ProRunnerid trotsisid ekstreemset Ööjooksu

Eesti Ööjooksu ekstreemne finiš- Foto: Ain Liiva

Klubi ProRunneri mitmed liikmed osalesid 12. augusti õhtul Rakveres Eesti Ööjooksul, mille poolmaratoni distantsil kaasa löönud pidid alates poolest maast üle elama äikese, tormi ja paduvihma.

ProRunneri naistest osutus 21,1 km võistlusmaal parimaks Egle Villik, kes esialgsetel andmetel saavutas naistest 14. koha ja oma vanuseklassis (N) 10. koha ajaga 1:39. Paremuselt teise naisena sai Merlin Mürk 18. koha ajaga 1:39.39. Maigi Vaikla 27. koht 1:42.13; Merikene Annuk 41. koht 1:45.05.

Meeste parimana tuli Cris Poll 15. kohale.  Kaido Vahkal sai 36. koha ajaga 1:26.44 ja Lauri Valdmaa 39. koha ajaga 1:27.46. 10 km distantsil sai parima ProRunnerina Madis Mets 10. koha ajaga 36.47.  Ent need ei pruugi olla lõplikud tulemused, sest paduvihm ujutas üle ajavõtusüsteemi, mis jäi vee alla ja lakkas töötamast. 

Toome siinkohal ära Egle muljed ekstreemselt Ööjooksult:

Stardi ajal oli ilm ideaalilähedane või pigem isegi liiga soe. Just kella 20 kohta. Esimesed 10 km higistasin ja kallasin joogipunktides kraevahele vett. Teisel ringil seda enam ise tegema ei pidanud. Ma usun, et terve Eesti sai oma sahmaka tormi kätte ja aimab, mis rajal toimus. Alustasin jooksu rahulikult – 5 km kompasin piire ja need tundusid kuidagi maru kõrged. Keha oli justkui kinni. Jalgadel polnud vigagi, aga üldine minek takistatud. Lasin päris palju jooksjaid mööda. Mitmeid kordi mõtlesin, et kas nii ongi, et lasen kõik need naised mööda ja enam kinni ei võtagi? Otsustasin asja teise ringi peale jätta. Imepärane avanemine tuli 8 km paiku. Keha hakkas lahti minema ja asi tundus järk-järgult kergem. Või oli asi ilmas. Hakkas jahedamaks minema ja veidi vihma tibutama. Kui välku sähvima hakkas ja tormiga ähvarama kukkus, tõusis koos tuulega ka naeratus minu näole.

Joogipunktidest möödusin tuimalt, sest üleval justkui valati pangega pähe. Lombid osutusid nii sügavaks, et tuli harrastada korralikku põlvetõstejooksu. Mingist hetkest jooksin vastu vihma nagu vastu seina. Hingata tuli kõrvade kaudu, sest nina ja suu olid vett täis ja sõna otseses mõttes voolas koos tatiga vihmavesi välja igast peasolevast august. Rada ei näinud, jooksin sinna kuhu teised jooksid. Imestasin tõsimeeli, et kuidas ma üldse suudan pundis püsida ja päris korralikku tempot hoida. Paljudest ka mööda joosta. Kella ma teisel ringil enam ei vaadanud. Ei näinud ka. Tõmbasin sammu pikemaks, et uuesti mööda ja enam naljalt ühtegi kohta ära ei kinkinud. Veidi pusimiseks läks 10 km jooksjate ja kõndijate ning rajal sõitvate autodega. Õnneks väga palju pidurdama ei pidanud. Siiski jooksin viimased 5 km reie krampides. Tormi ja krampide provokatsioonidele mitte alludes, panin viimasel paaril kilomeetril kiirust veel juurde.

Eesti Ööjooksu tulemused