Rauno Laumets Tartus 10 km kolmas, Maigi Vaiklalt maratoni Võrumaa rekord

Rauno Laumets Tartu Linnamaratoni 10 km distantsil.

7. oktoobril osalesid klubiliikmeid Tartu Linnamaratoni kolmel distantsil, neist parimana saavutas Rauno Laumets 10 km jooksus 3. koha. Klubi naisliige Maigi Vaikla püstitas maratonijooksus Võru maakonna rekordi 3:23.35. 

Rauno läbis 10 km ajaga 32.49, saades Roman Fosti ja Karel Hussari järel 3. koha. “Arvestades hetkevormi sai kohta arvestades maksimum võetud. Fosti läks pärast esimest kilomeetrit oma teed, sealt alates jooksin kogu aeg kolmandal positsioonil. Pärast 7 km lasin Hussari eest ära. Mul oli ammu planeeritud, et teen Tartus selle hooaja viimase stardi. Võib öelda, et juba starti tulemine läks kirja eneseületusena. Hooaja lõpuks on päris isu täis erinevatest jooksudest,” ütles Rauno, kes nüüd võtab puhkuseperioodi, et alustada seejärel ettevalmistust uueks hooajaks.

Olari Orm lõpetas 10 km jooksu 8. kohal ajaga 35.45, Elar Kala M35 vanuseklassis 3. koht (üldarvestuses 15. koht) ajaga 36.56. Veiko Randaru võitis M50 vanuseklassis 1. koha ajaga 41.59. Klubi naistest näitas parimat minekut Triinu Bergmann, kes sai naiste arvestuses 5. koha ajaga 43.09. Marika Koplimägi võitis 1. koha N45 vanuseklassis ajaga 44.59.

Poolmaratoni distantsil osutus parimaks klubiliikmeks Kaido Vahkal, kelle tulemus 1:21.32 andis üldarvestuses 13. koha, ent tagas M40 vanuseklassis 1. koha. Klubi naisliikmetest saavutas Merlin Mürk naistest 12. koha isikliku rekordiga 1:35.21. 

“Pärast Paide-Türi rahvajooksu küll mainisin, et tahaksin Tartus joosta umbes 1:35 kanti, aga ilmselgelt oli see pigem eelmise pühapäeva positiivsetest emotsioonidest tiivustatud mõte, mis kustus minu peas juba teisipäeval. Läksin rajale mõttega vaadata, mis tuleb. Esimesed kilomeetrid osutusid raskeks, siis läks kergeks ja juba mõtlesin, et ehk tulebki hea jooks. Hea kestis umbes 15. kilomeetrini – siis hakkas pistma ja kõhtu lõi valu. Õnneks kadus see 17. kilomeetril ja sain jälle normaalsemalt joosta. Kella ma enam ei jälginud ning seda suurem oli minu üllatus finišis – aeg 1:35.21 tähendas, et parandasid poolmaratoni isiklikku rekordit 4 minutit ja 18 sekundit,” imestas Merlin ka ise.

Tubli tulemuse tegi poolmaratonil Mati Koppel, kes võitis M55 vanuseklassis 1. koha ajaga 1:33.23.

Maigi Vaikla Tartu Linnamaratoni 42,2 km distantsil ennast ületamas.

Maratoni distantsil jooksis ainsana alla kolme tunni Hannes Veide, kes läbis 42,2 km ajaga 2:58.48. mis andis üldarvestuses 25. koha. Klubi naisliikmetest ületas ennast kõvasti Maigi Vaikla, püstidades nii isikliku kui ka Võrumaa rekordi 3:23.35. Oma tippmarki parandas Maigi ligi kolme minutiga.  Senine Võrumaa rekord 3:24.42 kuulus 2011. aastast Monika Irvese nimele.

Vahepeal tekkis segadus, millist tulemust Võrumaa rekordiks pidada, sest 2010. aastal jooksis Irves Mulgi maratonil aja 3:23.04. Irvese aeg ei ole siiski rekordikõlblik, sest toonase Mulgi maratoni rada ei olnud stardi- ja finišipaiga määrustele mittevastavuse pärast sertifitseeritud. Seetõttu ei läinud seal joostud ajad ametlikesse edetabelitesse ja neid ei leia ka Eesti Kergejõustikuliidu edetabelist. 

