INDUKTSIOONIPROBLEEM MINU TARTU MARATONIL

„Kalkun märkas oma esimesel hommikul kalkunifarmis, et kell 9 antakse talle süüa. Et ta aga oli tubli induktivist, ei kiirustanud ta järeldustega. Ta ootas kuni oli kogunenud hea hulk tähelepanekuid faktist, et süüa antakse talle kell 9 hommikul, ning neid vaatlusi tegi ta väga mitmesugustes tingimustes: kolmapäeviti ja neljapäeviti, sooja ilmaga ja külma ilmaga, sajustel päevadel ja kuivadel päevadel. Iga päev lisas ta oma nimekirja uue vaatlusotsuse. Lõpuks oli tal oma induktivistlik teadvus rahuldatud, ning ta sooritas induktiivse järeldamise, tehes kokkuvõtte: „Mind toidetakse alati kell 9 hommikul“. Kuid oh häda, ilma mingisugust kahtlust jätmata osutus see järeldus jõuluõhtul vääraks: selle asemel et kalkunile süüa anda, võeti tal pea maha. Tõeste eeldustega induktiivne järeldamine viis väära kokkuvõtteni.“ Nii on kirjas Alan F.Chalmersi raamatus „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks“, peatükis „Induktsiooniprobleem“, kus ta Bertrand Russelli näite varal selgitab miks alati ei ole õige üksikute faktide kogumiga (induktsioon – üksikutest järeldatakse üldist) paika panna seadusi ja teooriaid. Mul oli ka tänasel Tartu maratonil induktsiooniprobleem. Pead küll maha ei võetud, aga mitmed kehaosad on õhtuks sellised, et kõige paremini tunnevad nad end, kui ma diivanil lösutan. Aga samas ei ole see lösutamine seotud induktsiooniga vaid sellega, et ma sõitsin täna suuskadega ühest maaslamavast mehest üle:PHea küll, alustame algusest.

Mati, Reine ja Andrus enne Tartu Maratoni starti

Ma jubedalt tahtsin täna rajale minna. Ma olin juba eile nagu sütel. Ei mingit hirmu ega kahtlust. „Tahan maratonile!“ – hüüdis mu keha ja meel. Täna hommikul kell pool kuus siis lõpuks startisime. Võtsime autole ka mõned teised Jõgeva suusasõbrad ja enne seitset olime Elvas finiši parklas, kust sõitsime bussiga Otepääle stardipaika.  Pakkisime riided suurde kotti, mis siis pakibussiga finišisse toodi, proovisime korra veel suuski ja Mati pani igaks juhuks kliistrile tahket määret peale ning läksime starti. Minu number oli 3816 ja seega läksin teele suhteliselt tagant otsast. Kuna stardini oli veel paarkümmend minutit aega, panin stardikoridoris suusad maha ja vaatasin, kes seal veel on ja mis nad teevad. Oli mitmeid väljamaalasi. Ja stardikoridoris käis parasjagu soojenduse tegemine- inimesed olid moodustanud midagi ringi sarnast ja kepsutasid ja sörkisid ja hüplesid hoogsalt. Ma ei võtnud ringi, hakkasin hoopis tagurpidi ringi hüplema ja kepsutama – kangekaelne ja individualist nagu ma olen.

 

Mati Koppel - suuski määrimas

Stardist saime jube rahulikult minema. Ma ei mäleta sellist rahulikku st ilma üksteisele otsa koperdamata ja ilma ummikuteta minekut. Rada oli vist laiemaks tehtud. Nii palju eraldi radasid oli, et kõik mahtusid ilusasti ära ja nii oli see kogu päikesepaistelise sõidu vältel. See tõi mu meelde kõik eelnevad selle aasta maratonid ja ma tõdesin taas, et Tartu Maraton on super tingimustega, parim maraton kogu Universumis!. Mäest üles, kus eelmistel aastatel ja eelmistel maratonidel on tekkinud pusad, mäest üles sai isegi kiiresti minna, kohati isegi peaaegu joostes. Ja ma olin tõeliselt üllatunud ning tänulik, et mul oli alati vaba rada kas ees või kõrval, et ma oskasin alati valida sellise mäest laskumise raja, kus keegi ees ei kukkunud. Mul oli tunne, et ma olin nagu mingis energiavoos. No suusa libisemine kõige parem ei olnud, aga selliseid suuski oli teisigi mu kõrval. Ja pidamine oli selline piiripealne, et mäest ülesse otse ikka ei saanud, aga samas ei takistanud pidamine lauskmaal libisemist (kui just tuisuga kerget lumekihti raja põhja ei olnud toonud). Samas oli sel vabal sõiduvool ka väike „puudus“ – kui ei ole kedagi, kelle taga rahulikult ja enda võimete piirist veidi allapoole tempoga sõita, siis olin teadlik võimalusest, et ma sõidan alguses äkki liiga kiiresti ja lõpus enam ei jaksa. Eelmistel aastatel on rahulikud liikujad aidanud ka mul end tagasi hoida. Aga sel aastal – kui kõrval rada oli tühi, siis ma ikkagi astusin sinna kui tundsin, et võiks veidi kiiremini minna. No see tänutunne ja voog ketsis minu jaoks umbes 10 km. Siis tuli üks täitsa tavaline mägi ja mu ees sõitis üks täitsa tavaline ja minu meelest osav mees. Ma ei pidanud vajalikuks rada vahetada. See oli tõesti väga kerge laskumine. Keset mäge aga kukkus see mees siruli!!!!! Ja otse minu nina ees, ma ei jõudnud üldse reageerida ega mööda astuda. Ma ei saanud mitte midagi selle sekundiga teha ja…. Sõitsin tast üle:(Ja siis kukkusin tagumiku peale istuli. Uhh. See oli jube valus. Jäisel rajal hooga lihtsalt tagumiku peale. Oleks siis kuidagi küljeli. Ma sain jube kõvasti põrutada nii tagumikust kui ka vist peast:Psest tundsin, et pea hakkab valutama. Lonkasin raja äärde ja tahtsin nutta, sest nii valus oli. Katsusin oma konte ja need tundusid terved olevat. Proovisin edasi sõita. Paaristõuget tehes oli alaseljas valu ja jalaga hoogu lükates oli valus seal, kus inimestel saba hakkaks kui neil see oleks. Ühesõnaga – põrutasin täiega ära oma sabakergitaja lihase (või kondi?). Mõtlesin, et katsun esimesse toidupunkti jõuda ja pean vist katkestama. Aga aja möödudes andis valu veidi järele ja ma mõtlesin, et proovin ka teise toidupunkti minna. Igatahes ei jätnud ma sõitu katki ka seal. JÄREDLUS NUMBER ÜKS: Kui inimene liiga hoogsalt oma saba liputab või seda kergitab, siis Looja seab ta olukorda, kus inimene oma saba enam kergitada ei saa. Tuleb olla alandlikum ja tagasihoidlikum. Vist:P

