Well done ehk hard rock maraton Liverpoolis

/Liverpooli maraton toimus 29.mai 2016. Ametlikud tulemused on leitavad siit: http://www.runrocknroll.com/finisher-zone/search-and-results/?resultspage=1&perpage=25&eventid=21&firstname=&lastname=&bib=&city=&gender=&state=&subevent_id=1&division=. Maratoni jooksis, jutu kirjutas ning pildid tegi TIINA SÄÄLIK /


Kuna ma olen jooksuvõistlustel osalemise suhtes üsna kergesti “äraräägitav“, siis järjekordne maratonireis viis koos klubikaslase  Maichl Suurega Inglismaale, Liverpooli. Kuna ainuüksi maratoni nimetus – Rock´n Roll maraton oli intrigeeriv ja mulle, kui muusikasõbrale huvi pakkuv, siis kenal maikuu reedel me teele asusimegi. Riiast otselend Liverpooli on kohalejõudmiseks kõige mugavam viis, aga enne…. oli meil päris tükk aega hirmu ja ärevust. Nimelt olid lätlased otsustanud hakata teed remontima ja sestap olid ka pikad lõigud fooridega reguleeritud. Varusime küll aega, et jõuaksime lahedalt aga paraku läks ikka väga suureks kihutamiseks ja parklast lennujaama liikusime jooksusammul – jõudsime üsna minutipealt.

„Meie kohal on ainult taevas“ laulis John Lennon laulus „Imagine“. Need sõnad on ka Liverpooli lennujaama seinal kirjas ja biitlite vaim saadab meid terve Liverpoolis viibimise aja. Just sellest linnast sai ju  nende tähelend alguse. Guinnessi rekordite raamatus on Liverpool kirjas maailma popmuusikapealinnana – siin on sündinud kõige rohkem edetabelite tippe kogu maailmas. Liverpooli asutas 1207. aastal kuningas John. Linn arenes nii kiiresti, et mingil hetkel oli see Briti impeeriumis Londoni järel mõjukuselt teine ning ka maailma suurim sadam. Täna on Liverpool pigem moodne linn, kus ei puudu huvitavad muuseumid ja ajaloolised põnevad kohad. Ei saa mainimata jätta ka jalgpalli. Liverpool on Inglismaa edukaim jalgpallilinn. Selle kaks meeskonda – FC Liverpool ja FC Everton – on maailmakuulsad. Jalgpalli algusaegadest saadik on need meeskonnad kokku võitnud 27 meistritiitlit, 4 Euroopa karikat, 3 UEFA karikat, 1 karikavõitjate karika, 11 FA karikat ja 6 liigakarikat.

Lennujaamast on linna umbes 9km, kõige mugavam ja odavam on bussiga sõita. Meie esimene käik on expole, et aega säästa13308216_10210449577421983_5287084841167165623_o ja numbrid välja võtta. Echo Arena on suur ja võimas messihall-konverentsikeskus, avatud kuninganna poolt 2008.aastal. Expod on alati põnevad, sest iial ei tea, mis ees ootab. Seekord suunatakse meid 0-korrusele, suurelt stendilt leiame oma stardinumbri, ütleme selle numbrite väljastajale ja saame stardimaterjalid(numbriümbriku) vastu. Enne tuleb ka allkirjastada paber, millega kinnitad, et oled valmis ja võimeline maratoni läbima. Paberit oli võimalik ka internetist välja trükkida aga minu nimega juhtub paraku tihti segadusi ja nii sain selle allkirjastada kohapeal. T-särk on universaalne, selline kandiline meestekas, ühesugune nii maratoni kui ka poolmaratoni jooksjatele. Edasi otsime kohta, kust saaks pakihoiu koti. Inimestel on nad käes aga jagamiskohta me ei leia, lõpuks küsimise peale selgub, et särkide jagajalt tuleb eraldi küsida. Expo ise on äärmiselt tagasihoidlik, mõned müügiletid ja üle veerand tunni meil seal aega ei kulu.

IMG_4395Edasi jalutame ööbimiskohta. Hostelite puhul ütleb kogemus, et on kas õudne või mõnus koht, seekord on mõnus. Asukoht linna ühe peamise jalakäijate tänava, Whitechapeli nurgal, läheduses meeletult poode ja söögikohti. Reede õhtul teeme veel ühe jalutuskäigu linnas ja õhtusöögiks proovime ära kuulsa fish and chips-i. Tuleb tunnistada, et kiirtoit on väga maitsev, aga magedavõitu. Esimene öö, keeruline on magama jääda, sest muusikatümps ja peomeeleolu kestab ja kestab, kostab ja kostab. Kuna hosteli välisfassaadi renoveerimine parasjagu käib, siis ilmselt vahetatakse kunagi ka aknad  kaasaegsete vastu. Seni aga kostab lähedal asuvast Caverni kvartalist meeletu peomöll.