Maigi võttis maratoni algusest peale kui rünnakut Võrumaa rekordile. “Ausalt öeldes polnud ma enne Tallinna maratoni isegi teadlik, kes ja millise ajaga rekordiomanik on. Arvasin küll, et ega nii lühikese vahega pärast Tallinna maratoni enam aega parandada ei suuda, aga igatahes võtsin nõuks endast kõik anda. Soov Ivar Ivanovi kõrval enda nime Võrumaa edetabelis näha oli nii suur,” rääkis Maigi. Maratoni esimesed 30 km läksid tal kiirelt. Nii 10 km (46.47), 21,1 km (1:39.34) kui ka 30 km (2:23.00) vaheajapunktid läbis ta kiiremalt kui Tallinnas. 30 km vaheajapunktis edestas Maigi oma parimat tulemust kahe minutiga.

“Seevastu viimased 10 km möödusid raskelt. Enne kurikuulsat Toomemäe lõputõusu ilmus mu kõrvale tuttav Võrumaalt, kes oma ergutustega mind sealt üles sundis rühkima. Paar korda seisatasin, aga see oli veel valusam, kui joosta ja nii ma hambad ristis sealt üles tulin. Veidi laskumistel jõudu kogudes sain hoo jälle sisse ja Raekoja platsi lähenedes suutsin juba oma täiskäigu sisse lükata. Rekord käes ja isegi varuga. Olen superõnnelik ja veidi hämmingus oma järjekordsest edukast jooksust,” rõõmustas Maigi.

Klubiliikmete tulemused 10 km distantsil

3. RAUNO LAUMETS 32.49 M21 vanuseklassis 3. koht
8. OLARI ORM 35.45
15. ELAR KALA 36.56 M35 vanuseklassis 3. koht
29. ERKKI EHASALU 38.41
57. VEIKO RANDARU 41.59 M50 vanuseklassis 1. koht
75. (N 5.) TRIINU BERGMANN 43.09
93. (N 9.) LIIS KILK 43.55
112. (N 10.) MARIKA KOPLIMÄGI 44.59 N45 vanuseklassis 1. koht
131. AIGAR KÄRGENBERG 45.54
468. (N 119.) SIGNE LILLIPUU 55.21
552. VEIKO LUUG 57.08

Klubiliikmete tulemused poolmaratonil

13. KAIDO VAHKAL 1:21.32 M40 vanuseklassis 1. koht
38. STEVEN RAUDSEPP 1:27.11
55. MARKO VALTER 1:29.10
87. MIRKO ADARI 1:33.13
89. MATI KOPPEL 1:33.23 M55 vanuseklassis 1. koht
116. (N 12.) MERLIN MÜRK 1:35.21
145. DANEL KANGRO 1:37.35
230. (N 22.) KRISTI KULDKEPP 1:41.48
263. (N 29.) EVELIN KISAND 1:43.26
282. HEIGO PAIDE 1:43.47
294. RENNO REHTLA 1:44.21
362. (N 54.) MAIA BOLTOVSKY 1:48.21
426. (N 68.) TEA MEY 1:51.02
542. MARGO ENGEL 1:55.31
572. (N 110.) MERIKE ANNUK 1:56.26
573. (N 111.) MARIA MÄLLAS 1:56.28

