LATTELECOM RIGA MARATHON

TIINA SÄÄLIK RIIA MARATONIST

Mõte Riiga maratonile minna tekkis juba mullu sügisel. Mõeldud- tehtud, küll esiti oli minu plaan minna 21km jooksma, aga spordisõber ja nüüd ka klubikaaslane Helle P. pani mind 42km-le kirja. Ega siis vastu enam puigelda saanud.

Et maratonipäeval piisavalt värske olla, siis startisime Lätimaale juba laupäeva hommikul. Riias siis esmalt hotelli ja edasi jalutuskäik Vabadussamba juurde. 1930.aastal ehitatud monumenti taheti 1940.aastal lammutada aga õnneks avaldas nõukogude skulptor Vera Muhhina arvamust, et sammas on suure kunstilise väärtusega ja nii jäi sammas alles ning on läbi aastakümnete olnud Läti vabaduse, iseseisvus ja omariikluse sümboliks. Just selle monumendi juurest algas 25. Riia maratoni rahvaste paraad. Osalevaid riike oli üle 60 ja Eesti oli osalejate arvukuse poolest kolmandal kohal (kui korraldajamaa Läti välja jätta) rohkem kui 300 jooksjaga. Eespool olid vaid Saksa ja Venemaa esindused ning Läti.

Sammas

Ilusal päikselisel laupäeva õhtupoolikul kõndisime ühises rongkäigus viimase maratonikilomeetri ja stardi-finišialas toimus defilee, maratoni ametlik avamine ja tervituskõned. Edasi suunduti pasta partyle, meil aga oli oluline leida üles expo ning välja võtta stardimaterjalid. Otsustasime jalutada. Tegelikult kujunes see-on-siin-lähedal-peaaegu-ümber-nurga teekond oodatust pikemaks seikluseks. Just siis, kui kurk kuivama hakkas, saime kokku Enjoy limonaadi reklaamijatega, kes lahkesti meile keelekastet jagasid, tasuta, muide 🙂

Riia 03

Riia 02

 

 

 

 

Riia 06

Riia 04

 

 

 

 

Riia 05

Riia 07

 

Riia 08

 

 

 

 

Riia 10

 

 

 

 

Riia Olympic Sport keskuses paiknev expo oli juba lõppemas, saime materjalid kätte ja ega seal suurt muud teha polnudki. Uudistasime pisut  juubelimaratoni tutvustavat väljapanekut, jätsime suurele plakatile oma nimed ja oligi kogu expo, pisut tagasihoidlik. Tasub tähele panna, et alati on vaja kaasa võtta isikut tõendav dokument. Juhul, kui sul pole väljatrükki registreerumisest, siis vähemalt on võimalik stardimaterjalid dokumendi alusel kätte saada.

Riia 11Riia 12

 

 

 

 

 

Riia 13

Riia 14

Riia 15

Maratonipäeva hommik ei tõotanud head, ilm oli pilves ja ilmaprognoosi kohaselt ootas meid ees sadu. Korraldusliku poole pealt tasub Riiat kiita. Kõik sujus, järjekordi ei olnud. Ainuke probleem tekkis Angelal, mingil põhjusel ei saanud ta stardimaterjalidega maratonisümboolikaga kotti ja nii ei võetud tema numbritähisega nn. tavalist kotti pakihoius vastu. Pane asjad kuhu tahad, pakihoiust öeldi, et teil peab olema ametlik kott ja kogu lugu. Regades ei osanud küsima minna, sest oli mõte ,et 10km jooksjad kotti ei saa. Nii tuligi Angelal oma kott riietusruumi jätta ja loota, et tagasi tulles on kõik alles. Oli ka muidugi.

Riia 16
Maratoni ja poolmaratoni start oli 8.30. Enne starti sünnipäevaõnnitlused, ära mainitud suuremate esindustega riigid, ergutuskõne maratoni peakorraldajalt ja ongi stardipauk. Kuna olime HelleP-ga  varakult registreerunud, siis olime ka üsna esimeses stardigrupis.

