MULGI MARATON – REINE LUGU!

SÄÄRANE MULK EHK MEENUTADES VAGA VEND VAHINDRAT

Vaatasin oma unenäopäevikust järele, et 8. veebruaril on sissekanne – “Loobusin suusamaratonist ja valisin hoopis jooksumaratoni…”. Ju ma siis nägin miskit sellist, mis pani mind järgmises trennis Viljari käest küsima, et kas minusugusel, kes tegelikult enamuse oma tervisesporditegemisele mõeldud aurust suusatamisele panustab, on mõtet ja võimalust üldse maratoni joosta. Viljar oli selles suhtes optimistlik. Nagu ta alati on 🙂
Reine maratonil
Jooksingi laupäeval 16. juulil Mulgi Maratoni. Sest olen Mulgimaal oma lapsepõlve veetnud ja mulle meedlivad ilusad Mulgimaa vaated:). Eelmisel õhtul enne maratonile minekut otsustasin, et pühendan oma elu esimese maratoni Vend Vahindra maratonijooksu 90. aastapäevale. Mingi veidikesem ülem eesmärk võiks ju olla kui et ainult oma lõbuks joosta:).

Vaga Vend Vahindra ehk kodanikunimega Karel August Tõnnisson sündis 20. augustil 1873 aastal Põltsamaa lähedal Umbusis Odratsi talus. 1892 asus ta Ptereburi ülikoolis õppima filosoofiat. Ta sattus kokku budistitega ja budismist huvitatud ininestega ja ka temast sai budist. Alates 1893. aastast reisis ta palju budistlikes (ja ka mittebudistlikes) riikides ja piirkondades. Osales ka esimeses maailmasõjas. Kui ta 1922 tahtis iseseisvunud Eestisse tulla siis tolleaegne Eesti esindus keeldus Karl Tõnissonile väljastamast viisat ja luba Eestisse tulekuks. Põhjuseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama buda usku ja arvestades, et Eesti on juba valinud luterluse, siis polevat vajadust ei budismi ega ka budalaste järele Eestimaal. Kuid sissesõiduloa ja kodakondsuse sai Tõnisson Läti esindusest ja pärast seda võttis ta endale ka lätipärase nime Karlis Tennisons :). No lühidalt öeldes oli Tõnisson ehk Tennisson ehk Vend Vahindra väga värvikas kuju. Seda saab igaüks otsida ja lugeda huvi korral.

Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia ja wikipeedis andmetel jooksis Karl Tõnisson 1926. aastal Tartu spordiselts Kalev poolt korraldatud maratonil ja sai kolmanda koha. Ta olevat tahtnud osaleda juba esimesel Eesti maratonil (no ma ei tea, kas siin mõeldakse siis 1913 aastal toimunud Tallinnast Mustjõele toimunud jooksu?), aga teda ei lubatud starti. Ta olevat ikkagi teistele järgi jooksunud ja siis vahepeal kuskil heinamaal taimi näksinud, sest kõht olevat tühjaks läinud. Aga 1926 aasta kohta on siis tead, et ta jooksis ametlikult selle maratoni läbi. Saavutas olümpiameeste Karl Laasi ja Elmar Reimani järel kolmand koha ajaga 3:31:26 ja ta oli sel ajal 53 aastane!

Marathon 100 -st: “Oma viimase maratoni jooksis ta 1929.a ja kindlasti on ta läinud sellega ajalukku, et läbis maratonidistantsi Läti lipuga. Pärast maratoni ronis kuhugi kõrge tulba otsa ja hakkas rahvale loengut pidama, et kui kasulik on sport ja jooks ja et inimesed ei hooli oma tervisest ja kutsus ülesse, et Eestis võiks korraldada ööpäevajooks ja tema oleks kindlasti kohal ja stardis ja teeks selle jooksu kaasa. Aga teised eriti vedu ei võtnud ehk see jooks jäi tegemata.”

1931 rändas Tõnisson Eestist välja, läbi Euroopa Aasia poole ja elas oma elupäevad lõpuni Birmas, kus ta suri 9. mai 1962 ja kuulutati pühakuks.

Et siis nii palju Vend Vahindrast ehk Karl Tõnissonist.

Laupäeval, 16. juulil: Start oli kell 7.00 Ruhja keskväljakul. St et äratus oli 5.20, ööbisime Karksi-Nuia lähedal ühes kodumajutuses.