Klubiliikmete tulemused maratonil

25. HANNES VEIDE 2:58.48
59. INDREK ERMEL 3:11.30
67. BJÖRN PUNA 3:14.10
111. (N 10.) MAIGI VAIKLA 3:23.35
116. KARRE LAURING 3:24.24
126. PEETER ORANEN 3:26.56
141. (N 12.) EGLE VILLIK 3:28.38
175. JÜRI SAAR 3:33.27
197. IVO KREUTZVALD 3:37.39
198. KALLE LELLEP 3:37.40
200. ANDRUS PEDAI 3:38.02
211. MAIK TUKK 3:40.02
254. ANDRUS RÜÜTELMAA 3:44.55
275. (N 37.) INGRIT ERNITS 3:48.19
285. MARTIN PEDAI 3:49.54
308. KRISTJAN SAHTEL 3:54.08
309. RAIVO MEITUS 3:54.21
330. (N 47.) MARLEN MÄESALU 3:57.27
349. ALLAN MELTSAS 3:59.19
357. (N 53.) MAICHL SUUR 3:59.42
387. (N 59.) HELLE VIITAK 4:07.32
551. (N 95.) TIINA SÄÄLIK 4:54.38
568. (N 100.) HELLE PERSITSKI 5:02.05
569. (N 101.) EVELIN VETEVOOD-JÄRVELT 5:02.51
603. (N 110.) LEILI TEEVÄLI 6:01.30 N70 vanuseklassis 3. koht

Tartu Linnamaratoni kõik tulemused

ProRunneri naised tõid Südasuve Maratonil kastanid tulest

Kattri Reinula (vasakul) ja Kadiliis Kuiv kõrvuti Võsul koos auhindadega. 

Spordiklubi ProRunner jooksjad Kattri Reinula ja Kadilis Kuiv saavutasid 22. juulil Võsul toimunud Südasuve Maratonil 3. koha, Kattri isikliku rekordiga täispikal maratonil ja Kadiliis poolmaratonil. 

Paljulubavalt alustas maratoni klubi eestvedaja Viljar Vallimäe, kes jooksis rohkem kui pool maad hilisema võitja Margus Luhtoajaga. Paraku tuli Viljaril 24. kilomeetril jooks pooleli jätta, sest mõned minutit varem manustatud energiageel tekitas kõhuprobleeme. “Natuke kahju, et nii läks, sest tegemist on viimase maratoniga, mis Võsul joosti. Järgmisel aastal toimuvad ainult poolmaraton ja 7,7 km distants,” teadis Viljar öelda. “Naised tõid seekord kastanid tulest välja,” lisas ta.

Naistest kolmandana lõpetanud Kattri Reinula sai maratoni lõpuajaks 3:31.50, mis on ligi neli minutit parem kui tema varasem tippmark 3:35.40. “Starti läksin teadmatuses, kuid lootsin südames vähemasti korrata oma senist parimat maratoni tulemust. Alguse tempo sai 5.10-5.16 kanti, aga tasapisi see ikkagi tõusis. Pidin ennast mõistusele kutsuma, sest tibusid loetakse distantsi teise poole lõpus. Poolel maal tõusis tempo ühtlaselt vahemikku 4.53-5.06. Enesetunne andis kinnitust, et on vist võimalik sedasi kesta. Vahepeal nägin kellal küll numbreid 4.44, 4.35 ja korraks isegi 4.21- tuli taas end manitseda,” lausus Kattri.

Maratoni teises pooles vist teeninduspunkti töötajad natuke väsisid ja keegi vett enam kätte eriti ei ulatanud. Märjad käsnadki said vist vahepeal lõplikult otsa? “Viimasel ringil, kui läbida veel 4 km, olin korraks vähe hädise näoga, kui mees mu ees sai viimase svammi. Neiu suutis veel kusagilt kokku segada viimase vee ning ta hõikas ja jooksis mulle järele, et seda mulle anda. Nii jätkasin oma viimaseid ja kõige raskemaid kilomeetreid. Sinnani arutlesin, kus järgmist maratoni joosta, ent viimased, kõige raskemad 20 minutit lahustasid need mõtted. Mitte ühtegi maratoni enam, kohe mõnda aega. Rõõmustan ühtlase jooksutempo üle ja et suutsin seda hoida,” jäi Kattri Võsul joostuga rahule.

N50 vanuseklassis sai Helle Persitski maratonil 3. koha ajaga 5:29.48 ja väsimatu Leili Teeväli võitis N70 vanuseklassi tulemusega 5:56.09.  Meestest sai Maik Tukk 28. koha ajaga 3:39.43 ja Peeter Oranen 40. koha ajaga 3:51.46. 

