Leili Teeväli jõudis Vändras oma 200. maratonini

Leili Teeväli koos klubikaaslase Tiina Säälikuga, kes andis talle üle 200 maratoni puhul meene. Foto: Anti Kiiver

Spordiklubi ProRunner vanim liige, 70-aastane Leili Teeväli jõudis vaatamata oma vanusele Vändra maratonil püstitatud eesmärgini – ta läbis seal oma 200. maratoni.

Nooremana võistles Leili valla eest, jooistes 500 m distantsil ja võitis. Ent koolis 100 m ja 200 m jäi ta viimaste hulka, sest kiirusest jäi vajaka. Enne maratonide jooksmisega alustamist sõitis Leili jalgrattaga ja võistles Nõo sovhoosis koos hilisema kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäega. „Tema mind alati võitis, mina olin kas teine või kolmas Eestis kolhooside ja sovhooside võistlustel,“ lausus Leili.  Viis korda osales ta ka Tartu Rattarallil.

Esimese maratoni jooksis Leili Teeväli 1983. aastal 9. mail toonasel Võidupüha (vene aja võidupüha – toim.) maratonil Tartus, mis kulges Raadilt Tabiverre ja tagasi. Leili suutis selle läbida päris kiiresti – ajaga 3:50. Enne oli ta jooksnud suuremal rahvaspordiüritusel vaid ühe korra – 1. mail ümber Viljandi järve jooksul.

Pärast maratoni hakkas Leili trenni tegema ja osalema ka rahvajooksudel. Eesmärki joosta kokku 200 maratoni tal küll kohe ei olnud. Pärast 1999. aastal joostud maratoni tekkis tal jooksmises pikk paus, mis kestis 11 aastat. Selleks ajaks oli ta läbi jooksnud 23 maratoni, neist viimase ajaga 3:48. “Mõtlesin, et kas olen ehk liiga vana ega tahtnud enam nii pikki maid joosta,“ meenutas Leili.

2010. aastal, mil läks lahti suurem maratonibuum seoses Tallinna Maratoni uue algusega tekkis tal uus ind. „Tahtsin proovida, et kuidas mul välja tuleb. Sain ajaks 4:52. Ka siis ei olnud mul mõtteski 200 maratoni joosta,“ ütles Leili. Kolm aastat hiljem seadis ta eesmärgi 100 maratoni kokku saada, mis ka õnnestuski 2015. aasta jaanuaris.

Ei läinudki palju mööda. Veidi rohkem kui kaks aastat ja Leili Teeväli jõudis tänavu 6. mail Vändras 200 maratonini. 2015. aastal jooksis ta 45 maratoni ja teist sama palju ka 2016. aastal. Sel aastal on ta juba jooksnud 11 maratoni. Leili eesmärgiks ongi eelkõige maratonide kogumine.

Kas selles vanuses naise kohta liiga palju maratone ei ole? „Lihtsa inimese jaoks on palju jah, aga kui juba üle 100 läks paarkümmend, mõtlesin, et katsun ikka 200 täis saada, sest vanus tuleb peale ja ei saa enam võibolla üldse joosta,“ räägib Leili. Kaks päeva pärast maratoni ei taha ta midagi teha, aga kolmandal päeval hakkab võimlema ja edasi juba vaikselt sörkima. Naise praktikas on ette tulnud sedagi, et ta on 10 nädalat jutti jooksnud igal nädalal ühe maratoni.

Kas järgmiseks eesmärgiks 300 maratoni? „Ei seda nüüd küll mitte. Kui huvi on, siis ikka jooksen maratoni. Lühikesi distantse ma väga joosta ei taha. Võrumaa pikamaajooksusarja teen küll kaasa,“ sõnas Leili. „Jooks on kõige odavam. Mine kodust välja hakka kohe jooksma. Muidugi peavad olema teadmised, kuidas ja kui palju joosta, mida süüa ning millal puhata,“ rõhutab Leili. Jooksmine on tema jaoks pisik, millest naine nii naljalt lahti ei saa. „Kui bussiaknast näen kedagi jooksmas, tekib kohe tahtmine joosta ja tunnen huvi, kes jookseb.“

Juba 14. mail jookseb Leili Teeväli Riia maratonil.