Meid ei olnud stardis palju. 13. Minu jaoks tuttavatest nimedest Meelis Atonen ja prorunnerlane Maichl. Jooksime esialgu päris pikalt koos. Kord ühed ees ja siis jälle teised. Ma esialgu kartsin, et äkki on nende kiirus mulle liig, ma plaanisin ise kuskil 6:30 kiirust, aga meie grupil oli kiirus veidi peale kuue, aeg ajalt isegi alla kuue minuti. Tegelikult jälgisin pulssi, et see normaalne püsiks, ja tundus, et selle grupi kiirus oli mu pulsile täitsa paras. Kokku oli viis naist. Üks lätlane läks kohe kiiresti ära. Kaks teist lätlast läksid ka varsti, ühel hetkel oli ka Maichl ees. Proovisin hoida ühtlast ja enda jaoks mõnusat tempot. Kui mehed mägedest üles kõndisid, siis ma sörkisin neile järgi ja kui nad jälle jooksma hakkasid, läksid veidi eest ära. Nii juhtus ikka viiel-kuuel mägisemal lõigul. Ma ei tundnud vajadust kõndma hakata ja sörksin võimalikult ühtlase tempo ja hingamisega oma jooksu. Poolmaratoni stardis, Läti piiril olime paar minutit enne nende stardi algust. Olin maratoonaritest viimane.

Pool maad st 21 km olin läbinud 2 tunni ja 10 minutiga, keskmine kilomeetri aeg 6:09. Püüdsin varsti Maichli kinni. Maichl arvas, et kui nüüd veidi arvutada, siis võiks maraton olla läbi 4 tunni ja 41 minutiga. Et see kõige mustem stsenaarium. Hm. Ma olin valmis ka selleks, et see aeg saab olema veidi alla viie tunni, 4:41 oleks ju väga tore. Ma ju ei teadnud, mis peale 25 kilomeetrit minuga juhtuma hakkab, polnud kunagi pikemat maad jooksnud.

No midagi muud ei hakanud juhtuma, kui jalad muutusid kangeks. Joogipunktides proovisin veidi venitada ja silitada. Jooksu ajal proovisin neid lõdvestada. Lugesin jooksja käsiraamatust, et kui veidi vale tehnikaga joosta, siis ei saa kõik lihased piisavalt lõdvestuda ja on pidevalt pinges ja väsivad. Oh, kust ma selle õige tehnika siis nüüd võtan :). Aga on üks mantra, mida sellistes olukordades endale laulda: “Võta pingevabalt. Võta pingevabalt. Võta pingevabalt”. See toimib jube hästi – samm läheb rahulikult hoogsamaks, selg läheb sirgu ja naeratus tuleb näole 🙂

Ma ootasin kurikuulsat “seina” kuskil 33-35 kilomeetril. Seda i tulnud. Lihtsalt tempo läks veidi aeglasemaks. Pidi endale veidi rohkem meelde tuletama, et “Hopsassaa ja trallallaa. Mine nüüd!” Aga optimism püsis lõpuni. Kolmekümnendal kilomeetril – “ainult 12 veel”! Ainult 10 veel! Ainult 8 veel! Ainult 6 veel! jn jne. :). Sein oli sõna otseses mõttes pigem see, kui tuli Karksi-Nuia järve kaldal järsust mäest alla-üles joosta. Alla jooksmine oli ka raske. Ikka nende kangete jalgade pärast :). Mäest üles oli pigem mugavam.

Mati oli mul pidevalt abiks. Ta sõitis ju autoga ja andis mulle vahepeal juua ja andis ka vajadusel geele, nii et ma ei pidanud neid terve tee kaasas kandma. Vahepeal läks ta aga autoga finišisse ja hakkas ise ka jooksutrenni tegema ja jooksis mulle vastu. Tee ääres plaksutajad siis ei saanud aru, et kuidapidi see maraton nüüd käib kui üks rohesärklane jookseb ühes suunas ja teine teises 🙂

Mis ma siis Vend Vahindra maratonil veidi teistmoodi tegin. Proovisin ka vahepeal taimi süüa. Sõin ära veidi raudrohtu (hästi vähe, see on ju kibe), kaks põdrakanepi õit ja ühe ristikunuti. Need olid küll head. Aga pean tunnistama, et oma põhienergia sain siiski geelidest ja spordijoogist.

