AMSTERDAM ON VÕLUV

/Autor: Tiina Säälik/

Amsterdami lendame Riiast, kuna lõunaeestlastel on see soodsaim variant. Schpholi lennujaamast veidi rongisõitu ja õhtupimeduses jalutuskäik hotelli. Hoolimata sellest, et meie hotelli on internetis väga viletsaks ja ülihalvaks nimetatud, ei saa sellega nõustuda. Pisike, puhas ja maratonituristile oma asukoha poolest väga sobiv. Olümpiastaadionile veerandtunnine jalutuskäik, trammpeatus kesklinna sõiduks kohe üle tee ja väga hea restoran ümber nurga. Laupäeval alustame linnaga tutvumist Olümpiastaadionil kompleksist. Olümpiamängud toimusid seal 1928.aastal ja just neil mängudel süüdati esimest korda olümpiatuli nii nagu me seda oleme tänapäeval harjunud nägema. Eestlased tõid sealt ära mitmeid medaleid: maadlejad Voldemar Väli – kuld, Osvald Käpp – kuld, Albert Kusnets – pronks, tõstja Arnold Luhaäär – hõbe ja ka purjetajad tõid pronksmedali.

Expo asub kahes spordihallis, esmalt võtame välja stardimaterjalid ja särgid. Arusaamatu tundub, et seekord polegi pakikotti, seda peab asendama Mizuno ehk suursponsori kirjadega kilekott. Mingit erilist nänni ja ei jagata, kaubanduslikust osast võid soetada spordivarustust või siis koguda teiste maratonide infomaterjale – nii nagu ikka. Samast saame ka osta euro võrra odavamalt ehk siis 6.90 eurot maksva linnatranspordi päevapileti. Päevapiletit on alati mõtet osta, kuna nn ühe otsa elik tunnipilet maksab pisut vähem kui 3 eurot. Ja siis linna avastama! Transpordisüsteem on mugav aga vajab natuke kohanemist, sest kesklinn on paras labürint. Selles linnas peaks kindlasti viibima rohkem kui tavapärase maratonituristi kolm päeva. Kaardi peal tundub, et kõik on lihtne aga väiksed tänavad, mida kaardil märgitud pole, ajavad segadusse. Vaatamist on palju aga tuleb olla ettevaatlik, sest pea laiali otsas kõndides sattud kindlasti ka jalgrattateele ja rattureid ning rollerisõitjaid on väga palju. Aga küllap on nad uimaste turistidega harjunud 🙂

Amsterdam

Foto: Tiina Säälik

Amsterdam linnavaade

Foto:Tiina Säälik

 

Minu meelest on Amsterdam äärmiselt võluv, arhitektuur on vaatamisväärsus omaette. Iga maja on erinev, fassaadid kaunid ja nii mõnedki majad on ebaloomulikult viltu. Linna hiilgeaeg oli 17.sajandil aga linna esmamainimine juba 1275.aastal. Nüüdseks on see kunagine kaluriküla tõeline maailmalinn, mis 27.oktoobril tähistab oma 740-ndat aastapäeva. Homines manentes apud Amestelledamme – ladina keelest tulnud nimi tähendab ‘Amestelledamme lähedal elavad inimesed’. Tänapäeval elab linnas üle 700 tuhande elaniku. Vabameelse linna kuulsus toob siia tuhandeid turiste. Kõigile leidub midagi – suurepäraseid kunstimuuseume, caffe shoppe, juustu ja šokolaadi degusteerimist või põnevates vintage poodides shoppamist. Laupäeval oleme tagasihoidlikud jalutajad, sest jalgu tuleb ju hoida. Õhtul veel maitsev pasta Vapianos, kosutav uni ning saabubki pühapäeva hommik. Ilm on jahe, sombune ja kipub pisut ka vihma tibutama ja selliseks ka ilm jääb. Mulle sobib, jahedamas on alati parem joosta. Staadionile sisenevad publik ja jooksjad eri koridoridest ja staadionile jõudes kõlab paljudelt huilgamist ja rõõmuhõikeid, sest vaatepilt on tõepoolest ülev ja võimas. Muide, staadionil peaks olema kohti 31 500 pealtvaatajale. Staadioniringil stardikoridorid ja start toimub lainetena, nii saame meiegi suurelt ekraanilt eliitjooksjate starti vaadata. Ja siis ongi minek. Publikut on väga palju ja kõik on väga rõõmsad ja emotsionaalsed. Vist polegi kunagi nii palju mind nimepidi ergutatud ja hõigutud, see annab palju jõudu juurde. Kusagil 9 km-l lehvitan Antile ja jooksen rõõmsalt edasi. Taustajõud ja toetajad on minu jaoks väga olulised ja au ja kiitus mu kaasale, kes kõik need hullud maratonid on raja kõrval seisnud-jalutanud-külmetanud ja mind rajalt oodanud..

