LUGU SELLEST, KUIDAS REINE JA MATI JIZERSKA JA DOLOMITENLAUFI MARATONIL KÄISID

SELLEKS ET KÕIK AUSALT ÄRA RÄÄKIDA, PEAN MA ALUSTAMA SELLEST, ET….

 

Mulle meeldib väga suusatada. Põhjuseid on mitmeid. Ma käisin lapsena Viljandis suusatrennis ning mulle on suusatamine jäänud meeldivaks siiamaani. Suusatamine tähendab viibimist värskes õhus, sätendava lume peal liuglemist, metsa ilu ja suursugususe nautimist ning suusatamine tähendab ka rahulikku üksiolemist iseendaga. Mõnus. Õhtuti peale tööd suusatamas käies on hea, kui on mingi veidi suurem eesmärk ka. Näiteks treenida maratoniks. Oleme oma suusasõpradega osalenud mitmetel Eesti maratonidel. Sel talvel proovisime aga ära ka välismaratonid. Tegelikult mõtlesime välismaratonide külastamise peale juba mitu aastat tagasi ja registreerimiseni jõudsime eelmisel aastal, aga kahjuks oli lumepuudus ka Tšehhis, kuhu me 2014. aastal minna tahtsime ja maraton jäi ära. 2015 aasta jaanuari alguses aga võtsime autoga suuna Tšehhimaale, Jizerska maratonile. Ja mõtlesime, et kui sõpradega juba nii kaugele sõidame, siis võiks teise maratoni sealkandis ka teha ja valisime välja Austrias Dolomitenlauf.

 

Selline vaade avanes meil Jizerska maratoni ööbimislinna Libereci jõudes – kogu linnapilt andis tunnistust kohe algavast maratonist

Jizerska maratoni eelõhtul toimus Liberecis „energiapidu“, kus kõndis ringi igasuguseid elukaid

Jizerska maraton toimus 11. jaanuaril ja me asusime teele 8. jaanuaril kell 5 hommikul. Sõitsime läbi Poola, esimese öö magasime Varssavi lähistel olles läbinud päevaga ligi 900 km.  Järgmise päeva õhtuks jõudsime Libereci, linna, mis asub Jizerska maratoni stardist kümnekonna kilomeetri kaugusel. Seal oli meil broneeritud öömaja kolmeks ööks. Kui meie poisid esimesel õhtul kohaliku laheda pubi üles leidsid (kes Tšehhis käib, see peab ju ikkagi kohaliku õllega veidi tutvust tegema), olid seal nii eestlased kui suusad juba ees. Linnapeal võis kohata ka eestlasi, kuulsime, et päris suur hulk eestlasi elab ühes hotellis koos. Järgmisel päeval saime numbri ja tutvusime stardipaika saamise võimalustega. Valisime korraldajate organiseeritud bussi, mis oli ka tagantjärele vaadates hea ja õige valik.

Tsehhimaa ja õlu, kes neid suudaks lahuta

Jizerski maraton on oma mastaapidelt veidi väiksem kui Tartu maraton, 45 km klassikadistantsi lõpuprotokollist on näha 4021 lõpetaja nimed (sealhulgas 101 eestlast). Kuid kui Tartu maraton on klassikalises stiilis, siis Jizerskal on ühel päeval võimalus sõita klassikalist, teisel vabastiili ning lisaks on organiseeritud isegi öösõit ja muidugi ka lastesõidud. Väga südantsoojendav oli näha, kuidas ka vaegnägijatel on võimalus maraton läbida ees sõitva giidi juhendamisel. Kogu „suusafestival“ kestab mitu päeva. Meie osalesime klassika sõidus. Stardipaik oli organiseeritud teistmoodi kui me seni Eesti maratonidel olime kohanud. Stardigrupid ei asunud mitte üksteise taga vaid üksteise kõrval. Ja stardikoridoris oodates ei tohtinud veel suuski alla panna vaid kui stardigrupile stardikäsklus anti (iga stardigrupi vahe oli mõni minut), jooksid kõik stardijoonele ning alles siis pandi suusad alla. Tagantjärele saab öelda, et rada oli ikkagi kogu aeg tihedalt suusatajaid täis ja möödasõidu võimalused kehvad. Kuna viimastel päevadel enne starti tuli värsket lund (üldiselt oli piirkonnas lumepuudus ja Jizerskasse sõites oli autoaknast välja vaadates raske uskuda, et suusamaraton sellistes tingimustes üldse võimalik on) oli suusarada suhteliselt halva kvaliteediga.

 

Kohati oli Jizerska rada päris raskesti läbitav. Sellisest ojast oli päris riskantne läbi minna – see võis mõjutada suuskade libisemist ülejäänud maratoni ajal

Tsehhi maratonil oli esindatud ka Tartu Maraton. Väidetavalt tunti Eesti maratonide vastu suurt huvi

Toitlustuspunktides oli energiaampsu valik väiksem kui Tartu maratonil ja banaani või vahvli kõrval pakuti maratoni teisel poolel ka energiageeli. Raja profiil oli mägede maratonile kohane – üheksa esimest kilomeetrit enamus maad tõusu, siis laskumistega vahelduv tõus, kahekümne seitsmendast kuni kolmekümnenda kilomeerini tõus ning siis 15 km finišini laskumine. Sõit käis 750 – 1000 m kõrgusel mägedes. Üllatuseks oli see, et enne maratoni käisid riietumistelgis jutud, et maratoni distants on lühemaks tehtud. Kui ma hommikul ärgates teadsin, et ees ootab 50 km suusatamist, selgus enne starti, et distants on 5 km võrra lühemaks tehtud ilmastikuolude tõttu.

