ROOMA MARATON – Merka lugu

Juhtus siis nii, et ka mina pääsesin NewBalance (NB) Eesti tiimi osana Rooma 21. maratonile jooksma 22.03.2015 (vaata täpsemalt:  www.maratonadiroma.it ). Suured tänud Paul Valliveerele.

 

Kui ma sellest septembris 2014 teada sain, siis oli mu vasak jalg veel ikka päris haige, ülepingetrauma. Olin alles saanud jälle süstikese säärde (hüppeliigesest ca 20 cm ülespoole). Arstionu (Gunnar Männik) ütles, et tema ei ole sellise koha peale veel kunagi süsti teinud ning jooksmisest ja jooksutrennist ei tulnud ses mõttes kõneallagi mitte. See on see, kui tahad liiga palju korraga – no ja siis ongi käes. 2014 aprillist kuni detsembrini tuli jooksmisest heaga loobuda. Kokku sain vasakusse jalga, ümber hüppeliigese, 4 süsti. Seda siis erinevatel aegadel. Kaks korda läbisin ka põletikuvastase tabletikuuri. Sügisel oli juba mingi kangem kraam. Käisin ka kompuuteruuringul, seal aga näitas, et kõik korras. Jalas olevat mingi metalli tükikene. Tundub, et mind on salamahti kiibistatud. Ju siis UFO-d. Lõpuks laiutas tohter käsi ja sõimas, et mina teda ei kuula ja tema ei tea enam, mis minuga teha. Õnneks tohtrihärra lubas rattaga sõita ja ujuda- kui kannatab ja kusagilt valus ei ole. Vähemalt sain enda kopsud töös hoida. Tegelikult oli see vastik aeg ja vaimselt väga rusuv – vaim oli valmis, aga jalad ei tahtnud koostööd teha…:D

 

Jooksu trenni sain hakata tegema alles detsembrikuu lõpupoole. Kokku sain siis enne joostud 230 km. Pikemat jooksu kui 10km ma ei teinud. Aga õnneks aitas kaasa vägagi Viljari trennis käimine ning kodused plangud ja kükid ning kuresammud. Sääri tugevdasin tasakaalulaual – seda soovitas siis arstionu. Muidugi on ka oma pluss uutes jooksusussides (NB W1980WP Zante) ning jooksupõlvikutes- (CEP) nii talviseks kui soemaks (BOHACO) jooksuks, mida ProRunneri mehed soovitasid.

 

Meie lendasime Rooma läbi Brüsseli. Teised tiimi liikmed lendasid läbi Riia. Ja oh ebaõnne, Rooma lennujaamas oli samal päeval streik. Ja Riiast lend ei väljunud enne järgmist hommikut. Meie aga saime Rooma juba samal õhtul. Brüsselis lennuk küll tunnikese hilines, kuid kell 1 öösel olime juba hotellis.

Colosseumi lähistel

Järgmisel päeval tutvusime natukene linnaga ning käisime Palazzo Dei Congressi <https://www.facebook.com/pages/Palazzo-Dei-Congressi/106472712748992> hoones oma maratoni numbritel ja asjadel järgi. Järjekord oli üüratu pikk ning me otsustasime minna uurima, et mis värk on ja kuhu edasi peaks minema, ja kas tõesti me peame seal järjekorras passima… Ütlesime, et me NB tiimist ja uksepeal juhatati meid mööda punast vaipa lõpuni minema ning leidma kusagilt NB teeninduspunkt. Kuna me olime nn. NB tiimis, siis seega oli meil ViP pääse NB launge´i.