Amsterdam3

Foto: Ats Raudkübar

Amsterdam2

Foto: Ats Raudkübar

Enesetunne on hea ja vaadata palju, esimest korda on soov võtta jooksu ajal fotokas ja pilte teha. 13.5 km-st algab jooks kanali ääres. Kartsin, et just see distantsi osa võib osutuda igavaks aga ei, olime jõudnud eramajade rajooni. Ja nii nagu üks mu jooksusõbraga tükk aega koos jooksnud kohalik mees rääkis, just see piirkond on rikaste linnaosa. Olid ikka uhked majad ja aiad küll. Lihtsale väga ilus. Vahva oli ka kanalil kulgev laevuke, kus noormees kohalikke šlaagreid laulis ja jooksjatele lehvitas.

Amsterdam5 (1)

Foto: Tiina Säälik

Ja siis see juhtus, kell tegi 18km-l piiksu ja vasaku jala sääremarja lõi äkiline valu. Ei, see polnud kramp, vaid midagi, mis tegi pisut haiget juba Kihnu maratoni lõpus ja paide-Türi jooksu viimastel kilomeetritel. Olin lootusrikas, et 20km-l on esmaabi. Tempo langes. Joogipunktis vaatasin otsivalt ringi aga nägin vaid med.kirjadega autot ja kusagil serva peal esmaabi kõhukotte, ei ühtegi inimest. Peale 25km-t sain siis natuke abi. Seletasin, et sääres on valu ja miskit spreyd siiski pihustati, pisut see aitas aga kahjuks vähe. Kui kogu reisi ja maratoni võib väga kiita, siis esmaabi oli küll olematu. Veel vähemalt kahes kohas üritasin abi saada aga tulutult. See oli lihtsalt ajaraiskamine ja seda masendavam mu tunne oli. Ei ole kunagi lõpetanud ühtegi jooksu nutumaik kurgus, sest lihtsale abi ei saanud. Finišis suundusin Punase Risti telki, seal natuke mu säärt muditi ja oligi kõik, vähemalt seal kohtasin ma hoolivat suhtumist. Meenusid meie Punase Risti vabatahtlikud ja see, kuidas nad spordiürituste esmaabi valvetes on, me elame ikka tõesti hästi…See abi mittesaamine maratonil oli mulle karm õppetund. Hoolimata väga valusast jalast olin ka viimastel kilomeetritel rõõmus, sest kõik muu oli ju väga hea. Viimasel km-l ergutasin üht väga väsinud jooksjat liikuma ja nii me siis enam vähem koos ka lõpetasime. Kohtasin jälle seda üllatunudrõõmsat pilku, see oli mõnus tunne, et sain natukenegi ise kedagi aidata….

Amsterdam6

Foto: Ats Raudkübar

Minu abivahendid – 2 glükoositabletti, 3 HoneyPoweri moosi, pisut soola. Joogipunktidest 2 tükki banaani, vett ja ka spordijooki ja ma kestsin nii lõpuni, et isegi kaasas olnud leivatükk ei tulnud meelde 😉 Distants oli kerge ja lauge, vaheldusrikas ja huvitav, palju kaasa elajaid ja muusikapunkte – kokku tõeline jooksupidu, just selline, mis mulle meeldis ja sobis. Amsterdami maratoni või ka poolmaratoni võib soovitada esimeseks pikaks jooksuks, kuhu pere või heade sõpradega koos minna.

Päev pärast maratoni kolasime taas linnas. Amsterdamiga tutvumiseks oleks kindlasti vaja rohkem, kui kaks päeva, sest vaadata on äärmiselt palju.

Amsterdam

Fotod: Tiina Säälik erakogu

12197312_10208812730301828_442665675_o12189509_10208772746982270_3547211635346570627_o

12184173_10208772802863667_6122480513277974974_oAmsterdami kuulsast, 60-ndate hipide paradiisist, Vondelpargist, jooksime maratoni käigus läbi, niisama jalutamiseks kahjuks aega ei jätkunud. Oma lemmikute ehk papagoide hääli kuulen, kahjus seekord neid nägema ei juhtu. Esmapäeva hommik punaste laternate rajoonis oli mahe ja päikseline, kõik toimis, inimesed töötasid, kohvipoodide uksed olid avatud, linn elas. Jalutuskäigul imetlesime ka viltuseid maju, eks oma panuse viltuvajumisele on andnud ka kunagine vaiadele ehitamine aga tegelikult on majade kalle juba ehituse käigus ette nähtud. Miks? Ikka sellepärast, et väljaspoolt maja kauba või esemete ülesvinnamise puhul aknaklaasid kannatada ei saaks. De Waag ehk kaalumaja, linna vanim maa peale ehitatud hoone, aastast 1488 on kohe 12207573_10208812724021671_1628864861_oNieuwmarkti lähedal,turult ostame kaasa äärmiselt kallist ja äärmiselt maitsvat juustu. Väga uhke on ka Central Station ehk keskvaksal, kus pakihoiu teenust kasutame. 1889.aastal valminud hoone seinal on ka kullatud kell, mis väitab aja asemel hoopis tuule suunda ja meenutab laevastiku sõltuvust tuulest. Seekord jäävad kõik kuulsate kunstnike muuseumid külastamata ja mõned teisedki huvitavad kohad külastamata.

Lubame, et kunagi tuleme siia tagasi. Ehk kevadel, siis kui tulbid õitsevad…

12183770_10208772794503458_7232203406244389161_oAmsterdam4