Budistidel, tiibeti budismi inimestel on kaastunde mantra OM MANI PADME HUM. Oh, sellest peaks keegi teadja inimene kirjutama, aga ma tean seda, et see on seotud kaastnde Buddha Avalokitešvaraga. Budimiinstituudi lehelt saab lugeda, et selle mantra algtähendus ja päritolu on ebaselge. Usutakse, et mantra korduv lausumine tagab Avalokitešvara kaitse kõikvõimalike viletsuste ja hädaohtude eest. Tiibeti kultuuri aladel on seda mantrat sageli kirjutatud kultusobjektidele, kividele, puudele, majaseintele jm. Kui me Matiga Indias budismiga seotud kohtades käisime, siis lausuti ka seal seda mantrat. Ja ühe õpetaja jutust on mulle meelde jäänud, et see mantra teeb head ka siis, kui keegi loom on näiteks tee peal surma saanud. Ja kõikidele auto alla jäänud konnadele, keda oma maratoni teekonnal nägin, lugesingi laupäeval seda mantrat. Neid konni oli päris palju :(. Ja kahel viimasel kilomeetril, kui seljas oli juba neljakümne kilomeetri rõõmus raskus, tegin tongleni harjutust. Nii nagu Pema Chödron seda oma raamatus “Alusta sealt, kus sa oled” õpetab. Kel huvi, eks see otsib ise üles, mis see tähendab :). Kes huvi ei tunne, siis ma nende silmi ja mõtteid selle jutuga enam ei vaeva :). Aga viimase kahe kilomeetri minu enda ja teiste vaevas olevate olendite raskus sai tongleni abil hajutatud ja jõudsingi õnnelikult oma esimese maratoni finišini. Olin maratoonaritest üheksas. (Maratoni teise poole keskmine kilomeetri aeg, 22. kilomeetrist neljakümne teiseni oli 6:33).

Läbi lillede, läbi meditatsiooni, läbi mantrate, läbi jalgade kiiresti liigutamise :D. Tänu eelnevale tublile füüsilisele ettevalmistusele, tänu Viljari trennidele, tänu Mati toetusele. Veidi valus oli, aga see oli järgmiseks, no ülejärgmiseks päevaks unustatud 🙂

Vastupidiselt Vend Vahindrale jooksin maratoni Eesti lipu all 🙂

Vend Vahindra läks ühel elu etapil Eestist Lätti, mina jooksin Lätist Eestisse.

Vastupidi Vahindrale, keda kutsuti ka Paljasjalgseks Tõnnissoniks ja kes oma maratone jooksis paljajalu, jooksin mina heade NB tossudega (kuigi täna Viljari trennis proovisin mingi aja paljajalu joosta, ka tartaani peal ja jube mõnus oli! Jooksusamm tuleb mu meelst palju ilusam :))

Vend Vahindra aeg 3:31, minul aeg tuli 4:27:06,

Vend Vahindra sai kolmanda koha, mina naistest teise koha 🙂

 

Suvine treeninglaager 2016

ProRunneri Suvemängud

2016

 Möödunud nädalavahetusel toimusid juba kolmandad ProRunneri suvemängud ja sellel aastal toimusid need Võrtsjärve ääres. Suvemängudel kuulutatakse välja ka mitmest erinevast alast koosneva võistluse võitjad, kus meeste ja naiste esikolmik saab autasustatud karikatega ja medalitega. Seda võib pidada suvemängude lõbusamaks küljeks, kuid samas on tegemist ikkagi ka treeninglaagriga ja see on ürituse töisemaks pooleks.

ProRunneri kiirrongrahulik jooks - Kadiliis ja Triinu

 Reede õhtul kogunesid jooksusõbrad Võrtsjärve äärde ja kuna kõik saabuvad väga erinevatel aegadel, siis reede õhtul tehakse jooksutreening vabakava alusel. Kuna paljudel jalad juba kibelevad jooksurajale, siis on raske kõiki ära oodata ja tuleb esimene aur kohe jooksurajal välja lasta. Peale õhtusööki oli kavas esimene suvemängude ala, milleks oli juba traditsiooniks saanud viktoriin. Sellel korral koosnes viktoriin jaburatest, aga samas ka harivatest sportlikest küsimustest (nüüd teavad kõik, mida Afganistaanis polot mängides palli asemel kasutatakse 🙂 ). Õhtul tutvusime Suvemängude programmiga ja meelde tuli jätta vähemalt kaks esimest laupäeva hommikust tegevust. Millal tuleb hommikujooksule minna ja mis kellast saab süüa. Tegime veel väikese tagasivaate võistlushooaja esimesele poolele, mis on meie klubile olnud kindlasti väga edukas.

Jõuharjutused jalgadele

Laupäevane tegevus algas 7.30 hommikujooksuga ja võib öelda, et peaaegu kõik olid hommikul väljas, et äratuseks üks rahulik jooksuring teha. Isegi Hanno koer Nestor tegi oma esimese jooksutreeningu peale pikki aastaid. Peale hommikusööki oli kavas suvemängude teine ala, milleks oli Euronicsi kummikuheide, sellel aastal oli kummik natuke väiksem, kui eelmisel aastal, kuid see jäigi nüüd lahtiseks, et kas ta lendas paremini, kui eelmise aasta raskem kummik või mitte. Igatahes oma esimestel katsetel saatis Raivo kummiku 30 meetri peale ja võis juba arvata, et täna tuleb kummikuid metsa alt otsimas käia, kuid sellest kaugemale enam ükski katse ei küündinud. Tuleb muidugi ära mainida, et Raivo on ka nooruses oda käes hoidnud. Naistest näitas kõige suuremaid kummikukaari Kristi, kes võistles tugevamate meestega võrdsel tasemel. Kui kõik olid oma kummikuheite kolm katset ära teinud, siis tuligi siirduda juba päevasele treeningule. Meie hulgas oli ka kolm vaprat jooksusõpra, kes päevase treeningu asemel võtsid ette teekonna Pajusisse, kus toimus esimest korda Mudajooks.

