et kõik mahtusid ilusasti ära ja nii oli see kogu päikesepaistelise sõidu vältel. See tõi mu meelde kõik eelnevad selle aasta maratonid ja ma tõdesin taas, et Tartu Maraton on super tingimustega, parim maraton kogu Universumis!. Mäest üles, kus eelmistel aastatel ja eelmistel maratonidel on tekkinud pusad, mäest üles sai isegi kiiresti minna, kohati isegi peaaegu joostes. Ja ma olin tõeliselt üllatunud ning tänulik, et mul oli alati vaba rada kas ees või kõrval, et ma oskasin alati valida sellise mäest laskumise raja, kus keegi ees ei kukkunud. Mul oli tunne, et ma olin nagu mingis energiavoos. No suusa libisemine kõige parem ei olnud, aga selliseid suuski oli teisigi mu kõrval. Ja pidamine oli selline piiripealne, et mäest ülesse otse ikka ei saanud, aga samas ei takistanud pidamine lauskmaal libisemist (kui just tuisuga kerget lumekihti raja põhja ei olnud toonud). Samas oli sel vabal sõiduvool ka väike „puudus“ – kui ei ole kedagi, kelle taga rahulikult ja enda võimete piirist veidi allapoole tempoga sõita, siis olin teadlik võimalusest, et ma sõidan alguses äkki liiga kiiresti ja lõpus enam ei jaksa. Eelmistel aastatel on rahulikud liikujad aidanud ka mul end tagasi hoida. Aga sel aastal – kui kõrval rada oli tühi, siis ma ikkagi astusin sinna kui tundsin, et võiks veidi kiiremini minna. No see tänutunne ja voog ketsis minu jaoks umbes 10 km. Siis tuli üks täitsa tavaline mägi ja mu ees sõitis üks täitsa tavaline ja minu meelest osav mees. Ma ei pidanud vajalikuks rada vahetada. See oli tõesti väga kerge laskumine. Keset mäge aga kukkus see mees siruli!!!!! Ja otse minu nina ees, ma ei jõudnud üldse reageerida ega mööda astuda. Ma ei saanud mitte midagi selle sekundiga teha ja…. Sõitsin tast üle:(Ja siis kukkusin tagumiku peale istuli. Uhh. See oli jube valus. Jäisel rajal hooga lihtsalt tagumiku peale. Oleks siis kuidagi küljeli. Ma sain jube kõvasti põrutada nii tagumikust kui ka vist peast:Psest tundsin, et pea hakkab valutama. Lonkasin raja äärde ja tahtsin nutta, sest nii valus oli. Katsusin oma konte ja need tundusid terved olevat. Proovisin edasi sõita. Paaristõuget tehes oli alaseljas valu ja jalaga hoogu lükates oli valus seal, kus inimestel saba hakkaks kui neil see oleks. Ühesõnaga – põrutasin täiega ära oma sabakergitaja lihase (või kondi?). Mõtlesin, et katsun esimesse toidupunkti jõuda ja pean vist katkestama. Aga aja möödudes andis valu veidi järele ja ma mõtlesin, et proovin ka teise toidupunkti minna. Igatahes ei jätnud ma sõitu katki ka seal. JÄREDLUS NUMBER ÜKS: Kui inimene liiga hoogsalt oma saba liputab või seda kergitab, siis Looja seab ta olukorda, kus inimene oma saba enam kergitada ei saa. Tuleb olla alandlikum ja tagasihoidlikum. Vist:P