Järjekorrad

Jõudnud teekonna lõppu leidsime eest infolaua- tutvustasime ennast ning uurisime, kuidas saaksime oma numbrid ja asjad. Aga oh üllatust – nimekirjas ei olnud ei meid ega ka ühtegi teist eestlast. Siis läks sebimiseks. Lõpuks tuli keegi korraldusosakonna meesterahvas ning rääkis, et siin väike segadus ja küll nad asjad korda ajavad. Juhatas meid kenasti NB launge´i sisse ning ütles, et minge sööge ja jooge, et see meile kõik tasuta. No suurepärane ju! Kõrval pakuti 10.- euro eest pastaparty´l pastat. Meie aga sõime pastat eraldi ning sõime peeneid suupisteid ja pakuti ka veel veini peale rüübata. No verd on ikkagi vaja turgutada ju.:D

Merka

Kõhud punnis, läksime siis enda numbreid otsima. Ja siis selgus tõsiasi, et meil olid puudu ka registreerimise lehed. No hakkasime siis neid täitma. Kuigi see pidi olema juba korraldatud. Midagi keerulist ei olnud ja registreerisime siis ennast nö. ka maratonile ära. Aga et siis oma numbreid saada – selleks kulus neil veel 2h vähemalt. Seni siis kõndisime mööda expot ringi ning vaatasime, mida uuemat spordimaailmas ka pakutakse.:D

Merka ja Rooma maratoni rada

NB ViP pääsmega osalejatele oli lubatud ka kingitus – NB special edition http://www.scenariomag.it/new-balance-sponsor-tecnico-maratona-roma/?lang=en jooksusussid ning seljakott. Uurisime siis selle kohta, et kust me neid leida võiks. Seesama korraldaja tüüp aga ütles, et kuna meie NB tiimiga ühes hotellis ei ööbinud – siis meie kingitust ei saa. So? Kuigi nimed olid ju ViP pääsmena kirjas. Vend pakkus siis meile, et võime tossud osta poole hinnaga (65.-€), kui me muidugi tahame. Ja olekski juba peaaegu ostma hakanud, kui… Ilmus tüdruk (kes üleval launge´s meie nimesid otsis), küsisin siis endale ka jalga proovida ning siis tõi ta minule ka tossud. Aga ütles, et kõik naiste minu suurused on juba otsas ning et järele on jäänud meeste mudel ainult. No ma siis ütlesin, et las olla- proovin siis neid. Kui tossud jalas, siis see tüdruk äkki helistas kuskile- ja ütles meile täpselt nii: “Et, ah võtke teie ka siis ikka need tossud tasuta!”. No mis siis ikka, jätsime tossud jalga, panime enda tossud kotti ning kõndisime oma numbreid tooma. Muidugi olime rõõmsad küll ju!:DSelle ajaga oli aga tüdruk kadunud ning juba karjus meile keegi midagi itaalia keeles järgi… Üks müüja tekitas paanikat, vaatas, et me vist mingised varganäod ning kamandas meid tagasi. Me siis ütlemise, et meil ViP pääsmed ja värki… Aga tema inglise keelt ei mõistnud. Ja numbreid tõendamiseks ka ju veel polnud… Kukkusid siis kohe mitmekesi kusagile helistama ja asja uurima… Siis tuli üks inglise NB poiss ja temaga saime asjad selgeks. Ja õnneks selgus, et vargad me pole ning luba tossude jaoks siiski olemas. Huuuh… Siis vabandati ja kummardati ette ja taha ning sooviti homsel maratonil “good luck´i”. Nüüd numbrid ja kingitused kõik käes ja rõõmsal meelel kodu poole homsele maratonile vastu…:D

stardinumber käes

stardikaare all

Hommikul aknast välja vaadates tardusin hetkeks – ilm oli ikka totaalselt pekis. Vihma sadas ja suht tuuline, sooja võis siis olla ca 9c. Selga läksid kaks särki, lühikesed püksid, varrukad ning kindad. Colosseumi väljakule jõudnud, ei olnud meil mingit muret ega pidanud rahva massis trügima ega sumpama. Enda numbritega suunati meid otse A-sektorisse. Oli ikka uhke ja ülev tunne küll.:D

 

