Tempomeister Hanno Kindel: Ööjooks on šõu

Hanno Kindel pärast Ööjooksu koos teise 1:40 tempomeistri Jan Golõnskiga.

Klubiliige Hanno Kindel tegi 18. augustil Rakveres toimunud Eesti Ööjooksul kaasa 1:40 tempomeistrina ja vahendab sellelt spordiürituselt oma muljeid. 

Ööjooks on suurima emotsiooniga jooks Eestis. Ei ole teist sellist, mille üle jooksjate hulgas nii palju on vaieldud. Esimeste aastate juunikuine toimumisaeg sobis suurepäraselt head poolmaratoni aega ründavatele harrastusjooksjatele. Joosti kogu distants mõnusas ja sumedas suveõhtus, kõik Rakvere vaiksed äärelinna tänavad sai ära mõõdetud. Mis kõige olulisem – mitte pimedas. Ööjooksu ümbertõstmine augustisse vallandas omal ajal tõelise diskussioonitulva, mis pole tegelikkuses siiani vaibunud. Vastupidiselt esimestele aastatele joostakse nüüd valdav osa distantsist pimedas, mis annab korraldajatele võimaluse tugeva šõu püsti panna. Ja seda on ka tehtud täie raha eest! Aega enam sellisel distantsil ei jookse, selleks tuleb Eestis teisi poolmaratoni võistlusi jahtida. Aga kui šõu, siis šõu!

MyFitnessi tublide treenerite ja aktiivsete Nike+ Run Club eestvedajate Keiu Pirnpuu ja Kristiina Lauri ettepanekul tekkis sel aastal võimalus joosta Ööjooks läbi tempomeistrina. Pikem arutelu tekkis sobiva lõppaja valikul, otsus joosta tempot 1:40 lõppaega oli takkatraavi igati õige. Olime tubli Narva noorjooksja Jan Golõnskiga kahekesi 1:40 punti vedamas. Koostöö sujus suurepäraselt, Esimese kilomeetri tulistasime võib-olla liiga kiiresti, aga konkreetse lõppaja kontekstis tekivad paratamatult valikud, sest normaaljaotust aluseks võttes ei saa see aeg kõigile meie pundiga ühinenutele sobida. Kellegi jaoks on see liiga kiire, osadele jälle liiga aeglane. Valitav tempo on alati kellegi jaoks kas liiga kiire või aeglane.

Hanno Kindel Rakvere tänavatel Ööjooksu rajal.

Pigem on tempomeistri roll õpetada punti, mida valitud aja saavutamiseks silmas pidada? Mäest alla kiirendused, mis annavad mäkke tõusuks võimaluse tempo alla võtta. Ööjooks teeb linnale kaks tiiru peale, kõik Rakvere reljeefile omased põnksud ja künkad, teravad pöörded on korraldajad üles leidnud. Rada ei ole kiire. Siia lisada teise ringi jooksjate järele jõudmine kepikõndijatele – segadust joogipunktides kui palju. Hoidsime Janiga punti ilusti koos, õpetame kätetöö olulisust tõusule minnes, lõdvestame käsi mäest alla joostes, kontrollime regulaarselt hingamist ja keha asendit. Nii hoidsid kõik ennast keskmisest kauem heas toonuses. Joogipunktides sai sõnad peale loetud, et pundi esimesed võtavad oma joogitopsid alles keskelt, ei tohi tekitada ohtlikke segaduse joogipunkti pika laua alguses. Olen alati õpetanud etiketti – vedama peavad mehed. Hoiame midagi vanadest aegadest alles, meestel võiks jaksu olla seda teha!

Nii kulgeme mööda Rakvere tänavaid, teise ringi segadused massidega, aga lõpupoole me jõuame. Punt peabki lõpus väiksemaks muutuma, lihtsalt tuleb valikuid teha. Jan Golõnski jäi täpselt 1:40 ajapiiri ründvaate jooksjatega, mina liikusin paar minutit kiirematega. Jooksin lõpuni õhupalliga, sest pimedas on see pundile parimaks orientiiriks. Must tempomeistri seljanumber nii väga pimedas nähtav pole. Nägin distantsi vältel paljusid tublisid harrastusjooksjaid ilusat tulemust tegemas, seda öiste olude kiuste. Eriti hea meel on rajal lõpu poole näha ProRunneri klubikaaslast Merike Annukit, kes tegi jõulise isikliku rekordi poolmaratonis, saades lõpuaja napilt alla 1:40. Sellised eneseületamised annavad jõudu ka teistelegi!

Varsti paistiski kõigile Ööjooksjatele tuttav pikk finišisirge, väike pingutus ja tehtud! Koheselt teadmine, et osaled ka järgmisel aastal. Kui võimalus, veaks tempomeistrina lõppaega 1:30 sihtivad jooksjate punti. Tänud kutsujatele ja korraldajatele! Naudime jooksu!

Hanno