Laupäev on shoppamise päev, kuna meil on seltskonnas ka noor daam, siis ei saa jätta tema soove eiramata. Õhtupoole aga IMG_4253teen väikse linnatiiru päris üksinda. Jalutan kuulsa katedraali suunas ja naudin mõnusat sooja kevadpäeva. Liverpooli anglikaani katedraal on suurim kogu Suurbritannias ja suuruselt viies kogu maailmas. Selle projekteeris Giles Gilbert Scott aastal 1904. Katedraali kell on maailma kõige raskem kell ja katedraali torn on üle 100 meetri kõrge. Kuna teen oma liikumistes väikse valearvestuse, siis lähenen katedraalile suure ringiga. Aga see on hea, sest päev hiljem juba jookseme seda mulle tuttavat tänavat. Katedraal on vaatamisväärsus omaette – tohutult suur ja võimas, ühes küljes peen restoran ja parasjagu on katedraali ruumes ka käsitöö ja kunstinäitus. Esmapäeval käin ära ka torni tipus, õnneks on paar lifti aga pärast maratoni on trepid ju alati teretulnud 🙂 Tornist avanev vaade on võrratu, tasub minna.

Laupäevase õhtusöögi teeme suurepärases pastarestoranis. Rahvast on palju ja märkame ka paljusid jooksjaid, kes samuti eelistavad õhtusöögiks pastat. Toidukoha valik on Liverpoolis keeruline – erinevaid kohti lihtsalt on väga palju. Alates pitsakioskist (ei ole küll pitsafänn aga pitsalõik oli väga maitsev) kuni udupeente restoranideni välja. Ei tea, kas selle valikuvõimaluste rohkuse pärast või tänu heaoluühiskonnale on aga tänavatel näha väga palju korpulentseid inimesi. Kusagil  mujal maades pole neid nii palju näinud. Ausalt öeldes oli see minu jaoks šokeeriv… 😀 Aga mis seal imestada, kui päeva alustada inglise hommikusöögiga (praetud muna, peekon, oad, röstsai, kartulikotlet). Proovisime meiegi selle hommikuroa ära – oli maitsev.

Pühapäeva varahommikul nautisime hommikukohvi õues, tänavanurgal. Ilus päev oli alanud ja tänavanurgal kohvi rüübates ei jõudnud ära imestada, kui palju prahti on maas. Otsekui prügijõgi voolas mööda tänavat. Õhtuste pidutsejate kätetöö, kõik, mida vaja ei olnud, see ka maha visati.

IMG_4283

Kui end minekule sätime, siis maja kõrval istuvad tüdrukud(öisest pidutsemisest vist sinna jäänud) meid märgates soovivad meile maratonil edu. Seda hoolivat ja kaasa elavat suhtumist tuleb sel päeval, maratonipäeval väga palju.

IMG_4344

starti oodates

Kõigepealt aga lühike jalutuskäik stardikohta, Albert Docki. Möödume ühest põhilisest ostukeskusest Liverpool One-st ja jõuamegi kunagise sadama ja kaubaladude piirkonda. Liverpool on asutatud 1207. aastal. Majanduslik õitseng algas 18. sajandil koos orjakaubandusega ja selles oli oma suur roll mängida sadamal. Tänapäeval on Alberd Dock peamine turismimagnet oma muuseumide ja imeliste  vaadetega. Ja ei tasu ka biitlite muuseumi unustada.

Tiina ja Maichl enne starti

Tiina ja Maichl enne starti

Kui te lähete Liverpooli maratoni jooksma ja jõuate enne poolmaratoni starti, siis ärge nö. esimest silda mööda trügima hakake, seal on stardikoridor ja kohtav trügimine, minge tagantpoolt, kus liiklus rahulik. Kuna meil oli aega laialt, siis nautisime melu ja vaatasime poolmaratoni starti. Möllu ja muusikat igatahes jätkus. Ja siis – meie start. Toimus see lainetena ja ladusalt. Juba umbes 1.4 kilomeetril hakkas kerge tõus. Hommikuses karges mereõhus oli kerge ja mõnus joosta. Tõus-tõus-tõus, jõuad tänavanurgani ja jälle ja jälle. Vahelduseks imekaunist parki, loomulikult pika tõusuga. 15-kilomeetril mõtlesin, et kunagi peab ju ka allapoole minema. Jah, läks aga üldkokkuvõttes oli tõusumeetreid rohkem, kui laskumise omi. Oletasin, et mis seal Liverpoolis siis ikka rasket saab olla aga minu arvamust, et rada on väga raske, kinnitas ka jooksusõber Maichl, kel juba väga suur maratonide kogemus. Pole see mingi rocknroll, see on puhas hard rock 🙂