Maratoni rada oli suht tasane. Tõuse nagu ei olnudki. Rada kulges mööda Rooma tänavaid ja põhilised vaatamisväärsused jäid kõik tee peale. Kusagil 20 km paiku ilmus minu kõrvale Contra – laulsime siis kahekesi kõval häälel: “Jää vaabaaks Eesti meerei, jää vaabaaks Eestiii riiind…!”. Siis lippas ta kergel jalal minust mööda. Contra aeg 03:56:01. Ühte eesti poissi märkasin veel, kes mööda minnes mulle jõudu soovis ja siis ka minust mööda läks. Pärast selgus, et ma olin teda lõpus siiski 11 minutiga edastanud. Otsisin omale sobivaid jäneseid, mitte küll õhupallimehi vaid selliseid vanu kogenud jooksumehi nn. igiliikureid. Hoidsin sabas ja kui jõudu oli jooksin mööda. Aga ikkagi nägin, kuidas kaks vana minust sama pikal sammul paar kilomeetrit enne lõppu mööda heljusid… Minusugused ei tohi neid vanu kalasid alahinnata!

 

Rajal oli joogipunkte ja märja švammi värskenduspunkte küllaga. Joogipeatustes aga oli koguaeg jama – topsid olid kogu aeg tühjad. Ei tea, mis nad seal kokutasid ja uimerdasid. Ja kuna neil vee jaoks pabertopse ei olnud, siis neid topse on kole raske kokku painutada ning siis juua. Lonksamiseks tuli korraks seisma jääda. Jõujook oli paberist topsis. Teine asi millest puudust tundsin oli hapukurk ja sool. Õnneks sain Tiina Säälikult eelmise aasta soovituse ja puistasin soola omale vöö kotti. Nii et soolapuudust ma siiski ei tundunud! Enamasti jõin vett ja lõpus toppisin ka ühe tüki banaani põske.:D

 

Tegelikult oli ikkagi päris külm vahepeal. Ju ma siis ikka nii kuumaks ennast ei jooksnud. Näpud külmetasid täiega. Ja ei saanud tasku lukkugi lahti, et soola lutsutada… Jooksin kuni 20 km päkkade peal. Viimasel ajal olengi niimoodi joosta proovinud. Aga kuna jalad olid ligumärjad, siis hakkasid põlvikud ennast tossu sees vähe rulli kiskuma ning hõõruma. Edasi lasin juba suht kannale maandudes. Selles asendis enam sokid ka nii väga ei hõõrunud. Ei saanudki siis proovida, et kaugele jalakesed oleks suutnud mind päkkadel viia. 30-nda kilomeetri peal imestasin endamisi, et näe puusad ei kisugi veel krampi ja jõudu nagu ka jätkuks. Aga 35 peal, no teadagi, siis hakkaks ikkagi ikkagi juba raskeks minema. Viimased 5 kilomeetrit ei tahtnud kohe kuidagi lõppeda. Muud kohad peale põlvede jooksmise ajal valu ei teinud. Kuna terve linn on kaetud nn. “jaitsokamennaja daroga´ga” – siis jalad olid ikka päris väsinud. Kuna oli märg, siis need kivid olid ka suht libedad.

 

Kella ma kordagi ei vaadanud – ei tahtnud näha kohe. Rahvast ju koguaeg vooooolas minust mööda. Arvasin, et ega see aeg väga hea küll ei ole. Panustasin alguses 4:30 kanti, aga kui mõni km enne finishit kella lõpuks vaatasin, siis olin lausa üllatunud. Juba lootsin, et ehk saab isegi nõks alla 4h – aga ega see lõpp enam nii kerge ei ole, jalad töntsid all ja vaim ka väsinud juba. Korrutasin mõttes: “mulle meeldib joosta, mulle meeldib joosta, m…!” Võtsin ennast kokku ja tegin lõpuspurdi, sellega möödusin 3-4 inimesest. Asi seegi! Lõpuks sain aja 4:00:36 – ja olen enda üle uhke küll! Sain siiski hakkma, ei kõndinud ja püstitasin veel rekordi kah! Eestlasi oli vist rajal kokku 17, ja mina olin nendest enda ajaga 9. kohal. Kokku lõpetas maratoni 11 516 jooksjat. Minu koht üldises järjekorras 5232 ja naistest 488/ 2256. Minu jooksukaaslase aeg 3:35:36, oli enda ajaga teine. Parima eestlasena nagu ma aru sain, olin Anastassia Gerassimova, ajaga 3:34:07.