Kristo Reinsalu ühines ProRunneriga

Kristo Reinsalu jooksmas 2012. aastal Frankfurdi maratonil. Foto: Kristo Reinsalu blogi

Seni spordiklubi Stamina ridadesse kuulunud pikamaajooksja ja 2012. aasta maratoni Eesti meistrivõistluste pronksmedaliomanik Kristo Reinsalu ühines spordiklubiga ProRunner.

39-aastase Reinsalu sõnul otsustas ta ProRunneri klubiga ühineda selle juhatuse liikme Viljar Vallimäe kutsel. “Ju ta nägi, et võiksin olla klubile vajalik. Tahaksin ekideni Eesti meistrivõistlustel kaasa lüüa,” ütles Reinsalu. Ekideni Eesti meistrivõistlused toimuvad juba 29. aprillil Tallinnas Lillepi pargis.

Reinsalu on võtnud omale sihiks võita algaval hooajal Eesti meistrivõistlustel medal. Millisel distantsil see tal õnnestub, seda näitab aeg. Seni pärineb tema ainus individuaalarvestuse medal 2012. aastast, mil võitis maratonijooksu Eesti meistrivõistlustel pronksi. Ta on võitnud kaks korda ka Pärnumaa Võidupüha maratoni ning olnud esimene mõned korrad ka vana-aasta heategevusmaratonil.

Reinsalu harjutab praegu mahuliselt vähem, kuid paneb suuremat rõhku jõu komponendile. “Olen praegu füüsiliselt sama heas või isegi natuke paremas seisus kui 2013. aastal, mil jooksin isikliku rekordi maratonis kui 10 km distantsil.” hindas Reinsalu enda vormi. Tema parim tulemus pärineb Hamburgi maratonilt, kus saavutas 20. koha ajaga 2:28.05.

Reinsalu juhib SiS ehk Science in Sport brändiga seotud tegevusi kogu Baltikumis, siis ei ole lõunamaisesse jooksulaagrisse minek tema puhul töökoormuse tõttu võimalik. “Keskendun rohkem teiste spordiinimeste aitamisele. Kuna Eestis lumerohket talve pole olnud, siis otsest vajadust lõunas harjutamiseks õnneks ei ole ka,” märkis Reinsalu.

MULGI MARATON – REINE LUGU!

SÄÄRANE MULK EHK MEENUTADES VAGA VEND VAHINDRAT

Vaatasin oma unenäopäevikust järele, et 8. veebruaril on sissekanne – “Loobusin suusamaratonist ja valisin hoopis jooksumaratoni…”. Ju ma siis nägin miskit sellist, mis pani mind järgmises trennis Viljari käest küsima, et kas minusugusel, kes tegelikult enamuse oma tervisesporditegemisele mõeldud aurust suusatamisele panustab, on mõtet ja võimalust üldse maratoni joosta. Viljar oli selles suhtes optimistlik. Nagu ta alati on 🙂
Reine maratonil
Jooksingi laupäeval 16. juulil Mulgi Maratoni. Sest olen Mulgimaal oma lapsepõlve veetnud ja mulle meedlivad ilusad Mulgimaa vaated:). Eelmisel õhtul enne maratonile minekut otsustasin, et pühendan oma elu esimese maratoni Vend Vahindra maratonijooksu 90. aastapäevale. Mingi veidikesem ülem eesmärk võiks ju olla kui et ainult oma lõbuks joosta:).

Vaga Vend Vahindra ehk kodanikunimega Karel August Tõnnisson sündis 20. augustil 1873 aastal Põltsamaa lähedal Umbusis Odratsi talus. 1892 asus ta Ptereburi ülikoolis õppima filosoofiat. Ta sattus kokku budistitega ja budismist huvitatud ininestega ja ka temast sai budist. Alates 1893. aastast reisis ta palju budistlikes (ja ka mittebudistlikes) riikides ja piirkondades. Osales ka esimeses maailmasõjas. Kui ta 1922 tahtis iseseisvunud Eestisse tulla siis tolleaegne Eesti esindus keeldus Karl Tõnissonile väljastamast viisat ja luba Eestisse tulekuks. Põhjuseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama buda usku ja arvestades, et Eesti on juba valinud luterluse, siis polevat vajadust ei budismi ega ka budalaste järele Eestimaal. Kuid sissesõiduloa ja kodakondsuse sai Tõnisson Läti esindusest ja pärast seda võttis ta endale ka lätipärase nime Karlis Tennisons :). No lühidalt öeldes oli Tõnisson ehk Tennisson ehk Vend Vahindra väga värvikas kuju. Seda saab igaüks otsida ja lugeda huvi korral.

Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia ja wikipeedis andmetel jooksis Karl Tõnisson 1926. aastal Tartu spordiselts Kalev poolt korraldatud maratonil ja sai kolmanda koha. Ta olevat tahtnud osaleda juba esimesel Eesti maratonil (no ma ei tea, kas siin mõeldakse siis 1913 aastal toimunud Tallinnast Mustjõele toimunud jooksu?), aga teda ei lubatud starti. Ta olevat ikkagi teistele järgi jooksunud ja siis vahepeal kuskil heinamaal taimi näksinud, sest kõht olevat tühjaks läinud. Aga 1926 aasta kohta on siis tead, et ta jooksis ametlikult selle maratoni läbi. Saavutas olümpiameeste Karl Laasi ja Elmar Reimani järel kolmand koha ajaga 3:31:26 ja ta oli sel ajal 53 aastane!

Marathon 100 -st: “Oma viimase maratoni jooksis ta 1929.a ja kindlasti on ta läinud sellega ajalukku, et läbis maratonidistantsi Läti lipuga. Pärast maratoni ronis kuhugi kõrge tulba otsa ja hakkas rahvale loengut pidama, et kui kasulik on sport ja jooks ja et inimesed ei hooli oma tervisest ja kutsus ülesse, et Eestis võiks korraldada ööpäevajooks ja tema oleks kindlasti kohal ja stardis ja teeks selle jooksu kaasa. Aga teised eriti vedu ei võtnud ehk see jooks jäi tegemata.”

1931 rändas Tõnisson Eestist välja, läbi Euroopa Aasia poole ja elas oma elupäevad lõpuni Birmas, kus ta suri 9. mai 1962 ja kuulutati pühakuks.

Et siis nii palju Vend Vahindrast ehk Karl Tõnissonist.

Laupäeval, 16. juulil: Start oli kell 7.00 Ruhja keskväljakul. St et äratus oli 5.20, ööbisime Karksi-Nuia lähedal ühes kodumajutuses.

Meid ei olnud stardis palju. 13. Minu jaoks tuttavatest nimedest Meelis Atonen ja prorunnerlane Maichl. Jooksime esialgu päris pikalt koos. Kord ühed ees ja siis jälle teised. Ma esialgu kartsin, et äkki on nende kiirus mulle liig, ma plaanisin ise kuskil 6:30 kiirust, aga meie grupil oli kiirus veidi peale kuue, aeg ajalt isegi alla kuue minuti. Tegelikult jälgisin pulssi, et see normaalne püsiks, ja tundus, et selle grupi kiirus oli mu pulsile täitsa paras. Kokku oli viis naist. Üks lätlane läks kohe kiiresti ära. Kaks teist lätlast läksid ka varsti, ühel hetkel oli ka Maichl ees. Proovisin hoida ühtlast ja enda jaoks mõnusat tempot. Kui mehed mägedest üles kõndisid, siis ma sörkisin neile järgi ja kui nad jälle jooksma hakkasid, läksid veidi eest ära. Nii juhtus ikka viiel-kuuel mägisemal lõigul. Ma ei tundnud vajadust kõndma hakata ja sörksin võimalikult ühtlase tempo ja hingamisega oma jooksu. Poolmaratoni stardis, Läti piiril olime paar minutit enne nende stardi algust. Olin maratoonaritest viimane.

Pool maad st 21 km olin läbinud 2 tunni ja 10 minutiga, keskmine kilomeetri aeg 6:09. Püüdsin varsti Maichli kinni. Maichl arvas, et kui nüüd veidi arvutada, siis võiks maraton olla läbi 4 tunni ja 41 minutiga. Et see kõige mustem stsenaarium. Hm. Ma olin valmis ka selleks, et see aeg saab olema veidi alla viie tunni, 4:41 oleks ju väga tore. Ma ju ei teadnud, mis peale 25 kilomeetrit minuga juhtuma hakkab, polnud kunagi pikemat maad jooksnud.

