BARCELONA POOLMARATON – Marini lugu

Parem hilja kui mitte kunagi.

 

Kui Eestis oli selle talve suursündmus suusamaraton siis mina olin seekord hoopis Barcelonas poolmaratoni jooksmas.

 

Juba pikka aega olin jälginud kuidas inimesed välismaal jooksmas käivad, tundus nii lahe ja teistmoodi kogemus, reisida on tore ja kui saab veel joosta ka- ideaalne. Hakkasin ka siis pingsamalt jälgima erinevaid Euroopas toimuvaid jookse- sõelale jäi Barcelona, kuna mu onutütar elab seal ja poolmaraton,  sest maratoni ma joosta ei jõua. Ükskord rääkisin trennis Keidile, jah ikka Prorunneri trennis, et lahe oleks sinna minna ning tema oli ka ideest väga vaimustunud ja ostsimegi piletid ära. Etteruttavalt ütlen ära, et Keidi seekord kaasa ei jõudnud, aga järgmine aasta ehk uus katse?

 

Spetsiaalset ettevalmistust ma jooksuks ei teinud, proovisin jõuda 2 korda nädalas Prorunneri trenni Tartus ja siis nädalavahetusel pikema jooksu/matka teha ning üldiselt end natuke rohkem liigutada, et ikka jooksul kergem oleks.

 

Barcelonasse jõudsin 11. veebruari õhtul. Numbril käisin järel –issake ma ei mäleta enam, oli ilmselt 13 ja reede. Kohalik oli mul käepärast ja seetõttu enda pead võistluspaiga leidmisega vaevama ei pidanud.  Numbri sain toredas kotikeses, kus olid mõned reklaamid ja t-särk. Kui number käes, käisin geele ostmas- kokku 3 +ühe müslibatooni.PS! hinnad olid soodsamad kui Eestis.

 

Võistlusnumber kätte saadud

Marin

Neljapäeval tegin kerge jooksu mererannas mis oli  väga nauditav,sest ilm oli hea ja päikseline, järgnevad päevad jooksma ei jõudnud, aga see-eest sain palju jalutada.

Rand

Nonii võistluspäeva hommik, äratus 7.00, kiiruga riidesse, õnneks oli õhtul kõik valmis pandud. Müslibatooni sõin teel rongijaama.  Kui võistluspaika jõudsime oli seal hull rahvamass ja sellega seoses ka üüratud WC järjekorrad. Käisin kiirelt läbi lähedal olevast söögikohast, aga uskuge mind ma polnud ainuke, kellel selline idee tuli. Ütleme nii, et minu ees oli 5 inimest ja minust tagapool 25- üks mure vähem.

Maailma pikimad WC järjekorrad

 

Enne starti

Kiirkõnni pealt võtsin ka soojendusriided ära, ruttu paar pilti ja starti. Soojendust  teha ei jõudnud, aga stardikoridori kõndimine oli selle eest.  Stardis olin rohelises alas (1,40-1,55), värvid määrati eeldatava lõpuaja järgi, registreerides sai valida ajavahemiku.  Stardivalmis, vaatasin kella 8.45-start, vähemalt pidi olema, okeiii, miks me ei liigu, siis sain aru, et siin antakse stardid ka nn. värvide kaupa-lainetena. Kui  liikuma sain olid esimesed juba 10 minutit jooksnud, aga vähemalt stardis muusika üürgas ja rohelised asjandused lendasid õhus, mis oli päris lahe. Ümberringi vaadates oli nii palju rõõmsaid nägusid.