Reine Koppel

Aga kuidas on siis mu tänane sõit seotud induktsionistist kalkuniga? Olen enne tänast kolmel eelmisel aastal (v a 2014, kui maratoni ei toimunud) sõitnud pikka maad. Esimesel aastal oli mu aeg umbes 6.30. No siis tegin rajal veidi „nalja“ ka. Pildistasin jne. Teisel aastal oli aeg umbes 6 tundi. No siis tegin ka veidi nalja aga ehk veidi vähem kui esimesel aastal. Kolmandal aastal oli mu maratoni läbimise aeg 5.30. Siis ma vist tegin veel vähem nalja kui kahel eelmisel aastal. Hakkasin siis sel aastal salaja mõtet mõtlema, et äkki püüaks sel aastal kinni aja umbes 5 tundi. No kui iga maratoniga on sõit pool tundi kiirem olnud, siis ju peaks nii võimalik olema ka sel aastal. Panin plaani ka paika. Sel aastal nalja ei tee. Jätsin fotoka ja telefoni jope taskusse. Mõtlesin, et esimesed nelikümmend kilomeetrit võtan asja rahulikumalt ja siis teen kahekümne kilomeetrise spurdi. Siiani on mul enda sõitudega selline kogemus, et ma hoian end esialgu veidi tagasi ja võtan asja rahulikult ja viimasel 10-15 km jooksul suudan siis ka kiiremini sõita. Eluaegse suusataja värk – vastupidavus eelkõige. Aga kõik see plaan ei läinud mul sel aastal täide. Esiteks üle maaslamava mehe sõitmine:Pja valus kukkumine, teiseks – kui kakskümmend kilomeetrit lõpuni jäi, siis tundsin, et ma ei viitsi rabada. Võib olla oli see sellest, et ma sel aastal kellegi selja taga ei oodanud vaid valisin kergesti kättesaadava kõrvalraja ja sõitsin oma hooga edasi. Ja siis ei olnudki mul enam lõpus vajalikku kiirenduse jõudu. Aga võib-olla oli mu kehasse kogunenu salakaval väsimus ja ma ei olnud eelmistest sellel aastal sõidetud kolmest pikast maratonist tegelikult taastunud? Viimased kümme kilomeetrit olid mul ülirasked. Ma ei mäleta nii raskeid maratoni kilomeetreid vist eelmistest sõitudest. Ka parem puus oli hakanud valu tegema. Sest suusa pidamine ei olnud enam väga hea ja mul oli väike pinge jalgades, et kui täie hooga jalaga hoogu lükkan ja mittepidava suusa tõttu jala alt ära lööb, siis on oi-oi kui valus. Ja seepärast olin ma igal hetkel valmis jalahoogu kinni püüdma, kui suusk otsustab mulle käkki keerata. See võtab aga jalale ja liigestesse pinge sisse. Viimase kolme kilomeetri peal tundsin, et ma ei taha mitte midagi muud siin maailmas praegu kui ainult finišis Matit näha ja teda kallistada:)Mul oli ikka päris rasked need viimased kilomeetrid. Mati vaatas õhtul kodus mu vaheaegasid ja kohti ja ütles, et ma olen esimesed viiskümmend kilomeetrit päris ilusasti oma kohta parandanud, aga viimasel kümnel on näha, et minust hakati mööda minema.

JÄRELDUS NUMBERR KAKS: Induktsionistlik loogika näitas mulle samasugust sobimatust nagu kalkunile. Kalkunil võeti jõuluõhul pea maha selle asemel et süüa anda. Minul läks siiski paremini- läbisin 63 km ajaga 5.50  koos peaga (kuigi induktivistliku loogika järgi oleks ju pidanud see aeg olema 5 tundi), süüa anti igas TP-s rikkalikult. 😀

 

Ja kui sabakergituse lihaskont terveks saab, siis lähen järgmisel aastal uuesti. Kas just viite tundi püüdma, seda veel ei tea. Treeningkoormust ma igatahes suurendada selle nimel ei kavatse.

