Hannes Veidest sai kuues Spartathloni läbinud eestlane

Hannes Veide kuningas Leonidase monumendi jalamil.

Klubiliikmest Hannes Veidest sai kuues eestlane, kes suutnud läbi teha raske katsumuse, lõpetada Kreekas 246 km pikkune ultrajooks Spartathlon. Lõpuaeg 35:36.49 andis talle 210. koha õnneliku 238 ajalimiiti jõudnud jooksja hulgas.

Spartathloni peetakse ultrajooksude etaloniks ning rada esitab jooksjale tõsise väljakutse, millega enamus kvalifikatsiooni läbinutestki paraku erinevatel põhjustel hakkama ei saa. Kaks aastat tagasi pidi Hannes tõdema katkestamist, kuid see ei takistanud teda tänavu uuesti üritamast. “Küllap enamus sellise spordialaga tegelejad ongi kangekaelsed,” ütles Hannes. Spartathlonile osalema lendas ta abilisteta, kuid Läti tugitiimi juht Peteris Cabulis pakkus tihti vajadusel abi nagu ka Soome jooksukuulsus Seppo Leinonen.

Hommikul starti minnes selgus, et ilm lubab kaheks päevaks vihma. Kuna varasemalt koges Hannes kuni 40 c° palavust, siis seekord tundus ilmaprognoos justkui mõnusam. “Alustasin enesetundest lähtuvalt, ei surunud graafikusse tempot. Esimesed 42,2 km läbisin ajaga 3:31.14 (18. koht). Kümmekond kilomeetrit hiljem tempo pisut langes ja esimesed väsimusemärgid ilmnesid tõusudest laskudes. Teadsin, et vajan ajavaru rahulikumaks toitumiseks ja suuremasse vahepunkti 80 km peale jõudsin paraja ajavaruga,” rääkis Hannes.

Tugitiim valmistas talle toidu, nii sai ta pisut puhata. Vihmasadu jätkus ja tuul tugevnesi. Teed olid tihti suurtes lompides ja kohati tuli Hannesel erandkorras väga poriseks muutunud teeäärigi läbida. Ta saatis kolmest varustusekotist esimese 105 km punkti, kus vahetas riideid ja pani pähe pealambi. Peagi jõudis Hannes järgi lätlasele Laimonis Skadinšile, kes vajas valgustusega pisut abi.

“Kõik sujus raskelt, kuid rahuldavalt umbes 150 kilomeetrini. Ühtäkki hakkas mul vihmast ja tuulest väga külm. Pidin minema varju ja kosuma furgoonautos. Kuna ajalimiit armu ei anna vahepunktide sulgemisega ja teadsin, et ajavaru on kiire kaduma kurnatuse tekkides, jätkasin jooksmist. Enne suurimat mäge kahanes jooksjate arv alla 300 jooksjani,” sõnas Hannes, kes sel hetkel asus 199. kohal.

Tõusul oli ta seekord säästlikum ja tipus toitus korralikumalt. Laskumine läks järsust mäest puuduliku ettevalmistusega tänu heale valgustusele Hannesel oluliselt ladusamalt. Ta kasutas kahte Petzl Nao+ pealampe täisvõimsustel. “Kui jõudsin 195 km vahepunkti, olin täiesti tüdinud lõpmatuna kestvast paduvihmast, kuid samas õnnelik, sest seal minu jõud eelmisel korral rauges, ent seekord mitte,” täheldas Hannes.

Ettevaatlikult alustades pidas ta tõusu vastu, aga ees mäeotsas ootas üllatus – torm Zorba. “Tugev keerutav tuul koos paduvihmaga kiskus korduvalt ribadeks kattevarjuks pandud ellujäämiskile ja nii tavaliseks muutus teistelgi mütside lennukus. Kui lõpuni jäi ca 25 km, tegi mind ajavaru kahanemine murelikuks ning lihased polnud enam ammu heas olukorras. Ees ootas valdavalt allamäge justkui “lippa aga” tee, kuid sellised nagu varasemalt maarjamaal treenijatele üldjuhul hästi ei mõju,” ütles Hannes.

Viimasel 10 km tõstis ta ajalimiidi kartuses tempot, kuid viimases kontrollpunktis mõistis ka ise lõpuks, et suudab lõpuni joosta. Hannest ootas monument kuningas Leonidas, kelle varbaid suudeldakse traditsioonilisest austusest. Spartathloni lõpetajate protsent oli taaskord väike, seda vihmatormi tõttu. Aastakümnete keskmine lõpetajate protsent on 40 ja madalaim 27.

“Tänan siiralt lähedasi, kõiki minusse uskujaid, toetajaid, SK ProRunner ja loomulikult tööandjat SGGE SE,” kiitis Hannes.