Pärtel Piirimäe jooksis Bostoni maratonil

Pärtel Piirimäe jooksmas Bostoni maratonil. Foto: erakogu

Spordiklubi ProRunner liige Pärtel Piirimäe jooksis Ameerika Ühendriikides Bostoni maratonil, kus sai lõpuajaks 2:53.59. Kuidas maraton tema jaoks läks, sellest pajatab asjaosaline ise.

Ootused enne jooksu olid nii madalad, et igasugune lõpuaeg oleks tähendanud endale seatud lati ületamist. Oktoobris olin küll elu parimas vormis, jooksin poolmaratoni PB ja hellitasin Bostoniks suuri lootusi, aga siis algasid jamad säärte ja kandadega. Novembri lõpust alates tegin peamiselt vaid ÜKEt (3-4 tundi nädalas) ja ujumist. Jooksukilomeetreid kogunes alates aasta algusest vaid 450. Ise muigasin, et jooksma hakkan süvalihastega, aga võib-olla polnudki see tõest nii kaugel, sest ülakeha ja kerelihaste rolli ei saa alahinnata. Süstemaatiliste jooksutreeningutega alustasin pisut paaniliselt 5 nädalat enne maratoni, aga enesekindlust andis see, et kolm viimast pikka otsa (28, 30 ja 32km) läksid päris ladusalt 4:40 tempos.

Viimased kontrolljooksud näitasid, et 4.05-4.10 tempo võiks olla jõukohane. Siis aga hakkasid tulema ilmateated, mis lubasid järjest soojemat ilma. Võib vaid tänada õnne, et jooks ei toimunud pühapäeval, mil kraadiklaas näitas Cambridge’is 31 C. Maratonipäeva keskmine tuli Garmini järgi 26,1 C ja jõudis paaril korral 28 C-ni. Meenusid varasemad hävimised palava ilmaga Eesti poolmaratoni meistrivõistlustel Tallinnas ja Narvas. Samas olen viimaste aastatega õppinud, et joosta saab iga ilmaga, tuleb vaid õige tempo valida. 2015. a Trail Verbieril katkestades arvasin, et + 35 C kuumaga polegi võimalik ultrat joosta, aga 2016. a UTMB TDS-il tulin toime ka kuni +38C päikeselõõsaga. Võtmesõna on ’core temperature’ jälgimine, sest ülekuumenemine päädib paratamatult kurnatusega. Nii paningi paika maratoni taktika: jälgida pulssi ja enesetunnet, mitte kella ja kaasvõistlejaid.

Ehkki esimese laine start oli alles kell kümme, tuli ärgata enne viit, sest 40 000 inimese stardijoonele toimetamiseks võtsid korraldajad omajagu varuaega. Cambridge Running Club’i tsharterbuss jõudis Hopkintoni stardiparklasse kell seitse, aga õnneks sai seal edasi tukkuda ning korraldajate pakutud kohvi-saia nosida. Teipisin kinni häda tegevad peroneused. Tagareis kippus venitamise ajal krampi minema, justnagu viimases massaazhiski, mispeale mökerdasin mõlemad reied soojendava kreemiga kokku. Athlete Village’ist hakkasime 1,5 km kaugusel asuva stardijoone suunas liikuma kella 9 paiku, lai mass inimesi liikus ülimalt korrapäraselt ja paigutus ilma trügimise ja närveerimiseta oma stardigruppidesse. Tänu Prorunneri särgile märkas mind Toomas Tarm, kellega startisime ühes laines.

Ameerika hümn, hävituslennukite ülesõit ja läkski lahti! Esimesed kilomeetrid olid allamäge, liikusin jalgu säästes ja rütmi otsides väga rahulikult ca 4 min/km tempos ning Toomas liikus kiiresti eest (Mart Einasto olevat startinud järgmise laine eesotsas lausa 3.45 tempoga). Esimesed 5 km 20.05, järgmised 20.10. Järjest palavamaks läks, varju ei olnud kuskil, sest puud olid veel raagus. Õnneks pakkusid korraldajad iga miili tagant spordijooki ja vett – jõin igas punktis mõlemat ja kastsin mütsi märjaks. Korra anti ka terve pudel kätte ning tassisin seda järgmise joogipunktini, sortsu haaval vett pähe valades (väline jahutus on sama tähtis kui joomine!).