Reine Koppel

Aga kuidas on siis mu tänane sõit seotud induktsionistist kalkuniga? Olen enne tänast kolmel eelmisel aastal (v a 2014, kui maratoni ei toimunud) sõitnud pikka maad. Esimesel aastal oli mu aeg umbes 6.30. No siis tegin rajal veidi „nalja“ ka. Pildistasin jne. Teisel aastal oli aeg umbes 6 tundi. No siis tegin ka veidi nalja aga ehk veidi vähem kui esimesel aastal. Kolmandal aastal oli mu maratoni läbimise aeg 5.30. Siis ma vist tegin veel vähem nalja kui kahel eelmisel aastal. Hakkasin siis sel aastal salaja mõtet mõtlema, et äkki püüaks sel aastal kinni aja umbes 5 tundi. No kui iga maratoniga on sõit pool tundi kiirem olnud, siis ju peaks nii võimalik olema ka sel aastal. Panin plaani ka paika. Sel aastal nalja ei tee. Jätsin fotoka ja telefoni jope taskusse. Mõtlesin, et esimesed nelikümmend kilomeetrit võtan asja rahulikumalt ja siis teen kahekümne kilomeetrise spurdi. Siiani on mul enda sõitudega selline kogemus, et ma hoian end esialgu veidi tagasi ja võtan asja rahulikult ja viimasel 10-15 km jooksul suudan siis ka kiiremini sõita. Eluaegse suusataja värk – vastupidavus eelkõige. Aga kõik see plaan ei läinud mul sel aastal täide. Esiteks üle maaslamava mehe sõitmine:Pja valus kukkumine, teiseks – kui kakskümmend kilomeetrit lõpuni jäi, siis tundsin, et ma ei viitsi rabada. Võib olla oli see sellest, et ma sel aastal kellegi selja taga ei oodanud vaid valisin kergesti kättesaadava kõrvalraja ja sõitsin oma hooga edasi. Ja siis ei olnudki mul enam lõpus vajalikku kiirenduse jõudu. Aga võib-olla oli mu kehasse kogunenu salakaval väsimus ja ma ei olnud eelmistest sellel aastal sõidetud kolmest pikast maratonist tegelikult taastunud? Viimased kümme kilomeetrit olid mul ülirasked. Ma ei mäleta nii raskeid maratoni kilomeetreid vist eelmistest sõitudest. Ka parem puus oli hakanud valu tegema. Sest suusa pidamine ei olnud enam väga hea ja mul oli väike pinge jalgades, et kui täie hooga jalaga hoogu lükkan ja mittepidava suusa tõttu jala alt ära lööb, siis on oi-oi kui valus. Ja seepärast olin ma igal hetkel valmis jalahoogu kinni püüdma, kui suusk otsustab mulle käkki keerata. See võtab aga jalale ja liigestesse pinge sisse. Viimase kolme kilomeetri peal tundsin, et ma ei taha mitte midagi muud siin maailmas praegu kui ainult finišis Matit näha ja teda kallistada:)Mul oli ikka päris rasked need viimased kilomeetrid. Mati vaatas õhtul kodus mu vaheaegasid ja kohti ja ütles, et ma olen esimesed viiskümmend kilomeetrit päris ilusasti oma kohta parandanud, aga viimasel kümnel on näha, et minust hakati mööda minema.

JÄRELDUS NUMBERR KAKS: Induktsionistlik loogika näitas mulle samasugust sobimatust nagu kalkunile. Kalkunil võeti jõuluõhul pea maha selle asemel et süüa anda. Minul läks siiski paremini- läbisin 63 km ajaga 5.50  koos peaga (kuigi induktivistliku loogika järgi oleks ju pidanud see aeg olema 5 tundi), süüa anti igas TP-s rikkalikult. 😀

 

Ja kui sabakergituse lihaskont terveks saab, siis lähen järgmisel aastal uuesti. Kas just viite tundi püüdma, seda veel ei tea. Treeningkoormust ma igatahes suurendada selle nimel ei kavatse.