Kummikuvise - KristiKummikuvise - Maonika

Kummikuvise - Rainer

Kummikuvise - Karre

Sellel korral oli treeningute põhiline rõhk mahul mitte intensiivsusel ja treening nägigi ette 8-14 km rahulikku jooksu millele järgnesid hüppeharjutused ja jõuharjutused jalgadele. Vahepeal oli ka ilm paremaks läinud ja hommikune sombune taevas oli vahetunud südasuvise päikesepaiste vastu. Peale lõunasööki oli suvemängude kõige pikem paus puhkamiseks ja siis algaski juba võistluse kolmas ala. Lühidalt öeldes oli tegemist veepallijooksuga, kuid lahti seletatuna oli kaks võistlejat korraga rajal ja veega täidetud õhupalli tuli kanda sulgpallireketil eemal asetseva koonuseni, ning seejärel teha kolm ringi ümber koonuse. Enne tagasi tulekut tuli koonuse juurest võtta õhupall ja see katki puhuda ning siis uuesti veega täidetud õhupall reketile asetada ja aeg läks kinni siis, kui võistleja oli alguspunkti tagasi jõudnud. Nalja sai palju ja eks tegemist oli ka üsna lõbusa alaga. Peale kolmandat ala võis juba punktitabelitest näha, kes on teistest natukene eest ära rebinud ja kes hakkavad suvemängude kõrgeimate kohtade eest neljandal alal võistlema, kuid nagu spordis ikka, siis juhtuda võib kõike ja kindel ei saa kunagi milleski olla.

Koonusejooks - Hanno ja Silver

Koonusejooks - Kalle 

Koonusejooks - Monika, Laura-Liisa ja Evelin

koonusejooks - Raivo, Rainer R ja Rainer K

Nüüd oligi aeg nii kaugel, et tuli uuesti jooksuriided selga panna ning ees oli ootamas õhtune taastav jooksuring millele järgnesid staatilis-dünaamilised harjutused. Kuna suvemängude neljas ehk viimane ola oli aktiivsema iseloomuga, siis otsustasime, et see tuleb enne pesema minekut ära teha. Neljandaks alaks oli koonusejooks, sellel korral oli rajal korraga 4 võistlejat ja kõigil tuli 30 meetri kauguselt ükshaaval ära tuua 7 koonust. Siin näitasid kõige kiiremaid liigutsui Madis ja Kristi. Sellel alal võis liiga kiire algus ka mõni hetk hiljem juba valusalt kätte maksta, kuid kõik said ikkagi väga tublilt hakkama.

Rannapall

 Peale õhtusööki kandsime viimased punktid tabelisse ja oligi aeg pidulikult välja kuulutada ProRunneri Suvemängude võitjad. Naistest võitis teiste ees ühe punktiga Kristi ja talle järgnesid võrdsete punktidega Marlen ja Marika, kuid kuna Marlenil oli alavõite rohkem, siis teise koha saigi tema. Meestest võttis võidu Kalle ja talle järgnesid Madis ja Hanno. Ka meeste arvestuses olid vahed väga väikesed. Kringli söömise ajaks jõudis meie juurde ka Pärtel, kes oli tulnud Tallinnast veteranide Eesti meistrivõistlustel, kus avapäeval õnnestus 1500 meetri jooksus välja võidelda esimene koht. Pärtel jagas oma muljeid ja lahkus üsna varakult, sest järgmisel päeval oli veel ees ootamas 5000 meetri jooks, kus ta jällegi esimesena lõpetada suutis. Palju Õnne Pärtelile! Treeninglaagri rasket päeva jäi lõpetama saunaõhtu, kitarrikontsert ja jutuvadin.

Meeste esikolmik Naiste esikolmik

Pühapäev algas jällegi 7.30 hommikujooksu ja väikse suplusega. Peale hommikusööki sai kokku lepitud päevase treeningu sisu. Plaanis oli teha pikk 2-tunnine jooks või matk-jooks. Matk-jooksu puhul oli kaks varianti 10 min jooksu ja 5 min kõndi või 5 min jooksu ja 5 min kõndi. Peale lõnuasööki oligi aeg asjad kokku pakkida ja suvemängud lõppenuks kuulutada. Suured tänud kõigile, kes suvemängudest osa võtsid ja kes sellel korral osaleda ei saanud, siis Teiega kohtume sügislaagris, mis toimub 7.-9. Oktoobril!