43. Tartu Maraton

Möödunud pühapäeval toimus 43. Tartu Maraton, kus oli ka spordiklubi ProRunner küllaltki arvukalt esindatud. Pika, 63 km distantsil oli meie liikmetest kõige kiirem Kristjan Sahtel, kelle lõpuajaks märgiti 4.06.14. Pikale distantsile startis 12 ja lühikesele 7 prorunnerit

 

Tulemused 63 kmKristjan Sahtel - diplom

  • 1057. Kristjan Sahtel – 4.06.14
  • 1286. Margus Mäll – 4.15.23
  • 1481. Mati Koppel – 4.23.28
  • 1482. Björn Puna – 4.23.31
  • 1917. Hanno Kindel – 4.39.41
  • 2778. Kaarel Piip – 5.12.20
  • 2856. Andrus Kukk – 5.15.22
  • 3639. (317) Reine Koppel – 5.52.09
  • 3765. (349) Helle Hallik – 6.00.00
  • 3967. (388) Tiina Säälik – 6.17.14
  • 3984. Veiko Luug – 6.18.10
  • 4126. (427) Merikene Annuk – 6.32.28

Guido Bergmann

 

Tulemused 31. km:

  • 97. Viljar Vallimäe – 2.15.00
  • 275. Robin Pedai – 2.37.32
  • 276. Martin Pedai – 2.37.33
  • 365. Guido Bergmann – 2.44.52
  • 443. Fred Sooläte – 2.50.53
  • 488. (113) Liis Põder – 2.54.09
  • 751. (229) Kristi Leping – 3.11.57

 

Viljari lugu suusamaratonist:

Suusamees ma kunagi olnud ei ole, kuigi suusad on mul siiski ka varem jalas olnud, algkoolis käisin isegi suusatrennis ja ülikooli ajal tuli ka veidi suusatada. Ühel õhtul helistas Martin ja ütles, et tal tuli hea mõte, et annab mulle suusavarustuse ja lähme sõidame Tartu maratonil lühikese distantsi läbi. Alguses arvasin, et teeb nalja! Peale telefonikõne lõppu mõtlesin, et ilmselt siiski ei hakka oma nina sinna toppima ja jään pigem enda liistude juurde. Läks natuke aega mööda ja mõtlesin, et mis seal ikka, teeme siis ära.

 

Nädal enne Tartu Maratoni sain suusavarustuse kätte ja esmaspäeva hommikul läksin Kuremaa suusaradadele katsetama, et mis sellest siis välja tuleb. Sõitsin 17 km ja veendusin, et ega ma väga hästi suusatada ikka ei oska, kuid saab hakkama. Teisel päeval läksin uuesti rajale ja sõitsin 13 km, tahtsin veidi pikemalt sõita, kuid muud kohustused vajasid tegemist ja sõit jäi üsna lühikeseks. Reede õhtul sain määritud suusad kätte ja laupäeva hommikul läksin proovima. See oli üsna jube kogemus, sõitsin kokku 4 km, suusad ei libisenud ja kogusid suure kihi lund alla. Võtsin ühel tõusul suusad alt ära ja hakkasin lund suusa alt ära võtma, midagi käepärast polnud, soojendasin ja mässasin seal kaua, lõpuks tõmbasin hammastega suusa puhtaks, võtsin kätte ja kõndisin läbi metsa suurema laskumise juurde. Panin suusad alla ja sõit võis jätkuda. Laskumise lõpuosas tulin klassika jäljest välja ja suusk oleks nagu naelaga maa külge löödud, peaaegu oleksin põõsaste vahele lennanud. Siis otsustasin, et siit tuleb nüüd kiiresti auto juurde tagasi saada. Helistasin kohe Eeri Vahtrale ja ütlesin, et suuskadega tuleb midagi teha – nendega ma starti küll minna ei saa. Eeri määris sel päeval Otepääl suuski ja ei jäänudki muud üle, kui Otepäält läbi käia.