Pärtel Piirimäe koos perega pärast Bostoni maratoni.

Kolmas 5 km 20.24, neljas 5 km 20.38. Poolmaratoni vaheaeg 1:25.41 – enesetunne oli hea, pulss püsis 162-165 vahemikus ning ehkki jalad hakkasid veidi tundma andma, võis nentida, et ’so far so good’. Muidugi oli ärevus sees, et kui veel palavamaks peaks minema, läheb teise poole suurtel tõusudel väga raskeks. Aga kiire matemaatika näitas, et alla 3h tulekuks on ligi 10 min kukkumisvaru olemas. Veidi aja pärast märkasin suureks üllatuseks enda ees veel ühte Prorunneri särki – küsisin nime ja selgus, et tegu oli Priit Jaagantiga. Priit oli silmnähtavalt väsimas ja ergutuse peale ütles, et ta enam järgi ei tule.

Pärast selgus, et 20-25 vahel olin möödunud ka Tarmist, aga suure rahvahulga tõttu seda ise ei märganud. Tal oli just sel lõigul väga raskeks läinud ja andis 5 km-ga oma 2-minutise edu ära, aga suutis taastuda ning kaotas lõpuks vaid minuti, jälitades mu selga suure osa distantsi teisest poolest. Minu vaheaeg 20-25 lõigul 20.30. 27. kilomeetrist algas pikkade tõusude jada, mis kestis kuulsa Heartbreak Hilli tipuni 34. kilomeetril. Õnneks hakkasid pilved kogunema ning tugevnevad tuulepuhangud jahutasid ja lükkasid tagant, mistõttu joosta oli üllatavalt mõnus hoolimata jätkuvalt kõrgest temperatuurist. 25-30 km vaheaeg 20:45, 30-35 km 21.32. Rahva ergutamine neil tõusudel oli lausa pöörane ja see andis kindlasti energiat juurde.

Nüüd oli jäänud vaid 8 km, kõigepealt pikalt allamäge ja siis lõpuni siledat maad, aga kohe laskumise alguses tabas mind reie tagalihase kramp – kusjuures paremas reies, mis ei olnud hommikul häda teinud. Egas midagi, astusin aia äärde, paar kiiret venitust ja madaltiheda sammuga edasi (34. km 36 tõusumeetri ja krambiga tuli 4.39-ga, nii et pool minutit lisandus ühe kilomeetri jooksul). Kahju oli küll, et ei saanud laskumisel „täiega panna“; krambioht oli justkui piiraja, mis ei lasknud lõpuni pulssi üles ajada. 35-40km vaheaega 20.46. Viimased 700m jooksin Garmini väitel 3:06/km tempos, aga arvatavasti läks kell kõrghoonete vahele jõudes omadega pisut sassi, näidates kokkuvõttes jooksu pikkuseks 42,7 km. Boylston Streeti finishisirgel lõin rusika õhku justkui oleks võitjana lõpetanud või vähemalt isikliku rekordi püstitanud – 2:53.59 oli aeg, mida ei olnud osanud loota.

Kokkuvõttes: ääretult võimas elamus, ja mitte esmajoones sportliku külje pärast, vaid olulisem oli võimalus vahetult osa saada Bostoni (ja kogu Ameerika) jaoks ülimalt olulisest traditsioonist. Sellist kaasaelamist kogu raja ulatuses ei ole mitte kuskil mujal! Sarnaseid emotsioone olen varem kogenud vaid Vasaloppetil, mis samamoodi mängib rootslaste identiteedis üsna olulist rolli. Nii et kõigile maratonisõpradele minu poolt tugev soovitus!