No midagi muud ei hakanud juhtuma, kui jalad muutusid kangeks. Joogipunktides proovisin veidi venitada ja silitada. Jooksu ajal proovisin neid lõdvestada. Lugesin jooksja käsiraamatust, et kui veidi vale tehnikaga joosta, siis ei saa kõik lihased piisavalt lõdvestuda ja on pidevalt pinges ja väsivad. Oh, kust ma selle õige tehnika siis nüüd võtan :). Aga on üks mantra, mida sellistes olukordades endale laulda: “Võta pingevabalt. Võta pingevabalt. Võta pingevabalt”. See toimib jube hästi – samm läheb rahulikult hoogsamaks, selg läheb sirgu ja naeratus tuleb näole 🙂

Ma ootasin kurikuulsat “seina” kuskil 33-35 kilomeetril. Seda i tulnud. Lihtsalt tempo läks veidi aeglasemaks. Pidi endale veidi rohkem meelde tuletama, et “Hopsassaa ja trallallaa. Mine nüüd!” Aga optimism püsis lõpuni. Kolmekümnendal kilomeetril – “ainult 12 veel”! Ainult 10 veel! Ainult 8 veel! Ainult 6 veel! jn jne. :). Sein oli sõna otseses mõttes pigem see, kui tuli Karksi-Nuia järve kaldal järsust mäest alla-üles joosta. Alla jooksmine oli ka raske. Ikka nende kangete jalgade pärast :). Mäest üles oli pigem mugavam.

Mati oli mul pidevalt abiks. Ta sõitis ju autoga ja andis mulle vahepeal juua ja andis ka vajadusel geele, nii et ma ei pidanud neid terve tee kaasas kandma. Vahepeal läks ta aga autoga finišisse ja hakkas ise ka jooksutrenni tegema ja jooksis mulle vastu. Tee ääres plaksutajad siis ei saanud aru, et kuidapidi see maraton nüüd käib kui üks rohesärklane jookseb ühes suunas ja teine teises 🙂

Mis ma siis Vend Vahindra maratonil veidi teistmoodi tegin. Proovisin ka vahepeal taimi süüa. Sõin ära veidi raudrohtu (hästi vähe, see on ju kibe), kaks põdrakanepi õit ja ühe ristikunuti. Need olid küll head. Aga pean tunnistama, et oma põhienergia sain siiski geelidest ja spordijoogist.

Budistidel, tiibeti budismi inimestel on kaastunde mantra OM MANI PADME HUM. Oh, sellest peaks keegi teadja inimene kirjutama, aga ma tean seda, et see on seotud kaastnde Buddha Avalokitešvaraga. Budimiinstituudi lehelt saab lugeda, et selle mantra algtähendus ja päritolu on ebaselge. Usutakse, et mantra korduv lausumine tagab Avalokitešvara kaitse kõikvõimalike viletsuste ja hädaohtude eest. Tiibeti kultuuri aladel on seda mantrat sageli kirjutatud kultusobjektidele, kividele, puudele, majaseintele jm. Kui me Matiga Indias budismiga seotud kohtades käisime, siis lausuti ka seal seda mantrat. Ja ühe õpetaja jutust on mulle meelde jäänud, et see mantra teeb head ka siis, kui keegi loom on näiteks tee peal surma saanud. Ja kõikidele auto alla jäänud konnadele, keda oma maratoni teekonnal nägin, lugesingi laupäeval seda mantrat. Neid konni oli päris palju :(. Ja kahel viimasel kilomeetril, kui seljas oli juba neljakümne kilomeetri rõõmus raskus, tegin tongleni harjutust. Nii nagu Pema Chödron seda oma raamatus “Alusta sealt, kus sa oled” õpetab. Kel huvi, eks see otsib ise üles, mis see tähendab :). Kes huvi ei tunne, siis ma nende silmi ja mõtteid selle jutuga enam ei vaeva :). Aga viimase kahe kilomeetri minu enda ja teiste vaevas olevate olendite raskus sai tongleni abil hajutatud ja jõudsingi õnnelikult oma esimese maratoni finišini. Olin maratoonaritest üheksas. (Maratoni teise poole keskmine kilomeetri aeg, 22. kilomeetrist neljakümne teiseni oli 6:33).