Joogipunkte oli piisavalt, teenindus ladus ja hea. Vett ja spordijooki pakuti väikestes pudelites. Muusikapunktid. Bände esines hulgaliselt, kuid kõige ilusam elamus oli siiski Penny Lain-il, kus samanimelise biitlite laulu saatel naisdj meid ergutas. Väike tõus kuni muusikapunktini ja laskumine selle muusika saatel, mõnusa, maheda häälega dj ergutamas ja kaasa elamas oli üks eredamalt meelde jääv hetk selle maraton ajal. Üllatas, et ka politseinikud ja teised, kes meie turvalisust tänavatel garanteerisid, elasid vägagi kaasa. Rääkimata publikust. Ilusas eramajade rajoonis olid pered „jooksuhulle“ vaatamas, nii mõnigi oli improviseerinud oma joogipunkti. Kuidas sa saad jätta joogitopsi võtmata, kui väike laps sulle vastu tuleb ja selle ulatab 🙂 Mõned olid ka aiavoolikud tänava äärde toonud, et meile jahutust pakkuda. Mulle selline möll ja melu meeldib, see annab jõudu ja mõjub vägagi innustavalt. See oli ka minu esimene miilimaraton(distants oli tähistatud miilide kaupa ja ainult paaris kohas lõpupoole oli kilomeetri tähiseid), siis natuke keeruline oli teada, et kui palju on lõpuni. Viimased miilid-kilomeetrid oli mööda Mersay jõe äärset promenaadi. Õnneks jätsin enne sinna jõudmist joogipunktis end märjaks kastmata ja see oli õige tegu. Vastu tuult rühkides oleks päiksepaistest hoolimata külm olnud. Loomulikult oli lõpp raske aga just seal sai ka mõne kaasjooksjaga paar sõna juttu aetud ja üksteist ergutatud.  Samm sammu haaval lähenesin finišile ja siis – see kitsas ja pikk koridor oli rahvamurruga ääristatud ja kõik elasid meeletult kaasa. Midagi nii ägedat polegi kogenud… Edasi kõik, nagu ikka. Medal,

Kontsert peale jooksu

Kontsert peale jooksu

joogipudel, pakihoid, alkoholivaba õlu, puuviljad. Teisel pool Echo Arenat aga oli suur lava ja seal käisid terve päeva rockkontserdid. Publikut oli palju kaasa elamas. Tunne oli nii hea, et nautisin ka pisut aega muusikat ja sooja päikest, enne kui hosteli poole teele asusin. Igatahes kolmandat korda Liverpoolis toimuv Rock `n roll maraton oli väga äge algusest lõpuni.

medal

Esmapäeva jäid mõned väiksed kaubanduslikud retked ja minu kindel soov oli ka ära käia kuulsas biitlite keldris. Cavern Club on muusikahuvilistele kohustuslik, just selles, tänaseks maailma kuulsaimas klubis alustasid biitlid 60-ndate algul oma tähelendu. Kõik algas juba muidugi  varem. Kõigi aegade tuntuimale rockbändile pani 1957. aastal aluse John Lennon, kes lõi Liverpoolis Quarry Banki koolis õppides koos kaasõpilastega ansambli “The IMG_4380Blackjacks”. See kestis kõigest nädala, 1957. aasta märtsis pani Lennon kooli nimest inspireerituna bändi nimeks “The Quarrymen”. 1965 aastal andis The Beatles oma esimese staadionikontserdi. Muide, algne Cavern Club lammutati aastal 1973, 80ndatel esitati samale kohale aga uus klubi. Täna on klubi üks suurimaid turismimagneteid Liverpoolis. Keerdtreppi mööda alla ja oledki väikses üsna umbses võlvkeldris ajalugu uudistamas.

Tänavu finišeeris maratonil  2531 jooksjat. Liverpool maratonijooksuga vallutatud, võime rõõmsalt tõdeda, et olime esimesed prorunnerid seal jooksmas. Esimeste eestlaste au tuleb jagada aga Iisaku mehe Jaanus Altojaga, kes samuti maratoni jooksis. Aga statistika ja ajaloo mõttes – esimesed Eesti naised oleme Maichliga küll, kes Liverpoolis maratoni jooksid 🙂

Siit saab lähemat infot Rock´n roll maratonide kohta: http://www.runrocknroll.com/ Järgmine võimalus sama sarja maratoni joosta on augusti alguses Dublinis.

TIINA SÄÄLIK

13305248_10210449636383457_5782830684127865633_o 13320956_10210449638543511_2948620238662745358_o13301364_10210449619223028_4780175134199584412_o 13308672_10210449616582962_3656014025969270613_o