Merka peale maratoni

Igatahes oli tore ja meeldejääv reis – väsitas mu küll koledasti ära, sest iga päev peale maratoni sai ka Roomas ringi rännatud ja päevad otsa jalgadel oldud – eks nüüd taastun natukene – et varsti jälle midagi suurt ette võtta…! Alla 4h aega tahaks ju ka saada, 3:35 näiteks…!:D

 

Elu on seiklus!

 

Merikene Annuk (60 kg- elu raskeim kaal, nüüd hakkan dieeti pidama!)

BARCELONA POOLMARATON – Marini lugu

Parem hilja kui mitte kunagi.

 

Kui Eestis oli selle talve suursündmus suusamaraton siis mina olin seekord hoopis Barcelonas poolmaratoni jooksmas.

 

Juba pikka aega olin jälginud kuidas inimesed välismaal jooksmas käivad, tundus nii lahe ja teistmoodi kogemus, reisida on tore ja kui saab veel joosta ka- ideaalne. Hakkasin ka siis pingsamalt jälgima erinevaid Euroopas toimuvaid jookse- sõelale jäi Barcelona, kuna mu onutütar elab seal ja poolmaraton,  sest maratoni ma joosta ei jõua. Ükskord rääkisin trennis Keidile, jah ikka Prorunneri trennis, et lahe oleks sinna minna ning tema oli ka ideest väga vaimustunud ja ostsimegi piletid ära. Etteruttavalt ütlen ära, et Keidi seekord kaasa ei jõudnud, aga järgmine aasta ehk uus katse?

 

Spetsiaalset ettevalmistust ma jooksuks ei teinud, proovisin jõuda 2 korda nädalas Prorunneri trenni Tartus ja siis nädalavahetusel pikema jooksu/matka teha ning üldiselt end natuke rohkem liigutada, et ikka jooksul kergem oleks.

 

Barcelonasse jõudsin 11. veebruari õhtul. Numbril käisin järel –issake ma ei mäleta enam, oli ilmselt 13 ja reede. Kohalik oli mul käepärast ja seetõttu enda pead võistluspaiga leidmisega vaevama ei pidanud.  Numbri sain toredas kotikeses, kus olid mõned reklaamid ja t-särk. Kui number käes, käisin geele ostmas- kokku 3 +ühe müslibatooni.PS! hinnad olid soodsamad kui Eestis.

 

Võistlusnumber kätte saadud

Marin

Neljapäeval tegin kerge jooksu mererannas mis oli  väga nauditav,sest ilm oli hea ja päikseline, järgnevad päevad jooksma ei jõudnud, aga see-eest sain palju jalutada.

Rand

Nonii võistluspäeva hommik, äratus 7.00, kiiruga riidesse, õnneks oli õhtul kõik valmis pandud. Müslibatooni sõin teel rongijaama.  Kui võistluspaika jõudsime oli seal hull rahvamass ja sellega seoses ka üüratud WC järjekorrad. Käisin kiirelt läbi lähedal olevast söögikohast, aga uskuge mind ma polnud ainuke, kellel selline idee tuli. Ütleme nii, et minu ees oli 5 inimest ja minust tagapool 25- üks mure vähem.

Maailma pikimad WC järjekorrad

 

Enne starti

Kiirkõnni pealt võtsin ka soojendusriided ära, ruttu paar pilti ja starti. Soojendust  teha ei jõudnud, aga stardikoridori kõndimine oli selle eest.  Stardis olin rohelises alas (1,40-1,55), värvid määrati eeldatava lõpuaja järgi, registreerides sai valida ajavahemiku.  Stardivalmis, vaatasin kella 8.45-start, vähemalt pidi olema, okeiii, miks me ei liigu, siis sain aru, et siin antakse stardid ka nn. värvide kaupa-lainetena. Kui  liikuma sain olid esimesed juba 10 minutit jooksnud, aga vähemalt stardis muusika üürgas ja rohelised asjandused lendasid õhus, mis oli päris lahe. Ümberringi vaadates oli nii palju rõõmsaid nägusid.