Kadiliis Kuiv sai poolmaratonil naistest 3. koha ajaga 1:34.29. 22. koht Ingrit Ernits (N50 2. koht) 1:48.14; 42. koht Berit Rohtjärv 1:56.20; 45. koht Helle Viitak 1:58.44; 49. koht Evelin Vetevood-Järvelt 2:01.04; 

Mehed poolmaratonil:

17. koht Kalle Oruaas 1:27.19; 33. koht Lauri Räbin 1:31.13; 52. koht Lauri Valdmaa 1:34.30; 68. koht Karre Lauring 1:36.53; 69. koht Tarvo Siim 1:38.58; 84. koht Ivo Kreutzvald 1:39.19; 98. koht Endre Varik 1:41.41; 112. koht Guido Bergmann 1:43.09; 141. koht Raivo Meitus 1:48.06; 159. koht Margo Engel 1:50.29.

7,7 km jooksus tuli kõrgele 5. kohale Rainer Kravets tulemusega 27.37,9, mis kindlustas talle poiste A-klassi arvestuses esikoha. Ragnar Lui sai 9. koha ja meesjuunioride arvestuses 1. koha ajaga 28.41,6. Dagmar Lui saavutas naisjuunioride arvestuses 2. koha (naistest 23. koht) tulemusega 36.54,1. Tüdrukute A-klassis tuli 3. kohale (naistest 27. koht) Johanna Maxwell (37.53,1).

Südasuve Maratoni kõik tulemused

Margus Gering Võidupüha poolmaratonil neljas

Pärnumaa Võidupüha poolmaratoni start. Margus Gering nr. 220.

22. juunil toimus 6. Pärnumaa Võidupüha maraton, mille põhidistantsil ja poolmaratonil tegid kaasa ka mõned ProRunneri liikmed. Neist parimana sai Margus Gering poolmaratonil 4. koha tulemusega 1:21.42.

Margus osales sellel spordiüritusel esimest korda. “Kui mõned üksikud tähelepanekud kõrvale jätta, siis korraldus oli hea ja raja lõpposa mööda Pärnu tänavaid tegi pingutuse erksamaks. Raja algus kulges mööda metsa ja kohati ka luiteid, aga seda ainult esimesed 5-6 km. Puhus päris kõva tuul, mistõttu valisin teadliku taktika – lasta teistel vedada ning võimalikukt palju energiat säästa,” kirjeldas Margus oma jooksu. Mais teda vaevanud mandlipõletik rikkus talvise töö ära, head “komforti” pole ta ikka veel tagasi saanus. “Jooksuga jäin väga rahule, kuigi oleksin võinud ka julgemalt joosta, sest pärast finišit tundus enesetunne üsna värske,” leidis Margus.

Täispikal maratonidistantsil sai klubiliikmetest parimana Lauri Valdmaa 18. koha ajaga 3:19.35, kuigi ta ise lootis paremat tulemust. “Hetkevormi hinnates läksin millegi suurema järele. Kindlasti mu joostud 59 maratonist kuulub see raskuse järgi TOP 5 hulka. “Stardist minek läks ikka natuke kiireeks, kuna sattusin eneselegi ootamatult liidrite punti. Esimene kilomeeter 3.48. Võtsin kohe hoo maha. Alguses 5 km oli täiesti hea tunne, kuigi väga tugev vastutuul üksi joostes segas. Siis hakkas kõigepealt pistma, kõht valutama ja seest keerama. Pressisin edasi, et ehk läheb paremaks. Esimesed 17 km tulid ühtlaselt tempos 4.07-4.12,” pajatas Lauri.

Kõhuvalust ja muutunud jooksuasendist läks üks õlg ja käsi nii valusaks, et edasi jooksmisega tekkis tal raskusi. “Kuni 21 km veel üritasin (poolmaratoni aeg 1:28.36) , kuid metsa ebatasasele üles-alla küngastele jõudes, läk kõht krampi. Võtsin tempo maha, aga miski ei aidanud. Kohati läks paremaks, aga niikui tempo 5.00 pealt tõstsin alla 4.30, läks kõht uuesti krampi ja olin sunnitud tempo täiesti maha võtma ja joogipunktides jalutama. Eelviimases joogipunktis pakutud coca tõi ka uue hingamise ja viimased 5 km sain enamvähem normaalse tundega lõpuni. Aeg 3.19.35 on ilmselge pettumus. Aga mis seal ikka oli paha päev….Olen parem. Järgmised jooksud tulevad kindlasti kiiremalt,” ei heitnud Lauri meelt.