Teatavasti tark ei torma ja nii oli minu eesmärk jääda tavalise 6 ja natuke rohkem minuti tempo juurde, et mitte jooksu viimases pooles ära kustuda. Jooksma asusin üsna veidra tundega ehk siis polnud mitte mingit tunnet. Nagu ikka, pigem uudishimu, et kuidas siis seekord. Ja küsimus, et mitmendal kilomeetril lõpeb jooksurõõm? Rõõm ei lõppenudki hoolimata väiksest äpardusest 🙂

Jooksu edenedes edenes ka vihmasadu ja kestis lõunani ehk siis ikka korralikult sai läbi ligunetud. Temperatuur oli kindlasti alla 10 soojakraadi ja kohati andis ka tuul tunda, oli hetki, kui tõesti oli külm aga siis mõtlesin sellele, et liiguta käsi ja jalgu ja et mida kiiremini seda teed, seda kiiremini saad lõppu ja kuivad riided selga. Aga tuleb tunnistada, et külma vastu ei aidanud seekord ka kuivad riided, alles bussis sain korralikult sooja. Läbikülmumine oli pärsi korralik ja huulevärv olevat olnud nii sinine kui valge 🙂

Joogipunkte oli piisavalt, pakuti vett, spordijooki, banaane ja apelsine. Mulle oli abiks ka üks Gu geel ja suutäis maasikamaitselist Maximi geeli, natuke soola-leiba, paar glükoositabletti ja seekordne energiavajadus sai kenasti kaetud, mingit nõrkuse- ega kurnatusetunnet ei tekkinud.

Kusagil 31-32 km kandis jõudis mulle järele või ehk siis jäin ma jalgu 4.30 tempo grupile. Sättisin ennast kenasti nende tuulde, samm sobis, tempo ka ja plaan oli püsida nii kaua kui jaksu on. Ja siis see juhtus. Bituumenilaadsel ülimärjal teekattel oli vee all üks salalik lohk, astusin ja juba olingi piruetiga selili nagu sitasitikas. Jalad taeva poole ja esimene mõte, et mis nüüd siis, kas ongi kõik. Õnneks aita üks onkel mind püsti ja tasapisi hakkasin liikuma. Parema põlve retuus katki, vasak pahkluu valus, jõudsin mõelda, et isegi lonkides jõua ikka kontrollaega. Aga oh imet, valu väga ei tundnud ja jooksin taas. Valu tuli alles hiljem, siis kui jooks joostud, pahkluu paistetas üles, parem põlv oli marraskil, vasak sinine ja vasak küünarnukk ka pisut põrutada saanud.

Viimane 10km läks ladusalt, oskasin juba ka neid salalikke kolmekaupa olevaid asfaldiauke tähele panna. Jõudsime taas südalinna, rada juba tuttav, kuna distants kohati teisel ringil kattub. Vanalinna munakivisillutisel tuli ettevaatlik olla aga õnneks oli munakive oluliselt vähem, kui Roomas. Meeliülendav oli vabadussamba juures olev lippude defilee. Iga lipu juures rahvarõivais noormees ja neiu poodiumil jooksjaid ergutamas. Ja need koorid, mis laulsid, see oli võimas, ülev ja suurejooneline, seda tuleb ise kogeda. Viimane kilomeeter juba laupäevast tuttav. Hoolimata vihmast rahvast palju ergutamas ja ka jooksmas, sest juba olid järele jõudnud ka 10 km kiiremad. Veel viimane pööre ümber nurga ja natuke veel ja oligi finiš. Minu 7-s täispikk jooksumaraton on tehtud. Finišikoridori suurim üllatus oli, et maratoni peakorraldaja Aigars Nords isiklikult õnnitles finišeerumise puhul. See oli lahe. Maratonimedal on omaette vaatamisväärsus ehk puhas kunst Maratoni lõpetajad said kõige suurema medali, lühemate distantside omad väiksemad ja teist värvi paeltega medalid. Väga vahva on ka maratoni särk, mille on kujundanud kunstnik Ella Kruglynskaya. Riia maratoni särgid ongi selle poolest erilised, et need on igal aastal erinevad ja kujundatud kunstnike poolt.

Riia 18

Kuidas meil läks? Statistikat tasub uurida tulemuste lehelt või Marathon 100 infobaasist aga meie  seltskond oli rahul. Helle Viitak tegi ilusa ja õnnestunud jooksu, Helle Persitski ületas ennast, kuna pärast haigust nii pikka maad joosta oli tõeline risk. Angela Timusk sai oma 10km parima aja ja siinkirjutaja on ka rahul. Kui ergutuspunktides jooksjaid kiideti, tagant kannustati ja innustati ning kangelasteks nimetati, siis mina olin Riias iseenda kangelane ehk siis tegin midagi, mille üle olen uhke. Ametlikest tulemustest siis minu parim netoaeg 4:44.09 ja seda kukkumisega jooksul, külma ilma ja lausvihmaga. Minu jooks, minu pingutus, katsumus ja nauding, sest jooksurõõmu oli täpselt 42,195 kilomeetrit 🙂

RIIA MARATONI TULEMUSED

Riia 17

Riia 20 Riia 21 Riia 19