SUURED TÄNUD FOTOGRAAF MAIT MARTTILALE!

Pikk jooks - Kristi ja Marlen

 Pikk jooks - Maia ja Marika

Jätkuvat sportlikku suve!

Viljar

Suvised Eesti meistrivõistlused

Möödunud nädalavahetusel leidsid aset suvised Eesti meistrivõistlused kergejõustikus ning samuti korraldas ka EKVA Eesti kergejõustikuveteranide meistrivõistlused, mõlemad üritused toimusid Tallinnas, Kadriorus.

EMV-l startis SK Prorunner ridades ainult üks mees – Rauno Laumets – meeste 5000m jooksus, kus ta saavutas ajaga 15:02,88 neljanda koha! Palju õnne, Rauno!

EMV tulemused ja protokollid on leitavad siit: http://ekjl.ee/uudised/emv-tulemused-1324

Veteranide arvetuses oli võistlustules Pärtel Piirimäe, kes saavutas 1500m jooksus M40 vanuseklassi esikoha ajaga 04:32,2 ning tegi kuldse duubli, võites järgmisel päeval ka 5000m M40 jooksu tulemusega 16.54,35. Palju, palju õnne, Pärtel!! Jaksu ka edaspidiseks!! 

13718668_916415388469322_7818659742540156776_n 13726712_917048695072658_8553277314897282137_n

Well done ehk hard rock maraton Liverpoolis

/Liverpooli maraton toimus 29.mai 2016. Ametlikud tulemused on leitavad siit: http://www.runrocknroll.com/finisher-zone/search-and-results/?resultspage=1&perpage=25&eventid=21&firstname=&lastname=&bib=&city=&gender=&state=&subevent_id=1&division=. Maratoni jooksis, jutu kirjutas ning pildid tegi TIINA SÄÄLIK /


Kuna ma olen jooksuvõistlustel osalemise suhtes üsna kergesti “äraräägitav“, siis järjekordne maratonireis viis koos klubikaslase  Maichl Suurega Inglismaale, Liverpooli. Kuna ainuüksi maratoni nimetus – Rock´n Roll maraton oli intrigeeriv ja mulle, kui muusikasõbrale huvi pakkuv, siis kenal maikuu reedel me teele asusimegi. Riiast otselend Liverpooli on kohalejõudmiseks kõige mugavam viis, aga enne…. oli meil päris tükk aega hirmu ja ärevust. Nimelt olid lätlased otsustanud hakata teed remontima ja sestap olid ka pikad lõigud fooridega reguleeritud. Varusime küll aega, et jõuaksime lahedalt aga paraku läks ikka väga suureks kihutamiseks ja parklast lennujaama liikusime jooksusammul – jõudsime üsna minutipealt.

„Meie kohal on ainult taevas“ laulis John Lennon laulus „Imagine“. Need sõnad on ka Liverpooli lennujaama seinal kirjas ja biitlite vaim saadab meid terve Liverpoolis viibimise aja. Just sellest linnast sai ju  nende tähelend alguse. Guinnessi rekordite raamatus on Liverpool kirjas maailma popmuusikapealinnana – siin on sündinud kõige rohkem edetabelite tippe kogu maailmas. Liverpooli asutas 1207. aastal kuningas John. Linn arenes nii kiiresti, et mingil hetkel oli see Briti impeeriumis Londoni järel mõjukuselt teine ning ka maailma suurim sadam. Täna on Liverpool pigem moodne linn, kus ei puudu huvitavad muuseumid ja ajaloolised põnevad kohad. Ei saa mainimata jätta ka jalgpalli. Liverpool on Inglismaa edukaim jalgpallilinn. Selle kaks meeskonda – FC Liverpool ja FC Everton – on maailmakuulsad. Jalgpalli algusaegadest saadik on need meeskonnad kokku võitnud 27 meistritiitlit, 4 Euroopa karikat, 3 UEFA karikat, 1 karikavõitjate karika, 11 FA karikat ja 6 liigakarikat.