 

Jizerska maratoni pildistamispaus. Ilusaid vaateid varjas veidi udune taevas

Jizerska rajal

Ja vaatamata kõigele oli see  üks mõnus ja nauditav maraton. Kartsin, et oma 130 km maratonieelse treenitusega on mul väga raske sõita, aga kuna Mati ( st mu abikaasa ja samaaegselt ka ProRunnerlane), oli mu suusad hästi libisema parafiinitanud ning enne starti usaldasime kohalikele suusapoistele oma suuskade alla pidamismäärde valimise, siis õnnestus 45 km läbida väga mõnus tundega. Vahepeal võtsin taskust välja ka oma fotoka ning püüdsin kohalikud sõiduolud ja ümbruse pildile. Väike fotokas on mul tavaliselt kaasas sellistel maratonidel, kus mu ettevalmistus väga hea ei ole olnud, ning ülepingutuse vältimiseks teen vahepeal pildistamispause. Lumesaju tõttu oli aga nähtavus kaugematele mäetippudele veidi kesine.

 

Sellisena jääb maha toitlustuspunkt nii Eesti kui Tsehhi suurtel maratonidel

Mati uuris Jirzeska maratoni võitjate nimesid, mis seal tahvlil kõik on. Ja avastas, et 2002 võitis Raul Olle. Muideks, lugesime protokollist kokku, et 2015 aastal osales 101 eestlast ja Mati luges kokku et Eesti oli Saksamaaa järe

Mõlemal maratonil tegi Mati mulle väga head suusad.

 

Üldkokkuvõttes jäid Jizerska maratonilt väga mõnusad tunded. Minu maratoni läbimise aeg oli 04:25:10.

 

Maratonijärgsel päeval lõdvestussõitu tehes tundusid rajad palju kvaliteetsemad

 

Liberecist sõitsime edasi järgmise maratoni poole, mis toimus Austrias, Lienzi lähistel – Dolomitenlauf. Teepeal külastasime ka Prahat, vahva sõdur Švejki lugudest tuntud Ceske Budejovicet ning Mozarti sünnilinna Salzburgi.  Dolomitenlauf maratoni jäime aga ootama Lienzist 30 km kaugusel väikeses külas Arnbachis, mis oli stardipaigast 12 km ja Itaalia piirist umbes 2 km kaugusel. Väikeses pereettevõtte poolt peetavas külalismajas (Obergarberhof) oli meie neljaliikmelise reisiseltskonna päralt kahekorruseline õdus korter, kus me kogesime suurepärast kodutunnet. Söögitegemise jaoks oli võimalik osta kohaliku talu toodangut ning kui oma suure elutoa rõduukse mägede poolsele vaatele avasime, tuli tuppa väga mõnusat lapsepõlvest tuttavat maalõhna. Kui teil sinnakanti asja, soovitan kogu südamest seda majutust. See oli niivõrd kodune ja sealjuures ka Austria kohta suhteliselt soodsa hinnaga.

 

See pilt on tehtud Austrias, päev enne Dolomitenlauf maratoni. Tundub ju uskumatu, et järgmisel päeval toimub siit 12 km kaugusel suusamaraton

Dolomitenlauf toimumisele lähim suurlinn on Lienz.

Dolomitenlauf oli oma mastaapidelt palju väiksem kui Jizerska –42 km  klassikasõidu lõpetas 777  suusatajat. Kahjuks tuli siingi suurem lumi maha viimasel ööl enne maratoni ning raja kvaliteet klassikasõiduks oli väga halb. Rada oli suhteliselt kitsas ja kuigi kõrvuti oli kaks rada, ei olnud teist rada möödasõiduks võimalik kasutada, sest jäise ja vesise raja pealt kõrvale astudes võttis värske lume peal suusa kinni. Lisaks oli raja märgistus suhteliselt segane ja ebaloogiline. Ning korra pidin ma isegi seisma jääma ja kohalikke järele ootama, et näha, kuhu poole on õigem oma suund ristmikul keerata. Sõidu ajal oli aeg-ajalt märg lumesadu ning puude otsast kukkus kaela lumehunnikuid. Mul läks siiski päris hästi ja kraevahe jäi kuivaks. Finišis võis aga dressidest vett välja väänata, mis taevast selle nelja tunni jooksul alla sadas. Minu 42 km läbimise aeg oli 4:02:22. Vaatamata kõigele oli ka Dolomitenlauf vahva kogemus ja peale hakklihaga makaroniportsu ja Fanta ära söömise-joomise (jah, ka toiduvalik oli seljanka ja hernesupi kogemusega Eesti suusamaratoonarile üllatav) hakkasime kodu poole sõitma.

 

Dolomitenlauf starti minejad

Kui maratoni lõpuni oli jäänud veel 24 km. „Neitsi Maarja“ toitlustuspunkt Dolomitenlauf maratoni ühel pikemal ja raskemal tõusul

Mati ootab stardipauku

Väikeste laste olemasolu ei takista emadel suusarõõme nautimast.

Nii tore on end poodiumipildiga premeerida

Siin me oleme. Kolme eestlast kolmeteistkümnest, kes Dolomitenlauf klassikasõidus osalesid

Saingi kätte selle magusa medali

Koduni oli meil ligi 2000 km ja selle vahemaa läbimine võttis aega kaks ja pool päeva.

 

Esimene välismaratonide kogemus oli lahe. Tahaks jällegi minna, kui ainult seda pikka autosõitu ei oleks…