MULGI MARATON – REINE LUGU!

SÄÄRANE MULK EHK MEENUTADES VAGA VEND VAHINDRAT

Vaatasin oma unenäopäevikust järele, et 8. veebruaril on sissekanne – “Loobusin suusamaratonist ja valisin hoopis jooksumaratoni…”. Ju ma siis nägin miskit sellist, mis pani mind järgmises trennis Viljari käest küsima, et kas minusugusel, kes tegelikult enamuse oma tervisesporditegemisele mõeldud aurust suusatamisele panustab, on mõtet ja võimalust üldse maratoni joosta. Viljar oli selles suhtes optimistlik. Nagu ta alati on 🙂
Reine maratonil
Jooksingi laupäeval 16. juulil Mulgi Maratoni. Sest olen Mulgimaal oma lapsepõlve veetnud ja mulle meedlivad ilusad Mulgimaa vaated:). Eelmisel õhtul enne maratonile minekut otsustasin, et pühendan oma elu esimese maratoni Vend Vahindra maratonijooksu 90. aastapäevale. Mingi veidikesem ülem eesmärk võiks ju olla kui et ainult oma lõbuks joosta:).

Vaga Vend Vahindra ehk kodanikunimega Karel August Tõnnisson sündis 20. augustil 1873 aastal Põltsamaa lähedal Umbusis Odratsi talus. 1892 asus ta Ptereburi ülikoolis õppima filosoofiat. Ta sattus kokku budistitega ja budismist huvitatud ininestega ja ka temast sai budist. Alates 1893. aastast reisis ta palju budistlikes (ja ka mittebudistlikes) riikides ja piirkondades. Osales ka esimeses maailmasõjas. Kui ta 1922 tahtis iseseisvunud Eestisse tulla siis tolleaegne Eesti esindus keeldus Karl Tõnissonile väljastamast viisat ja luba Eestisse tulekuks. Põhjuseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama buda usku ja arvestades, et Eesti on juba valinud luterluse, siis polevat vajadust ei budismi ega ka budalaste järele Eestimaal. Kuid sissesõiduloa ja kodakondsuse sai Tõnisson Läti esindusest ja pärast seda võttis ta endale ka lätipärase nime Karlis Tennisons :). No lühidalt öeldes oli Tõnisson ehk Tennisson ehk Vend Vahindra väga värvikas kuju. Seda saab igaüks otsida ja lugeda huvi korral.

Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia ja wikipeedis andmetel jooksis Karl Tõnisson 1926. aastal Tartu spordiselts Kalev poolt korraldatud maratonil ja sai kolmanda koha. Ta olevat tahtnud osaleda juba esimesel Eesti maratonil (no ma ei tea, kas siin mõeldakse siis 1913 aastal toimunud Tallinnast Mustjõele toimunud jooksu?), aga teda ei lubatud starti. Ta olevat ikkagi teistele järgi jooksunud ja siis vahepeal kuskil heinamaal taimi näksinud, sest kõht olevat tühjaks läinud. Aga 1926 aasta kohta on siis tead, et ta jooksis ametlikult selle maratoni läbi. Saavutas olümpiameeste Karl Laasi ja Elmar Reimani järel kolmand koha ajaga 3:31:26 ja ta oli sel ajal 53 aastane!

Marathon 100 -st: “Oma viimase maratoni jooksis ta 1929.a ja kindlasti on ta läinud sellega ajalukku, et läbis maratonidistantsi Läti lipuga. Pärast maratoni ronis kuhugi kõrge tulba otsa ja hakkas rahvale loengut pidama, et kui kasulik on sport ja jooks ja et inimesed ei hooli oma tervisest ja kutsus ülesse, et Eestis võiks korraldada ööpäevajooks ja tema oleks kindlasti kohal ja stardis ja teeks selle jooksu kaasa. Aga teised eriti vedu ei võtnud ehk see jooks jäi tegemata.”