Lennujaamast on linna umbes 9km, kõige mugavam ja odavam on bussiga sõita. Meie esimene käik on expole, et aega säästa13308216_10210449577421983_5287084841167165623_o ja numbrid välja võtta. Echo Arena on suur ja võimas messihall-konverentsikeskus, avatud kuninganna poolt 2008.aastal. Expod on alati põnevad, sest iial ei tea, mis ees ootab. Seekord suunatakse meid 0-korrusele, suurelt stendilt leiame oma stardinumbri, ütleme selle numbrite väljastajale ja saame stardimaterjalid(numbriümbriku) vastu. Enne tuleb ka allkirjastada paber, millega kinnitad, et oled valmis ja võimeline maratoni läbima. Paberit oli võimalik ka internetist välja trükkida aga minu nimega juhtub paraku tihti segadusi ja nii sain selle allkirjastada kohapeal. T-särk on universaalne, selline kandiline meestekas, ühesugune nii maratoni kui ka poolmaratoni jooksjatele. Edasi otsime kohta, kust saaks pakihoiu koti. Inimestel on nad käes aga jagamiskohta me ei leia, lõpuks küsimise peale selgub, et särkide jagajalt tuleb eraldi küsida. Expo ise on äärmiselt tagasihoidlik, mõned müügiletid ja üle veerand tunni meil seal aega ei kulu.

IMG_4395Edasi jalutame ööbimiskohta. Hostelite puhul ütleb kogemus, et on kas õudne või mõnus koht, seekord on mõnus. Asukoht linna ühe peamise jalakäijate tänava, Whitechapeli nurgal, läheduses meeletult poode ja söögikohti. Reede õhtul teeme veel ühe jalutuskäigu linnas ja õhtusöögiks proovime ära kuulsa fish and chips-i. Tuleb tunnistada, et kiirtoit on väga maitsev, aga magedavõitu. Esimene öö, keeruline on magama jääda, sest muusikatümps ja peomeeleolu kestab ja kestab, kostab ja kostab. Kuna hosteli välisfassaadi renoveerimine parasjagu käib, siis ilmselt vahetatakse kunagi ka aknad  kaasaegsete vastu. Seni aga kostab lähedal asuvast Caverni kvartalist meeletu peomöll.

Laupäev on shoppamise päev, kuna meil on seltskonnas ka noor daam, siis ei saa jätta tema soove eiramata. Õhtupoole aga IMG_4253teen väikse linnatiiru päris üksinda. Jalutan kuulsa katedraali suunas ja naudin mõnusat sooja kevadpäeva. Liverpooli anglikaani katedraal on suurim kogu Suurbritannias ja suuruselt viies kogu maailmas. Selle projekteeris Giles Gilbert Scott aastal 1904. Katedraali kell on maailma kõige raskem kell ja katedraali torn on üle 100 meetri kõrge. Kuna teen oma liikumistes väikse valearvestuse, siis lähenen katedraalile suure ringiga. Aga see on hea, sest päev hiljem juba jookseme seda mulle tuttavat tänavat. Katedraal on vaatamisväärsus omaette – tohutult suur ja võimas, ühes küljes peen restoran ja parasjagu on katedraali ruumes ka käsitöö ja kunstinäitus. Esmapäeval käin ära ka torni tipus, õnneks on paar lifti aga pärast maratoni on trepid ju alati teretulnud 🙂 Tornist avanev vaade on võrratu, tasub minna.

Laupäevase õhtusöögi teeme suurepärases pastarestoranis. Rahvast on palju ja märkame ka paljusid jooksjaid, kes samuti eelistavad õhtusöögiks pastat. Toidukoha valik on Liverpoolis keeruline – erinevaid kohti lihtsalt on väga palju. Alates pitsakioskist (ei ole küll pitsafänn aga pitsalõik oli väga maitsev) kuni udupeente restoranideni välja. Ei tea, kas selle valikuvõimaluste rohkuse pärast või tänu heaoluühiskonnale on aga tänavatel näha väga palju korpulentseid inimesi. Kusagil  mujal maades pole neid nii palju näinud. Ausalt öeldes oli see minu jaoks šokeeriv… 😀 Aga mis seal imestada, kui päeva alustada inglise hommikusöögiga (praetud muna, peekon, oad, röstsai, kartulikotlet). Proovisime meiegi selle hommikuroa ära – oli maitsev.

Pühapäeva varahommikul nautisime hommikukohvi õues, tänavanurgal. Ilus päev oli alanud ja tänavanurgal kohvi rüübates ei jõudnud ära imestada, kui palju prahti on maas. Otsekui prügijõgi voolas mööda tänavat. Õhtuste pidutsejate kätetöö, kõik, mida vaja ei olnud, see ka maha visati.

IMG_4283

Kui end minekule sätime, siis maja kõrval istuvad tüdrukud(öisest pidutsemisest vist sinna jäänud) meid märgates soovivad meile maratonil edu. Seda hoolivat ja kaasa elavat suhtumist tuleb sel päeval, maratonipäeval väga palju.

IMG_4344

starti oodates

Kõigepealt aga lühike jalutuskäik stardikohta, Albert Docki. Möödume ühest põhilisest ostukeskusest Liverpool One-st ja jõuamegi kunagise sadama ja kaubaladude piirkonda. Liverpool on asutatud 1207. aastal. Majanduslik õitseng algas 18. sajandil koos orjakaubandusega ja selles oli oma suur roll mängida sadamal. Tänapäeval on Alberd Dock peamine turismimagnet oma muuseumide ja imeliste  vaadetega. Ja ei tasu ka biitlite muuseumi unustada.