 

Marin Mehide

 

Stardiks valmis

Hakkasin siis jooksma ning proovisin massiga kuidagi hakkama saada, väidetavalt oli stardis 15000 inimest. Alguses oli harjumatu igalpool siginsagin nagu Eestis stardis, aga seal oli inimesi su ümber kogu jooksu vältel. Esimene kilomeeter sai läbi ja kell näitas km ajaks 5:01- oh, oh päris lahe sellise tempoga saaksin 1,45 joosta, oli esimene mõte. Hakkasin otsima seda 1,45 tempomeest aga ei hakanud silma. Kilomeetrid lausa lendasid. Vaatasin kella, mida pekki,  tempoks näitas 4.40 km, ulme. Okou, kuna nüüd siis raskeks läheb, käisid erinevad mõtted peas. Siis tuli esimene joogipunkt, mitmendal kilomeetril ei mäleta, positiivne oli see, et juua sai veepudeliga, ma ei pidanudki end täis plödistama ja seisma jääma, mida ma tavaliselt Eestis teen. Raja ääres käis möll, erinevad muusikud ja muidu rõõmsad inimesed- kõik elasid kaasa, mitte ei seisnud tuima näoga raja ääres. Muusika oli vahepeal nii vali, et enda mõtteid isegi ei kuulnud.  Rahvast oli igal pool ükskõik kuhu ka ei vaataks ja nii koguaeg, naljakas ja samas lahe, nautisin seda väga eriti kui oli üks tänav, mis oli natuke allamäge ja nägin seda suurt rahvamassi enda ees.

 

Tükk maad jooksin ühe mehe ja naise tempos, kes olid ilmselt mingi Hispaania jooksuklubi liikmed, vähemalt särgilt sai sellist infot.

 

Käes juba 17 km ja ikka veel raske pole, kuidas see võimalik on? Veel ei rõõmustanud, kuna lõpuni oli veel minna.

 

Kõige ees startisid  ratastoolisportlased enda tiimidega, see tähendab mõned sõitsid ise, teistel oli dkaaslased, kes neid lükkasid.  Mingi hetk,  kui neist möödusime siis kõik plaksutasid ja patsutasid toetavalt  õlale, see oli kuidagi nii südantsoojendav ja inimlik. Tublid inimesed.

 

Aeg vahepeal lendas, päris hea. Vahepeal kella piiludes ei suutnud ikka tempot uskuda, esialgu lootsin 1,50 kanti joosta, ei oska neid eesmärke püstitada, sest trennis ei jõua kunagi joosta ja pole ka veel väga kogenud võistleja.

 

Käes viimane kilomeeter  ja täitsa liialdamata polnudki raskeks läinud, aga ega samas lõpus mingit spurti poleks ka jõudnud teha. Nagu nii-nii hea oli olla finišijoont ületades. Siis mõtlesin küll, hea kui alati nii oleks. Kusjuures viimane kilomeeter oli kõige kiirem- 4:22.

 

Peale finišit jalutasin edasi, sealt sai kohe võtta vett ja spordijooki,  siis sain medali ja lõpuks mingi vihmakeebi moodi asja,  banaani ja mandariini.

Medal käes ja õnnelik

 

Marin peale jooksu

 

Aeg 1:43:24.

 

Rada oli väga kiire, seal joosti ka naiste poolmaratoni maailmarekord Florence Kiplagati poolt 1:05:09.

 

Ilm oli  selline meie kevadine +15 kanti.

 

Barcelonas joosta oli lahe selle massi pärast, see annab nii palju juurde, kui kogu aeg on inimesed su ümber, isegi ei jõua mõelda sellele, et raskeks võiks minna. Hea kogemus. Kõik toimus nii ruttu nagu unenäos.

 

Järgmisel päeval isegi ei valutanud kuskilt, olin korralik turist, sammulugeja järgi jalutasin kaks järgnevat päeva ka poolmaratoni maha,aga need juba palju aeglasema ajaga.

Vaatamisväärsused

 

Vaadake jooksu kohta infot http://edreamsmitjabarcelona.com/ ja muidugi saab ka facebookis jälgida.

 

Barcelonas on palju teha ja näha, sellisel perioodil on ka lennupiletid  soodsad.

 

Soovitan soojalt.

DIPLOM

RAJAKAART