 

Marin Mehide

 

Stardiks valmis

Hakkasin siis jooksma ning proovisin massiga kuidagi hakkama saada, väidetavalt oli stardis 15000 inimest. Alguses oli harjumatu igalpool siginsagin nagu Eestis stardis, aga seal oli inimesi su ümber kogu jooksu vältel. Esimene kilomeeter sai läbi ja kell näitas km ajaks 5:01- oh, oh päris lahe sellise tempoga saaksin 1,45 joosta, oli esimene mõte. Hakkasin otsima seda 1,45 tempomeest aga ei hakanud silma. Kilomeetrid lausa lendasid. Vaatasin kella, mida pekki,  tempoks näitas 4.40 km, ulme. Okou, kuna nüüd siis raskeks läheb, käisid erinevad mõtted peas. Siis tuli esimene joogipunkt, mitmendal kilomeetril ei mäleta, positiivne oli see, et juua sai veepudeliga, ma ei pidanudki end täis plödistama ja seisma jääma, mida ma tavaliselt Eestis teen. Raja ääres käis möll, erinevad muusikud ja muidu rõõmsad inimesed- kõik elasid kaasa, mitte ei seisnud tuima näoga raja ääres. Muusika oli vahepeal nii vali, et enda mõtteid isegi ei kuulnud.  Rahvast oli igal pool ükskõik kuhu ka ei vaataks ja nii koguaeg, naljakas ja samas lahe, nautisin seda väga eriti kui oli üks tänav, mis oli natuke allamäge ja nägin seda suurt rahvamassi enda ees.

 

Tükk maad jooksin ühe mehe ja naise tempos, kes olid ilmselt mingi Hispaania jooksuklubi liikmed, vähemalt särgilt sai sellist infot.

 

Käes juba 17 km ja ikka veel raske pole, kuidas see võimalik on? Veel ei rõõmustanud, kuna lõpuni oli veel minna.

 

Kõige ees startisid  ratastoolisportlased enda tiimidega, see tähendab mõned sõitsid ise, teistel oli dkaaslased, kes neid lükkasid.  Mingi hetk,  kui neist möödusime siis kõik plaksutasid ja patsutasid toetavalt  õlale, see oli kuidagi nii südantsoojendav ja inimlik. Tublid inimesed.

 

Aeg vahepeal lendas, päris hea. Vahepeal kella piiludes ei suutnud ikka tempot uskuda, esialgu lootsin 1,50 kanti joosta, ei oska neid eesmärke püstitada, sest trennis ei jõua kunagi joosta ja pole ka veel väga kogenud võistleja.

 

Käes viimane kilomeeter  ja täitsa liialdamata polnudki raskeks läinud, aga ega samas lõpus mingit spurti poleks ka jõudnud teha. Nagu nii-nii hea oli olla finišijoont ületades. Siis mõtlesin küll, hea kui alati nii oleks. Kusjuures viimane kilomeeter oli kõige kiirem- 4:22.

 

Peale finišit jalutasin edasi, sealt sai kohe võtta vett ja spordijooki,  siis sain medali ja lõpuks mingi vihmakeebi moodi asja,  banaani ja mandariini.

Medal käes ja õnnelik

 

Marin peale jooksu

 

Aeg 1:43:24.

 

Rada oli väga kiire, seal joosti ka naiste poolmaratoni maailmarekord Florence Kiplagati poolt 1:05:09.

 

Ilm oli  selline meie kevadine +15 kanti.

 

Barcelonas joosta oli lahe selle massi pärast, see annab nii palju juurde, kui kogu aeg on inimesed su ümber, isegi ei jõua mõelda sellele, et raskeks võiks minna. Hea kogemus. Kõik toimus nii ruttu nagu unenäos.

 

Järgmisel päeval isegi ei valutanud kuskilt, olin korralik turist, sammulugeja järgi jalutasin kaks järgnevat päeva ka poolmaratoni maha,aga need juba palju aeglasema ajaga.

Vaatamisväärsused

 

Vaadake jooksu kohta infot http://edreamsmitjabarcelona.com/ ja muidugi saab ka facebookis jälgida.

 

Barcelonas on palju teha ja näha, sellisel perioodil on ka lennupiletid  soodsad.

 

Soovitan soojalt.

DIPLOM

RAJAKAART