 

Martin, Viljar, Robin ja Karre enne starti

Tartu Maraton 31 km start

Igatahes pühapäeval seisin Karre, Martini ja Robini kõrval Tartu maratoni 31. km stardis, ühe klubikaaslase naine oli väga vahvalt hommikul öelnud, et see on „mahlapakkide arvestus” mahlapakid või mitte, kuid mõtlesin ikkagi, et mida ma ometi siin teen. Peale starti läks muidugi kõik lõbusamaks, alguses ei saanud hästi liikuma ja tuli tõusudel üsna palju oodata, et kolonn liikuma hakkaks. Ilm oli väga mõnus, veidi tuuline oli, kuid see sõidu ajal ei härinud, pigem oli stardis tuule tõttu veidi jahe. Enne esimest toitlustuspunkti õnnestus kahel korral kukkuda ka. Kuna esimene toitlustuspunkt tuli nii kiiresti, siis otsustasin kohe, et sealt sõidan läbi ja midagi võtma ei hakka. Sõit oli iseenesest lahe, vaatasin kuidas teised sõidavad ja proovisin ka veidi erinevaid klassikatehnika liigutusi teha, kuid jäin endale siiski mingil hetkel kindlaks, et teen paaristõukeid edasi ja tõusudest jooksen üles. Väga ebaviisakalt trügida ei tahtnud, kuid tõusudel sain siiski kõige paremini teistest mööda. Nüüd näitasid sildid juba, et ka järgmine toitlustuspunkt on lähenemas. Otseselt mingit vajadust ei tundunud ja sõitsin sealt ka läbi. Raja lõpuosas oli tunda, et suusk enam nii hästi ei libise, kuid kuna kogemus puudub, siis väga suurt võrdlusmomenti ka polnud, et kui hästi või halvasti ta nüüd libisema peaks. Edasi ma igatahes liikusin. Kui vahepeal oli üsna hea sõita ja rajal väga massiliselt inimesi koos polnud, siis mingist hetkest oli rada pika distantsi sõitjaid ka täis. Ühel tõusul rühkis teiste seas ka üks mees, metsast leitud roigas käes, kuulsin, et üks suusakepp oli 15 km tagasi katki läinud. Lõpuks hakkasin „kohvipausi” punkti jõudma, kuid otsustasin ka sealt lihtsalt läbi sõita, sest lõpuni ei olnud tõesti enam palju jäänud. Mõned kilomeetrid veel ja jõudsingi juba tuttavale finishisirgele, mida senini ainult joostes olen läbinud. Lõpetasin oma esimese suusavõistluse ajaga 2.15.00 ja sain sellega 97.koha, kuigi sellel distantsil päris ametlikku võistlust ei peetud. Nüüd selleks talveks suusatamisest aitab ja pühapäeval on Tallinnas ees ootamas juba Nike Winter Xdream.

 

Viljar Vallimäe

 

Muidugi oli Tartu Maraton väga hästi korraldatud nagu kõik Klubi Tartu Maraton poolt korraldatavad võistlused. inimesed olid sõbralikud või vähemalt mulle küll paistis nii. Igatahes keegi suusakepiga mulle ei virutanud ja üle ka sõita ei tahtnud.

 

Igatahes nüüd soetan endale isikliku suusavarustuse ja kui järgmisel aastal lund jätkub tahaks ikkagi pika distantsi stardis olla.

 

Olge ikka spotlikud ja lahedad!

Kristi Leping

Liis Põder

Martin Pedai

Merikene Annuk

Robin Pedai

Tiina Säälik

Martin, Robin ja Karre Finishis

võistlejad ja taustajõud :)

 

TULEMUSED 63 KM

TULEMUSED 31 KM

LUGU SELLEST, KUIDAS REINE JA MATI JIZERSKA JA DOLOMITENLAUFI MARATONIL KÄISID

SELLEKS ET KÕIK AUSALT ÄRA RÄÄKIDA, PEAN MA ALUSTAMA SELLEST, ET….