Läbi lillede, läbi meditatsiooni, läbi mantrate, läbi jalgade kiiresti liigutamise :D. Tänu eelnevale tublile füüsilisele ettevalmistusele, tänu Viljari trennidele, tänu Mati toetusele. Veidi valus oli, aga see oli järgmiseks, no ülejärgmiseks päevaks unustatud 🙂

Vastupidiselt Vend Vahindrale jooksin maratoni Eesti lipu all 🙂

Vend Vahindra läks ühel elu etapil Eestist Lätti, mina jooksin Lätist Eestisse.

Vastupidi Vahindrale, keda kutsuti ka Paljasjalgseks Tõnnissoniks ja kes oma maratone jooksis paljajalu, jooksin mina heade NB tossudega (kuigi täna Viljari trennis proovisin mingi aja paljajalu joosta, ka tartaani peal ja jube mõnus oli! Jooksusamm tuleb mu meelst palju ilusam :))

Vend Vahindra aeg 3:31, minul aeg tuli 4:27:06,

Vend Vahindra sai kolmanda koha, mina naistest teise koha 🙂

 

Aprilli tegemised

Naljakuu aprill on pakkunud klubi Prorunner liikmetele ja sõpradele juba kuhjaga ilusaid ning meeldejäävaid emotsioone. Kuigi nii mõnelgi on veel hooaeg avamata, on juba olnud põhjust rõõmustada kordaminekute üle. Loodetavasti jätkub kevad samas vaimus ning on sissejuhatuseks edukale suvisele tipphooajale.

Karjalaskevõistlus Haapsalus 2.aprill, 10km maanteejooks on suurepärane võimalus testida oma ettevalmistust. Võistluse korralduslik pool on teinud sammu edasi ning elektrooniline ajavõtt meelitab jooksjaid Läänemaale sõitma. Prorunneritest tegi kiireima võistluse Rauno Reinart, kes ajaga 33:44 saavutas ühtlasi 6.koha. Raudvara – Ahto Jakson 37:06 (22.koht) ja Hanno Kindel 28. ajaga 39:17. Hanno pikk paus kevadel andis tunda, aga meelt ei heida. Silver Vürmer 41:56, Karre Lauring 42:10 on samuti loomulik treeningjätk ning kiiremate kilomeetriteni on veel aega. Tulemused on siin – http://www.championchip.ee/results/137.

Nädal hiljem, 9.aprillil jõudis kätte Tartu kord. Parkmetsa 7km rada, oma vimkadega, aga nii mõnelegi “kohustuslik” kevadine element 🙂 Käesolevast aastast rohelist särki kandev Rauno Laumets pälvis poodiumi teise koha, jäädes alla vaid heas hoos olevale Raivo Allale (Sparta). Rauno aeg 21:42,5. Teine Prorunner finishis oli Pärtel Piirimäe (aeg 25:12,3, koht 13., MV40 vanuseklassi 3.koht), kes on peale eelmise suve rasket vigastust läbinud targa ja muljetavaldava taastumisprotsessi. Pärtlist veidi hiljem 16.kohal finisheerus Kaido Vahkal, ajaga 25:28,5. Üldarvestuse 22. ja 23. kohal vastavalt Marek Võsu (aeg 25:50,3) ja Hannes Veide (aeg 25:51,2). Mäekuningas Erkki Ehasalule jäi mägesid ilmselt veidi väheks ning tema koht 28, aeg 26:23,0 🙂  Ülejäänud Prorunnerid: Marko Teder (26:43,6), Kalmer Vaakmann (27:33,3), Kalle Lellep (27:42,4),  Björn Puna (27:48,0), Guido Bergmann (29:30,1), Renno Rehtla (32:21,2), Triinu Bergmann (33:39,9), Raido Haaviste (33:51,9), Kaisa Murumets (34:03,4), Ingrit Ernits (35:21,1), Tiina Säälik (37:46,4),  Andrus Kukk (38:05,3), Monika Teder (38:19,2), Lola Belous (38:57,4), Helle Viitak (39:31,3), Eve Teder (40:55,8), Evelin Vetevood-Järvelt (44:48,3), Gaidi Kasu (45:34,8), Angela Timusk (45:37,2).  Kõik tulemused leiad siit – http://www.championchip.ee/results/117

Tallinnas toimus samal ajal Nõmme jooksusarja avaetapp – 18, Nõmme maanteejooks. Tegemist on lühikese, 5km pikkuse võistlusega, mis on samuti hea võimalus “jalga lahti joosta” ja kevadist kiirust testida. Meie klubilistest startisid seal Ahto Jakson (tulemuseks 16.koht ajaga 18:08) ning Mart Norman (17.koht, aeg 18:17). Tulemused – http://www.seeriajooks.com/maanteejooks.