1931 rändas Tõnisson Eestist välja, läbi Euroopa Aasia poole ja elas oma elupäevad lõpuni Birmas, kus ta suri 9. mai 1962 ja kuulutati pühakuks.

Et siis nii palju Vend Vahindrast ehk Karl Tõnissonist.

Laupäeval, 16. juulil: Start oli kell 7.00 Ruhja keskväljakul. St et äratus oli 5.20, ööbisime Karksi-Nuia lähedal ühes kodumajutuses.

Meid ei olnud stardis palju. 13. Minu jaoks tuttavatest nimedest Meelis Atonen ja prorunnerlane Maichl. Jooksime esialgu päris pikalt koos. Kord ühed ees ja siis jälle teised. Ma esialgu kartsin, et äkki on nende kiirus mulle liig, ma plaanisin ise kuskil 6:30 kiirust, aga meie grupil oli kiirus veidi peale kuue, aeg ajalt isegi alla kuue minuti. Tegelikult jälgisin pulssi, et see normaalne püsiks, ja tundus, et selle grupi kiirus oli mu pulsile täitsa paras. Kokku oli viis naist. Üks lätlane läks kohe kiiresti ära. Kaks teist lätlast läksid ka varsti, ühel hetkel oli ka Maichl ees. Proovisin hoida ühtlast ja enda jaoks mõnusat tempot. Kui mehed mägedest üles kõndisid, siis ma sörkisin neile järgi ja kui nad jälle jooksma hakkasid, läksid veidi eest ära. Nii juhtus ikka viiel-kuuel mägisemal lõigul. Ma ei tundnud vajadust kõndma hakata ja sörksin võimalikult ühtlase tempo ja hingamisega oma jooksu. Poolmaratoni stardis, Läti piiril olime paar minutit enne nende stardi algust. Olin maratoonaritest viimane.

Pool maad st 21 km olin läbinud 2 tunni ja 10 minutiga, keskmine kilomeetri aeg 6:09. Püüdsin varsti Maichli kinni. Maichl arvas, et kui nüüd veidi arvutada, siis võiks maraton olla läbi 4 tunni ja 41 minutiga. Et see kõige mustem stsenaarium. Hm. Ma olin valmis ka selleks, et see aeg saab olema veidi alla viie tunni, 4:41 oleks ju väga tore. Ma ju ei teadnud, mis peale 25 kilomeetrit minuga juhtuma hakkab, polnud kunagi pikemat maad jooksnud.

No midagi muud ei hakanud juhtuma, kui jalad muutusid kangeks. Joogipunktides proovisin veidi venitada ja silitada. Jooksu ajal proovisin neid lõdvestada. Lugesin jooksja käsiraamatust, et kui veidi vale tehnikaga joosta, siis ei saa kõik lihased piisavalt lõdvestuda ja on pidevalt pinges ja väsivad. Oh, kust ma selle õige tehnika siis nüüd võtan :). Aga on üks mantra, mida sellistes olukordades endale laulda: “Võta pingevabalt. Võta pingevabalt. Võta pingevabalt”. See toimib jube hästi – samm läheb rahulikult hoogsamaks, selg läheb sirgu ja naeratus tuleb näole 🙂

Ma ootasin kurikuulsat “seina” kuskil 33-35 kilomeetril. Seda i tulnud. Lihtsalt tempo läks veidi aeglasemaks. Pidi endale veidi rohkem meelde tuletama, et “Hopsassaa ja trallallaa. Mine nüüd!” Aga optimism püsis lõpuni. Kolmekümnendal kilomeetril – “ainult 12 veel”! Ainult 10 veel! Ainult 8 veel! Ainult 6 veel! jn jne. :). Sein oli sõna otseses mõttes pigem see, kui tuli Karksi-Nuia järve kaldal järsust mäest alla-üles joosta. Alla jooksmine oli ka raske. Ikka nende kangete jalgade pärast :). Mäest üles oli pigem mugavam.