 

Mulle meeldib väga suusatada. Põhjuseid on mitmeid. Ma käisin lapsena Viljandis suusatrennis ning mulle on suusatamine jäänud meeldivaks siiamaani. Suusatamine tähendab viibimist värskes õhus, sätendava lume peal liuglemist, metsa ilu ja suursugususe nautimist ning suusatamine tähendab ka rahulikku üksiolemist iseendaga. Mõnus. Õhtuti peale tööd suusatamas käies on hea, kui on mingi veidi suurem eesmärk ka. Näiteks treenida maratoniks. Oleme oma suusasõpradega osalenud mitmetel Eesti maratonidel. Sel talvel proovisime aga ära ka välismaratonid. Tegelikult mõtlesime välismaratonide külastamise peale juba mitu aastat tagasi ja registreerimiseni jõudsime eelmisel aastal, aga kahjuks oli lumepuudus ka Tšehhis, kuhu me 2014. aastal minna tahtsime ja maraton jäi ära. 2015 aasta jaanuari alguses aga võtsime autoga suuna Tšehhimaale, Jizerska maratonile. Ja mõtlesime, et kui sõpradega juba nii kaugele sõidame, siis võiks teise maratoni sealkandis ka teha ja valisime välja Austrias Dolomitenlauf.

 

Selline vaade avanes meil Jizerska maratoni ööbimislinna Libereci jõudes – kogu linnapilt andis tunnistust kohe algavast maratonist

Jizerska maratoni eelõhtul toimus Liberecis „energiapidu“, kus kõndis ringi igasuguseid elukaid

Jizerska maraton toimus 11. jaanuaril ja me asusime teele 8. jaanuaril kell 5 hommikul. Sõitsime läbi Poola, esimese öö magasime Varssavi lähistel olles läbinud päevaga ligi 900 km.  Järgmise päeva õhtuks jõudsime Libereci, linna, mis asub Jizerska maratoni stardist kümnekonna kilomeetri kaugusel. Seal oli meil broneeritud öömaja kolmeks ööks. Kui meie poisid esimesel õhtul kohaliku laheda pubi üles leidsid (kes Tšehhis käib, see peab ju ikkagi kohaliku õllega veidi tutvust tegema), olid seal nii eestlased kui suusad juba ees. Linnapeal võis kohata ka eestlasi, kuulsime, et päris suur hulk eestlasi elab ühes hotellis koos. Järgmisel päeval saime numbri ja tutvusime stardipaika saamise võimalustega. Valisime korraldajate organiseeritud bussi, mis oli ka tagantjärele vaadates hea ja õige valik.

Tsehhimaa ja õlu, kes neid suudaks lahuta

Jizerski maraton on oma mastaapidelt veidi väiksem kui Tartu maraton, 45 km klassikadistantsi lõpuprotokollist on näha 4021 lõpetaja nimed (sealhulgas 101 eestlast). Kuid kui Tartu maraton on klassikalises stiilis, siis Jizerskal on ühel päeval võimalus sõita klassikalist, teisel vabastiili ning lisaks on organiseeritud isegi öösõit ja muidugi ka lastesõidud. Väga südantsoojendav oli näha, kuidas ka vaegnägijatel on võimalus maraton läbida ees sõitva giidi juhendamisel. Kogu „suusafestival“ kestab mitu päeva. Meie osalesime klassika sõidus. Stardipaik oli organiseeritud teistmoodi kui me seni Eesti maratonidel olime kohanud. Stardigrupid ei asunud mitte üksteise taga vaid üksteise kõrval. Ja stardikoridoris oodates ei tohtinud veel suuski alla panna vaid kui stardigrupile stardikäsklus anti (iga stardigrupi vahe oli mõni minut), jooksid kõik stardijoonele ning alles siis pandi suusad alla. Tagantjärele saab öelda, et rada oli ikkagi kogu aeg tihedalt suusatajaid täis ja möödasõidu võimalused kehvad. Kuna viimastel päevadel enne starti tuli värsket lund (üldiselt oli piirkonnas lumepuudus ja Jizerskasse sõites oli autoaknast välja vaadates raske uskuda, et suusamaraton sellistes tingimustes üldse võimalik on) oli suusarada suhteliselt halva kvaliteediga.