Klubiliikmete kohad poolmaratonil

4. MARGUS GERING 1:21.42
37. (N 7.) KATTRI REINULA 1:38.57 NV35 2. koht
184. (N 59.) MARIA MÄLLAS 2:05.57
205. (N 71.) INGRID KRUUSMANN 2:09.32

Poolmaratoni kõik tulemused

Klubiliikmete kohad maratonil

18. LAURI VALDMAA 3:19.35
38. JÜRI SAAR 3:34.33
121. INDREK PILL 4:49.08
139. (N 25.) HELLE PERSITSKI 5:23.49
142. (N 27.) TIINA SÄÄLIK 5:47.43

Maratoni kõik tulemused

Hannes Veide Hiiumaa maratonil kolmas

Hannes Veide pärast Hiiumaa maratoni finišit.

24-tunni jooksu MMiks valmistuv spordiklubi ProRunner liige Hannes Veide startis 3. juunil Hiiumaa maratonil, mille lõpetas üldarvestuses 3. kohal ajaga 3:04.00.

“Tulin viimast pikemat pingutust tegema enne 24- tunni jooksu MM -i Iirimaal, mis toimub Belfast linnas Victoria pargis 1-2 juulil. Enesetunne oli üldiselt hea, kuigi paaril korral tugev pistmine ajutiselt segas. Esimene 21,1 km tuli 1:30 lõppu ja läksin võitlema tõstes tempo alla 4 minuti kilomeetri kohta, et vastutuuleks varju leida, kuna minusugune kõhna tüüp jääks jänni muidu.Viimased kilomeetrid tempo küll langes, aga kontrollisin pigem positsiooni. Tegemist on väga kiire rajaga, mida, mida hiiumaalikult tugev tuul mõjutas. Kvaliteetselt korraldatud üritus ja mandri mehena nägin kauneid vaateid ja tuulikuid,” ütles Hannes.

Hiiumaa maratonil jooksid ProRunnerist veel Helle Persitski ja Tiina Säälik, kes nautsidid jookmsist ja läbisid maratoni rohkem kui viie tunniga. 

Hiiumaa maratoni tulemused

ProRunner Tartu Jooksumaratonil klubide arvestuses teine

Tartu Jooksumaratoni klubide 2. koha klaasist karikas. Foto: Kristi Leping

28. mail anti pärast Tartu Rattaralli paremate autasustamist üle 7. mail toimunud 35. Tartu Jooksumaratoni karikad klubide arvestuses. Spordiklubi ProRunner saavutas tubli teise koha, mis on ühe koha võrra parem kui möödunud aastal, mil klubi sai kolmanda koha. Karikal käis järgi klubi liige Kristi Leping. 

Klubide arvestuses lugesid viis paremat tulemust:

2. koht SK ProRunner 4979,9 punkti

Rauno Laumets 1003,5 punkti – 6. koht 1:19.09
Kristo Reinsalu 997,6 punkti – 9. koht 1:21.55
Marek Võsu 996,3 punkti – 13. koht 1:23.39
Olari Orm 993,9 punkti – 21. koht 1:26.58 
Rainer Nisloni 988,6 punkti – 38. koht 1:30.11 

Cris Poll jooksis Riia maratonil

Cris Poll pärast Riia maratoni.

Samal ajal, kui hulk ProRunnereid osales 15. mail Rapla Selveri Suurjooksul, võttis klubi liige Cris Poll Riias ette oma 23. täispika maratonidistantsi, kus sai 45. koha ajaga 2:55.07.  Cris räägib ise, kuidas tal läks:

“Riias teist korda. Eelmise aasta särav esitus jäi tänavusega võrreldes ikka kaugele ette. (Mullu jooksis Cris Riia maratoni ajaga 2:39.25, mis andis talle 11. koha – toim.) Kindlasti ei olnud õnnestunud jooks, aga samas tuleb endale peeglist vastu vaadata ja aru saada, miks nii läks?! Kõik on olnud enda kätes ja midagi kellegile teisele ette heita ei saa. Olen aasta alguses palju mugavustsoonis olnud ja jooksmine oli natukene vähemtähtsam kui tavaliselt. Praeguseks on olukord muutunud ja treenin 100% lise pühendumusega.