10.aprill astusid välismaal võistlustulle meie maratoonarid. Olari Ormi talvine ettevalmistus kulges ainult ühte eesmärki silmas pidades – kevadine välismaraton. Roomas õnnestus mehel kõik, tasuks isiklik uus rekord numbritega: 2:35:36, tol hetkel hooaja kolmas tulemus Eesti edetabelis! Rooma maratoni tulemused: http://www.maratonadiroma.it/?p=classifica&lang=enJolanta Liepina

Samal päeval täitus Saksamaal, Hannoveris, lätlanna Jolanta Liepina suur eesmärk – purustada maratonis 3 tunni piir. Unistus täitus, resultaat 2:54:14 tähendas uut isiklikku rekordit ning võistluse 9.kohta naiste arvestuses. Kõik Hannoveri maratoni tulemused on leitavad siit: http://hannover.r.mikatiming.de/2016/?pid=list

Möödunud nädalavahetus andis ilusatele tulemustele ainult lisa:

16.aprillil Veterandipäeva auks peetud Tartu Sinilillejooksu (3,2km) poodiumil käis sel korral Kaarel Piip, kes saavutas ajaga 10:13,2 kolmanda koha! 5.koht oli samuti rohesärklase päralt, nimelt Kaido Vahkal finisheerus ajaga 10:51,9 – hästi tehtud, Kaido! Marika Koplimägi saavutas naiste seas samuti kõrge kolmanda koha, ajaga 14:07,4 ning Maia Boltovsky lõpetas 7.naisena, ajaga täpselt 15 minutit 🙂 Ingrit Ernits 8., aeg 15:07,5. Kristi Leping aeg 17:53,5. Eve Teder 18:11,6. 

Jõgeval toimus samal päeval 10,2km pikkune III Jõgeva Rahvajooks, mida sel aastal iseloomustas küll kaunis kevadilm, ent oma raja profiili poolest on tegu nõudliku, kohati mägise, ent samas väga mitmekülgse võistlusega. Prorunneritel on sellel rajal läinud traditsiooniliselt hästi ning ajalugu ei katkenud – Rauno Laumets võitis jooksu Dmitri Aristovi ees ajaga 32:47, kolmas oli samuti Prorunner, Rauno Reinart, tulemus 36:15. Teised klubilised: Kalmer Vaakmann (13.koht 42:37), Janek Kasela (20.koht 46:21), Andrus Nurmik (38.koht, 52:27), Tiina Säälik (naiste 8.koht, 58:26), Lola Belous (naiste 10.koht, 59:03), Evelin Vetevood-Järvelt (naiste 19.koht, 01:03:29). Olgu veel mainitud, et vanuseklasside esikohti sadas meie sportlaste kaukasse hulgim 😉

Rauno Laumets Jõgeva Rahvajooks

Foto: Sander Maasing

17.aprillil, peale töökat kevadlaagrit, suundus seltskond Prorunnereid Pärnumaal toimuvale Luitejooksule ning tasuks pandi kotti järgmised saavutused: Mart Norman, 17.koht, aeg 32:30,2, Rainer Kravets, PA-vanuseklassi 3.koht ja aeg 35:11,1, Martin Siimer 35:57,3, Kaarel Kuusk aeg 38:39,0, Karre Lauring 40:06,9, Karin Redi 40:45,5, Marin Mehide 41:33,9, Ingrit Ernits aeg 44:41,3, Merikene Annuk aeg 49:23,0.  Luitejooksu protokoll on leitav siit: http://www.championchip.ee/results/54

 13055701_269155746752574_6067700282979035082_o

Lisaks saavutas Ahto Jakson Saare maakonna murdmaajooksu meistrivõistlustel üldarvestuses 3. koha ja veteranide (M40 ja vanemad) arvestuses 2. koha ajaga 21.48 (6km) ning kevadlaagris kroonisime klubi ProRunneri mäekuningannaks Marin Mehide ja mäekuningaks võitmatu Erkki Ehasalu!

Prorunneri mäekuningas

Kas pole mitte tore see aprill?! 🙂

Edukaid treeninguid ja kiireid kilomeetreid!