Tiina ja Maichl enne starti

Tiina ja Maichl enne starti

Kui te lähete Liverpooli maratoni jooksma ja jõuate enne poolmaratoni starti, siis ärge nö. esimest silda mööda trügima hakake, seal on stardikoridor ja kohtav trügimine, minge tagantpoolt, kus liiklus rahulik. Kuna meil oli aega laialt, siis nautisime melu ja vaatasime poolmaratoni starti. Möllu ja muusikat igatahes jätkus. Ja siis – meie start. Toimus see lainetena ja ladusalt. Juba umbes 1.4 kilomeetril hakkas kerge tõus. Hommikuses karges mereõhus oli kerge ja mõnus joosta. Tõus-tõus-tõus, jõuad tänavanurgani ja jälle ja jälle. Vahelduseks imekaunist parki, loomulikult pika tõusuga. 15-kilomeetril mõtlesin, et kunagi peab ju ka allapoole minema. Jah, läks aga üldkokkuvõttes oli tõusumeetreid rohkem, kui laskumise omi. Oletasin, et mis seal Liverpoolis siis ikka rasket saab olla aga minu arvamust, et rada on väga raske, kinnitas ka jooksusõber Maichl, kel juba väga suur maratonide kogemus. Pole see mingi rocknroll, see on puhas hard rock 🙂

Joogipunkte oli piisavalt, teenindus ladus ja hea. Vett ja spordijooki pakuti väikestes pudelites. Muusikapunktid. Bände esines hulgaliselt, kuid kõige ilusam elamus oli siiski Penny Lain-il, kus samanimelise biitlite laulu saatel naisdj meid ergutas. Väike tõus kuni muusikapunktini ja laskumine selle muusika saatel, mõnusa, maheda häälega dj ergutamas ja kaasa elamas oli üks eredamalt meelde jääv hetk selle maraton ajal. Üllatas, et ka politseinikud ja teised, kes meie turvalisust tänavatel garanteerisid, elasid vägagi kaasa. Rääkimata publikust. Ilusas eramajade rajoonis olid pered „jooksuhulle“ vaatamas, nii mõnigi oli improviseerinud oma joogipunkti. Kuidas sa saad jätta joogitopsi võtmata, kui väike laps sulle vastu tuleb ja selle ulatab 🙂 Mõned olid ka aiavoolikud tänava äärde toonud, et meile jahutust pakkuda. Mulle selline möll ja melu meeldib, see annab jõudu ja mõjub vägagi innustavalt. See oli ka minu esimene miilimaraton(distants oli tähistatud miilide kaupa ja ainult paaris kohas lõpupoole oli kilomeetri tähiseid), siis natuke keeruline oli teada, et kui palju on lõpuni. Viimased miilid-kilomeetrid oli mööda Mersay jõe äärset promenaadi. Õnneks jätsin enne sinna jõudmist joogipunktis end märjaks kastmata ja see oli õige tegu. Vastu tuult rühkides oleks päiksepaistest hoolimata külm olnud. Loomulikult oli lõpp raske aga just seal sai ka mõne kaasjooksjaga paar sõna juttu aetud ja üksteist ergutatud.  Samm sammu haaval lähenesin finišile ja siis – see kitsas ja pikk koridor oli rahvamurruga ääristatud ja kõik elasid meeletult kaasa. Midagi nii ägedat polegi kogenud… Edasi kõik, nagu ikka. Medal,

Kontsert peale jooksu

Kontsert peale jooksu

joogipudel, pakihoid, alkoholivaba õlu, puuviljad. Teisel pool Echo Arenat aga oli suur lava ja seal käisid terve päeva rockkontserdid. Publikut oli palju kaasa elamas. Tunne oli nii hea, et nautisin ka pisut aega muusikat ja sooja päikest, enne kui hosteli poole teele asusin. Igatahes kolmandat korda Liverpoolis toimuv Rock `n roll maraton oli väga äge algusest lõpuni.

medal

Esmapäeva jäid mõned väiksed kaubanduslikud retked ja minu kindel soov oli ka ära käia kuulsas biitlite keldris. Cavern Club on muusikahuvilistele kohustuslik, just selles, tänaseks maailma kuulsaimas klubis alustasid biitlid 60-ndate algul oma tähelendu. Kõik algas juba muidugi  varem. Kõigi aegade tuntuimale rockbändile pani 1957. aastal aluse John Lennon, kes lõi Liverpoolis Quarry Banki koolis õppides koos kaasõpilastega ansambli “The IMG_4380Blackjacks”. See kestis kõigest nädala, 1957. aasta märtsis pani Lennon kooli nimest inspireerituna bändi nimeks “The Quarrymen”. 1965 aastal andis The Beatles oma esimese staadionikontserdi. Muide, algne Cavern Club lammutati aastal 1973, 80ndatel esitati samale kohale aga uus klubi. Täna on klubi üks suurimaid turismimagneteid Liverpoolis. Keerdtreppi mööda alla ja oledki väikses üsna umbses võlvkeldris ajalugu uudistamas.