Mõned arvud, mis näitavad päris konkreetselt ära, miks eelmisel aastal nii hea tulemus tuli ja sel aastal lihtsalt rohkemat ei suutnud! Need numbrid on nüüd kokku löödud ja isegi minu jaoks hirmuäratavad. Päris nii ei oleks seda asja ette kujutanud, aga nii on läinud. Alates jaanuarist kuni tänavuse Riia maratonini kogunes treeningu kilomeetreid kõigest 867 km. Eelmisel aastal 1561 km. Nüüdsest muidugi olen ree peal ja edaspidi kindlasti teravamalt tegutsemas! See on ka põhjus, miks maratoni tulemus selline tuli! Nii väikese mahu pealt maratoni ei jookse! Iseendale see tulemus suur üllatus ei olnud, pigem reaalsus!

Merit tegi Riias oma elu teise jooksuvõistluse. Seda 6 km distantsil ja jooksis massis tubli isikliku rekordi 36.02. Samuti on hea meel Kristiina üle, kes jooksis Riias 10 km distantsil oma uue isikliku rekordi 47.34. Olen uhke, et olen saanud olla sellise arengu asjaosaliseks. Sama tublid on olnud ka teised õpilased, kes liiguvad jõudsalt eesmärkide suunas!”

Hanno Kindel – parim eestlane Hamburgi maratonil

Hanno Kindel pärast Hamburgi maratoni. Foto: erakogu

ProRunneri kolm jooksjat osalesid 23. aprillil Saksamaal Hamburgi maratonil, neist parima tulemuse tegi ja osutus ühtlasi 15 lõpetanud eestlase seas parimaks Hanno Kindel ajaga 3:05.55.

Hanno räägib maratonist ise nii:

Saksamaa suurim kevadmaraton peetakse tavapäraselt aprilli kolmandal nädalavahetusel Hamburgis. 15 000 osalejat tähendab jooksukaaslasi igale tempole. Rada läbib kõiki ilusaid Hamburgi linnaosasid, kel mahti rohkem, saab rada läbides põhjaliku ülevaate linnast.

Saksamaa suurlinnades on enda alla hektareid võtvad hiiglaslikud messihooned, mis võimaldavad ladusalt paika panna kogu suurmaratoni logistika, alates riietumisest ja hilisemast toitmisest. Nii ka Hamburgis. Maratonist endast. Stardijärgne 5 kilomeetrit möödus rahes ja lörtsis, mis tegi jalad hoobilt kangeks. Väikese pausi järel saime järjekordse külma dushi osaliseks, seejärel võttis meid Elbe äärde jõudes vastu tugev merebriis.

Liigagi suuri väljakutseid pakkuv maratoni esimene pool vahetus poolmaratoni punktis ilusa ilma ja väga lauge rajaprofiili vastu. Ma ise küpsetasin end esimese poolega läbi. Eriti Hamburgis kehtib vana tõde: maraton algab teisest poolest. Õnneks aitas raja rahulikum profiil kiirelt taastuda ja kiirelt ümbermängitud taktikaga tasapisi finishi poole liikuda. Rajaäärne melu on korralik. Annab tunda, et tegemist on ligi 1,7 miljoni elanikuga linna jaoks aasta ühe oluliseima spordisündmusega.

Finishijärgne melu oli vähemalt minu jaoks tavapärasest tagasihoidlikum, sest äärmuslikud ilmaolud olid kõvasti energiat raisanud ning pidi kiirelt riietuma minema. Lõppaeg 3:05.55 oli küll loodetust kõvasti aeglasem, aga andis täiesti ootamatul kombel 15 lõpetanud eestlase seas parima aja. Tegelikkuses olid parimad kõik need maratoonarid, kes sellistes äärmuslikes tingimustes oma isikliku rekordi jooksid. Hamburgi maraton on kindel soovitus esimeseks tõsisemaks kevadiseks jooksuvõistluseks.

