Hannes Veide püstitas Soomes 48-tunni jooksu Eesti rekordi

Väsinud, aga õnnelik Hannes pärast rasket katsumust.

Klubiliige Hannes Veide osales 2.-8. juulini Soomes Kauhajoki Ultra Run festivali raames korraldatud 48-tunni pikkusel ultrajooksul, kus sai teise koha Eesti uue tippmargiga. Kahe ööpäevaga läbis ta 308,4 kilomeetrit.

Hannes vahendab oma muljeid sellelt ürituselt:

Hooaja kolmas ultra ja taaskord läks hästi. Kauhajoki Ultrafestival pakkus erinevaid formaate, millest valisin tagasihoidlikult 48 tundi kestva, algse mõtte 74-tunni jooksu asemel. Kohale läksin toetustiimiga Xteam KSV.ee ja sättisime korraliku baaslaagri stardialasse, kus puhata, süüa jm. toiminguid teha. Stardist minnes püüdsin lihtsalt rahulikku tempot hoida, seedisin veel pastat. Kuna startisime õhtul kell 18, siis üllatas pisut palavuse haripunkt. Esimene oodatud väsimuse hetk tuli umbes 50 km peal, kuid võtsin aega taastuda ja sättisin söögipause tihedamaks. Esimesse öösse plaanisin varajasemat ühe tunni magamist, ning sellest 45 minutit saingi seda teha. Kõik sujus ja rada oli mulle väga sobiv, pisut kergemaid tõusegi, parki, linnatänavaid. Ringi pikkus 1,5 km.

Teist ööpäeva alustades jooksin pidevalt 3-4 positsioonil ning liider tundus olevat püüdmatus edus. Edasine oli kõik lahtine ja teadsin, et mind edestavad jooksjadki tõenäoliselt teevad magamise pausi, nii läkski. Tõusin teisele kohale ja kasvatasin edu, vältimaks üllatusi tagantpoolt. Liidergi ilmutas kurnatuse märke ja teda tabas lihase probleem. Vaatasin, et vahe on küll meeletult suur, aga otsustasin seda siiski ettevaatlikult kahandada. Kõike märgati kiiresti ja tekkis ärev olukord märgatavalt. Jätkasin tempot tõstes ja vahe vähenes kuniks liider sai valuvaigistid sissevõetud.

Edasine oli minu jaoks suur katsumuste jada, võitlesin kurnatusega ja keskmine kiirus ühtlustus. Umbes 10 tundi enne lõppu sai minu jaoks selgeks, et kui liidrit ebaõnn ei taba, olen tema vastu jõuetu. Kolmas koht asus kontrollitavas kauguses. Viimased tunnid püüdsin veel endas jõuvarusi leida. Sõber Margus Laanemägi, kes 24-tunni jooksu debüüti tegi, aitas mul tempot vahepeal hoida, Ivo Särak vahva fännina tegi videklippe, mis tõmbasid hetkekski mu rutiinist välja.

Viimased kolm ringi tulid kiireimad ja jooksin end süsiks, midagi kripeldama ei jäänud. Tulemus vastab minu treenitusele ja jäin väga rahule. Iga isiklik ja Eesti rekord vaid rõõmustab. Lõpuks kogunes tulemuseks 308,4 km. Mõneks ajaks on mul isu jooksmisest täis, taastun beebiga kärurallit tehes ja uued tõsisemad väljakutsed sügisel Kreekas. Tänan siiralt lähedasi ja klubi ProRunner, Xteam-KSV.ee , SGGE SE ja kõiki sõpru-konkurente.