 

Kohati oli Jizerska rada päris raskesti läbitav. Sellisest ojast oli päris riskantne läbi minna – see võis mõjutada suuskade libisemist ülejäänud maratoni ajal

Tsehhi maratonil oli esindatud ka Tartu Maraton. Väidetavalt tunti Eesti maratonide vastu suurt huvi

Toitlustuspunktides oli energiaampsu valik väiksem kui Tartu maratonil ja banaani või vahvli kõrval pakuti maratoni teisel poolel ka energiageeli. Raja profiil oli mägede maratonile kohane – üheksa esimest kilomeetrit enamus maad tõusu, siis laskumistega vahelduv tõus, kahekümne seitsmendast kuni kolmekümnenda kilomeerini tõus ning siis 15 km finišini laskumine. Sõit käis 750 – 1000 m kõrgusel mägedes. Üllatuseks oli see, et enne maratoni käisid riietumistelgis jutud, et maratoni distants on lühemaks tehtud. Kui ma hommikul ärgates teadsin, et ees ootab 50 km suusatamist, selgus enne starti, et distants on 5 km võrra lühemaks tehtud ilmastikuolude tõttu.

 

Jizerska maratoni pildistamispaus. Ilusaid vaateid varjas veidi udune taevas

Jizerska rajal

Ja vaatamata kõigele oli see  üks mõnus ja nauditav maraton. Kartsin, et oma 130 km maratonieelse treenitusega on mul väga raske sõita, aga kuna Mati ( st mu abikaasa ja samaaegselt ka ProRunnerlane), oli mu suusad hästi libisema parafiinitanud ning enne starti usaldasime kohalikele suusapoistele oma suuskade alla pidamismäärde valimise, siis õnnestus 45 km läbida väga mõnus tundega. Vahepeal võtsin taskust välja ka oma fotoka ning püüdsin kohalikud sõiduolud ja ümbruse pildile. Väike fotokas on mul tavaliselt kaasas sellistel maratonidel, kus mu ettevalmistus väga hea ei ole olnud, ning ülepingutuse vältimiseks teen vahepeal pildistamispause. Lumesaju tõttu oli aga nähtavus kaugematele mäetippudele veidi kesine.

 

Sellisena jääb maha toitlustuspunkt nii Eesti kui Tsehhi suurtel maratonidel

Mati uuris Jirzeska maratoni võitjate nimesid, mis seal tahvlil kõik on. Ja avastas, et 2002 võitis Raul Olle. Muideks, lugesime protokollist kokku, et 2015 aastal osales 101 eestlast ja Mati luges kokku et Eesti oli Saksamaaa järe

Mõlemal maratonil tegi Mati mulle väga head suusad.

 

Üldkokkuvõttes jäid Jizerska maratonilt väga mõnusad tunded. Minu maratoni läbimise aeg oli 04:25:10.

 

Maratonijärgsel päeval lõdvestussõitu tehes tundusid rajad palju kvaliteetsemad

 

Liberecist sõitsime edasi järgmise maratoni poole, mis toimus Austrias, Lienzi lähistel – Dolomitenlauf. Teepeal külastasime ka Prahat, vahva sõdur Švejki lugudest tuntud Ceske Budejovicet ning Mozarti sünnilinna Salzburgi.  Dolomitenlauf maratoni jäime aga ootama Lienzist 30 km kaugusel väikeses külas Arnbachis, mis oli stardipaigast 12 km ja Itaalia piirist umbes 2 km kaugusel. Väikeses pereettevõtte poolt peetavas külalismajas (Obergarberhof) oli meie neljaliikmelise reisiseltskonna päralt kahekorruseline õdus korter, kus me kogesime suurepärast kodutunnet. Söögitegemise jaoks oli võimalik osta kohaliku talu toodangut ning kui oma suure elutoa rõduukse mägede poolsele vaatele avasime, tuli tuppa väga mõnusat lapsepõlvest tuttavat maalõhna. Kui teil sinnakanti asja, soovitan kogu südamest seda majutust. See oli niivõrd kodune ja sealjuures ka Austria kohta suhteliselt soodsa hinnaga.