Tänavu finišeeris maratonil  2531 jooksjat. Liverpool maratonijooksuga vallutatud, võime rõõmsalt tõdeda, et olime esimesed prorunnerid seal jooksmas. Esimeste eestlaste au tuleb jagada aga Iisaku mehe Jaanus Altojaga, kes samuti maratoni jooksis. Aga statistika ja ajaloo mõttes – esimesed Eesti naised oleme Maichliga küll, kes Liverpoolis maratoni jooksid 🙂

Siit saab lähemat infot Rock´n roll maratonide kohta: http://www.runrocknroll.com/ Järgmine võimalus sama sarja maratoni joosta on augusti alguses Dublinis.

TIINA SÄÄLIK

13305248_10210449636383457_5782830684127865633_o 13320956_10210449638543511_2948620238662745358_o13301364_10210449619223028_4780175134199584412_o 13308672_10210449616582962_3656014025969270613_o


Tutvustame jooksjaid – Kattri Reinula

Kiirete meeste vahele mahub klubi Prorunneris ka kiireid naisi 🙂 Tutvustame Teile järgnevalt Kattri Reinulat, kes püstitas juunis Pärnumaa Võidupüha poolmaratonil uue isikliku rekordi 01:33:39!! Miks ja kuidas ta seda kõike teeb.. sellest saabki Kattri Reinulanüüd lugeda 🙂

Millal alustasid jooksmisega ja miks?

*Jooksmisega alustasin üle kahe aasta tagasi.Peamiselt tingis selle rahulolematuse viimase sünnituste järgne liigne kehakaal ja ka muidu vilets füüsiline vorm. Kokkuvõtvalt öeldes – ma polnud nõus 40-aastaselt veel “tädide” kategooriasse kuuluma.

Mis Sind jooksmises motiveerib?
*Jooksmise juures motiveeribki eelkõige pärastine priima enesetunne, stabiilne kehakaal ja tasapisi kasvanud võhm ja tulemused. Võistlengi eelkõige iseendaga.

Saku Suvejooks

Kattri Saku Suvejooksu 10km kolmas naine!

Mis on Sinu lemmik võistlusdistants?
*Päris lemmikdistantsi mul vist polegi.Igaljuhul pole see lühikese võistlusmaa, mis kohest “kütmist” nõuab, pigem pikemad, kus võimalik oma jaksu jaotada:)

Kas oled osalenud Prorunneri ühistreeningutel? Kui jah, siis millise kogemuse osaliseks said?
*Osalenuna vaid mõnedel PR ühistreeningul, pole ma vist väga pädev hinnanguid andma, kuid olen saanud maigu suhu sealseist erinevaist jooksuharjutustest ning need meeldivad mulle. Seda enam, et pole varasemalt sellisega eriti kokku puutunud. Kõik on õpetuseks:)

Millised huvid Sul peale jooksmise on?Kattri Reinula
*Jooksmise kõrval meeldib mulle lugeda.Oleks vaid aega enam…

Millest koosneb Sinu tüüpiline treeningnädal?
*Tüüpilisse treeningnädalasse mahub 60-70 km jooksu. (Natuke maastikku, natuke tõuse, veidi kiiremaid lõike.) Vahel tuleb ka vähemaga leppida.

Mis on Sinu lemmik jooksutoss?
*Lemmikut jooksutossu või õigemini selle mudelit, mida selgelt esile tõsta võiksin, pole mul veel välja kujunenud – katsetan erinevaid, otsin oma. Praegu jooksen Saucony, Joma ja Nike´ga. Järgmisena tahaks proovida NB.

Mis on Sinu võistluseelne toit?
*Võistluste-eelselt teen reeglina röstsaia või valin koorikleiva millegi meelepärasega. Puder tundub mulle pisut raskevõitu. Juurde käib banaan ja mahl.

Miks soovitaksid sõbral ühineda Prorunneritega?
*Sõbrale soovitaksin PR selle sõbraliku atmosfääri pärast ning selle toredate ja aktiivsete eestvedajate tõttu. Siin on meeldivad ja toetavad jooksukaaslased. Aitäh selle eest!

Aitäh, Kattri ja edu treeningutel!  :)