Mati oli mul pidevalt abiks. Ta sõitis ju autoga ja andis mulle vahepeal juua ja andis ka vajadusel geele, nii et ma ei pidanud neid terve tee kaasas kandma. Vahepeal läks ta aga autoga finišisse ja hakkas ise ka jooksutrenni tegema ja jooksis mulle vastu. Tee ääres plaksutajad siis ei saanud aru, et kuidapidi see maraton nüüd käib kui üks rohesärklane jookseb ühes suunas ja teine teises 🙂

Mis ma siis Vend Vahindra maratonil veidi teistmoodi tegin. Proovisin ka vahepeal taimi süüa. Sõin ära veidi raudrohtu (hästi vähe, see on ju kibe), kaks põdrakanepi õit ja ühe ristikunuti. Need olid küll head. Aga pean tunnistama, et oma põhienergia sain siiski geelidest ja spordijoogist.

Budistidel, tiibeti budismi inimestel on kaastunde mantra OM MANI PADME HUM. Oh, sellest peaks keegi teadja inimene kirjutama, aga ma tean seda, et see on seotud kaastnde Buddha Avalokitešvaraga. Budimiinstituudi lehelt saab lugeda, et selle mantra algtähendus ja päritolu on ebaselge. Usutakse, et mantra korduv lausumine tagab Avalokitešvara kaitse kõikvõimalike viletsuste ja hädaohtude eest. Tiibeti kultuuri aladel on seda mantrat sageli kirjutatud kultusobjektidele, kividele, puudele, majaseintele jm. Kui me Matiga Indias budismiga seotud kohtades käisime, siis lausuti ka seal seda mantrat. Ja ühe õpetaja jutust on mulle meelde jäänud, et see mantra teeb head ka siis, kui keegi loom on näiteks tee peal surma saanud. Ja kõikidele auto alla jäänud konnadele, keda oma maratoni teekonnal nägin, lugesingi laupäeval seda mantrat. Neid konni oli päris palju :(. Ja kahel viimasel kilomeetril, kui seljas oli juba neljakümne kilomeetri rõõmus raskus, tegin tongleni harjutust. Nii nagu Pema Chödron seda oma raamatus “Alusta sealt, kus sa oled” õpetab. Kel huvi, eks see otsib ise üles, mis see tähendab :). Kes huvi ei tunne, siis ma nende silmi ja mõtteid selle jutuga enam ei vaeva :). Aga viimase kahe kilomeetri minu enda ja teiste vaevas olevate olendite raskus sai tongleni abil hajutatud ja jõudsingi õnnelikult oma esimese maratoni finišini. Olin maratoonaritest üheksas. (Maratoni teise poole keskmine kilomeetri aeg, 22. kilomeetrist neljakümne teiseni oli 6:33).

Läbi lillede, läbi meditatsiooni, läbi mantrate, läbi jalgade kiiresti liigutamise :D. Tänu eelnevale tublile füüsilisele ettevalmistusele, tänu Viljari trennidele, tänu Mati toetusele. Veidi valus oli, aga see oli järgmiseks, no ülejärgmiseks päevaks unustatud 🙂

Vastupidiselt Vend Vahindrale jooksin maratoni Eesti lipu all 🙂

Vend Vahindra läks ühel elu etapil Eestist Lätti, mina jooksin Lätist Eestisse.

Vastupidi Vahindrale, keda kutsuti ka Paljasjalgseks Tõnnissoniks ja kes oma maratone jooksis paljajalu, jooksin mina heade NB tossudega (kuigi täna Viljari trennis proovisin mingi aja paljajalu joosta, ka tartaani peal ja jube mõnus oli! Jooksusamm tuleb mu meelst palju ilusam :))

Vend Vahindra aeg 3:31, minul aeg tuli 4:27:06,

Vend Vahindra sai kolmanda koha, mina naistest teise koha 🙂