 

See pilt on tehtud Austrias, päev enne Dolomitenlauf maratoni. Tundub ju uskumatu, et järgmisel päeval toimub siit 12 km kaugusel suusamaraton

Dolomitenlauf toimumisele lähim suurlinn on Lienz.

Dolomitenlauf oli oma mastaapidelt palju väiksem kui Jizerska –42 km  klassikasõidu lõpetas 777  suusatajat. Kahjuks tuli siingi suurem lumi maha viimasel ööl enne maratoni ning raja kvaliteet klassikasõiduks oli väga halb. Rada oli suhteliselt kitsas ja kuigi kõrvuti oli kaks rada, ei olnud teist rada möödasõiduks võimalik kasutada, sest jäise ja vesise raja pealt kõrvale astudes võttis värske lume peal suusa kinni. Lisaks oli raja märgistus suhteliselt segane ja ebaloogiline. Ning korra pidin ma isegi seisma jääma ja kohalikke järele ootama, et näha, kuhu poole on õigem oma suund ristmikul keerata. Sõidu ajal oli aeg-ajalt märg lumesadu ning puude otsast kukkus kaela lumehunnikuid. Mul läks siiski päris hästi ja kraevahe jäi kuivaks. Finišis võis aga dressidest vett välja väänata, mis taevast selle nelja tunni jooksul alla sadas. Minu 42 km läbimise aeg oli 4:02:22. Vaatamata kõigele oli ka Dolomitenlauf vahva kogemus ja peale hakklihaga makaroniportsu ja Fanta ära söömise-joomise (jah, ka toiduvalik oli seljanka ja hernesupi kogemusega Eesti suusamaratoonarile üllatav) hakkasime kodu poole sõitma.

 

Dolomitenlauf starti minejad

Kui maratoni lõpuni oli jäänud veel 24 km. „Neitsi Maarja“ toitlustuspunkt Dolomitenlauf maratoni ühel pikemal ja raskemal tõusul

Mati ootab stardipauku

Väikeste laste olemasolu ei takista emadel suusarõõme nautimast.

Nii tore on end poodiumipildiga premeerida

Siin me oleme. Kolme eestlast kolmeteistkümnest, kes Dolomitenlauf klassikasõidus osalesid

Saingi kätte selle magusa medali

Koduni oli meil ligi 2000 km ja selle vahemaa läbimine võttis aega kaks ja pool päeva.

 

Esimene välismaratonide kogemus oli lahe. Tahaks jällegi minna, kui ainult seda pikka autosõitu ei oleks…

22. Paju lahingu aastapäeva jooks

Möödunud pühapäeval olid 22. Palju lahingu aastapäeva jooksu stardis ka spordiklubi ProRunner liikmed. Kaido Vahkal oli üldarvestuses 5. kohal ajaga 27.42, see tulemus andis ka meeste 40 klassis esikoha. Marika Koplimägi sai naiste 35 klassis esikoha ajaga 35,01!

 

Kaido kokkuvõte võistlusest!

Teist aastat järjest sai osaletud Valgas, 7km pikal Paju lahingu jooksul. Eelmisel aastal olin kuues ja lõpuaeg 26,18. Treeningpäevikust võib lugeda, et olin lõpus täiesti kustund ja pingutust hindasin kümnepallisüsteemis 10:DPolnud veel kiirust koguma hakanud ja pingutasin ilmselgelt üle. Tookord oli väljas -12 ja tuulevaikne.
Seekord koos Margaga Tartust startides oli väljas 2 plusskraadi ja jõhker tuul koos tugeva lörtsisajuga. Ei tundunud just eriti tark mõte minna ja tegelt polnud ka 100% kindel, et ikka tahan sellise ilmaga joosta. Poolel teel Valka sadu lakkas, aga maantee tundus ikka libe olevat. Igatahes jõudsime ilusti kohale ja seal õnneks kah enam ei sadanud. Tuul oli siiski küllaltki tugev. Spordihallis riiete vahetus ja seejärel viis korraldajate transport meid starti. 3km soojendusjooksu+ jooksuharjutused ja kiirendused ja starti. Soojenduse ajal sai juba selgeks, et on korralik vastutuul ja kindlasti tuleks sobivas grupis joosta. Jooksjaid oli kogunenud starti u 70. Alguses mõtlesin küll, et paneks koos Mikuga ajama, aga krt teab mis vormis see noormees hetkel on ja otsustasin et seekord hullu ei pane ja hoian pisut madalamat profiili:)
Oma esimese lõigutrenni peale 4.okt joostud Tartu linnamaratoni tegin alles sellel teisipäeval- Tü hallis 6×600+400m ja ilmselgelt sai liiga kiirelt pandud, sest taastusin 2 päeva sellest. Seda kõike arvesse võttes otsustasingi, et olen omas grupis ja võitlen MV 40 esikoha eest (jah, sellel aastal kuulun just sellese gruppi)Paju jooks 2015 - Kaido Vahkal
Meil tekkis 8-meheline grupike, mida alguses vedasin vaheldumisi koos Kalvi Reivelti ja Veiko Ardeliga. Peale neljandat kilti vedasin ainult mina ja suht rõve oli ikka vastutuules panna. Tempo hoidsin just sellise nagu tahtsin e hullu panna otsest vajadust polnud. Lõputõusu tipus e u 700m enne finisit tegin äkilise kiirenduse ja ülejäänud 6 meest jäid iga sammuga maha. Eesmärk sai täidetud ja vanuseklassi esikoht oli käes!
Paju jooks 2015. - Kaido Vahkal
See oli esimene jooks uue klubi värvides. Detsembri lõpus liitusin Viljari ja KadiLiisi loodud ProRunneriga. Kuigi klubi asutati alles detsembri alguses on tänaseks juba sellega liitund 51 väga toredat inimest! Viljar annab lisaks kahel korral nädalas Tartus toimuvatele trennidele ühistrenne ka Jõgeval ja Tallinnas. Ise üritan ka ikka korra nädalas ühistrenni jõuda. Juba teiste pärast tasub minna. Mäletan, et kord oli suht väss peal, aga trenni jõudes ja rõõmsate nägudega kaaslasi nähes oli endalgi väsimus koheselt kadunud;) Ja klubivärvid on superkenad- ereroheline-must:)
Tagasi Paju jooksu juurde.
Kokkuvõttes olin viies e. siis koht parem kui eelmisel aastal. Aeg oli poolteist mintsa kehvem, aga ma tõesti ei tahtnud end päris sodiks joosta nagu eelmisel korral. Küll kevadel veel jõuab seda teha:)Lõpuaeg siis 27,42 ja hinne kümnepallisüsteemis pingutusele 7. Peale minu olid kohal veel 3 Prorunnerit-klubiga ametlikult liitunud Marika sai naiste 35 klassis esikoha ajaga 35,01! Iga nädal Prorunneri trennis käiv Marga saavutas esikoha naiste absoluutklassis ajaga 32,53! Samuti iga nädal ühistrennides käiv Helle oli naiste arvestuses neljas ajaga 33,44
Ilma vastu ei saa keegi, aga kõik ülejäänud asjad e. jooksu turvamine maanteel, toitlustus, pesu (saun) auhinnad olid kõik tasemel ja mingit registreerimistasu ka ei ole. Mis sa veel ihkad! Suured tänud korraldajatele ja jõudu & jaksu edaspidiseks.
Soovitan kõigile oma talvist vormi järgnevatel aastatel just sellel jooksul testida. Igatahes oli mõnus kiire sutsakas vahelduseks päris ok. Sai oma hetkeseisust aimu ja nüüd edaspidiseks plaane tegema. Kui end kokku võtan siis kriban ka oma vahepealsetest tegemistest eelmisel aastal joostud Tartu linnamaratoni ja Paju jooksu vahepeal:)
Seniks kõike mõnusat.Nautige veel talve kuniks seda on ja tulge ikka Prorunneri trenni ka:)
Tänu finišis olnud sõbrale ka mõned pildid