Hanno tempograafik Hamburgi maratonil:

5 km 20.59
10 km 41.49
15 km 1:02.32
20 km 1:24.09
Pool maad 1:28.59
25 km 1:46.35
30 km 2:09.06
35 km 2:32.26
40 km 2:56.00
Netto 3:05.55

Hamburgi maratoni kangelannadeks tuleb kindlasti pidada vaatamata rasketele ilmaoludele isikliku rekordi jooksnud ProRunnerid Maia Boltovsky (3:48.57) ja Marika Koplimägi (3:51.07).

Hamburgi maratoni tulemused

Pärtel Piirimäe jooksis Bostoni maratonil

Pärtel Piirimäe jooksmas Bostoni maratonil. Foto: erakogu

Spordiklubi ProRunner liige Pärtel Piirimäe jooksis Ameerika Ühendriikides Bostoni maratonil, kus sai lõpuajaks 2:53.59. Kuidas maraton tema jaoks läks, sellest pajatab asjaosaline ise.

Ootused enne jooksu olid nii madalad, et igasugune lõpuaeg oleks tähendanud endale seatud lati ületamist. Oktoobris olin küll elu parimas vormis, jooksin poolmaratoni PB ja hellitasin Bostoniks suuri lootusi, aga siis algasid jamad säärte ja kandadega. Novembri lõpust alates tegin peamiselt vaid ÜKEt (3-4 tundi nädalas) ja ujumist. Jooksukilomeetreid kogunes alates aasta algusest vaid 450. Ise muigasin, et jooksma hakkan süvalihastega, aga võib-olla polnudki see tõest nii kaugel, sest ülakeha ja kerelihaste rolli ei saa alahinnata. Süstemaatiliste jooksutreeningutega alustasin pisut paaniliselt 5 nädalat enne maratoni, aga enesekindlust andis see, et kolm viimast pikka otsa (28, 30 ja 32km) läksid päris ladusalt 4:40 tempos.

Viimased kontrolljooksud näitasid, et 4.05-4.10 tempo võiks olla jõukohane. Siis aga hakkasid tulema ilmateated, mis lubasid järjest soojemat ilma. Võib vaid tänada õnne, et jooks ei toimunud pühapäeval, mil kraadiklaas näitas Cambridge’is 31 C. Maratonipäeva keskmine tuli Garmini järgi 26,1 C ja jõudis paaril korral 28 C-ni. Meenusid varasemad hävimised palava ilmaga Eesti poolmaratoni meistrivõistlustel Tallinnas ja Narvas. Samas olen viimaste aastatega õppinud, et joosta saab iga ilmaga, tuleb vaid õige tempo valida. 2015. a Trail Verbieril katkestades arvasin, et + 35 C kuumaga polegi võimalik ultrat joosta, aga 2016. a UTMB TDS-il tulin toime ka kuni +38C päikeselõõsaga. Võtmesõna on ’core temperature’ jälgimine, sest ülekuumenemine päädib paratamatult kurnatusega. Nii paningi paika maratoni taktika: jälgida pulssi ja enesetunnet, mitte kella ja kaasvõistlejaid.

Ehkki esimese laine start oli alles kell kümme, tuli ärgata enne viit, sest 40 000 inimese stardijoonele toimetamiseks võtsid korraldajad omajagu varuaega. Cambridge Running Club’i tsharterbuss jõudis Hopkintoni stardiparklasse kell seitse, aga õnneks sai seal edasi tukkuda ning korraldajate pakutud kohvi-saia nosida. Teipisin kinni häda tegevad peroneused. Tagareis kippus venitamise ajal krampi minema, justnagu viimases massaazhiski, mispeale mökerdasin mõlemad reied soojendava kreemiga kokku. Athlete Village’ist hakkasime 1,5 km kaugusel asuva stardijoone suunas liikuma kella 9 paiku, lai mass inimesi liikus ülimalt korrapäraselt ja paigutus ilma trügimise ja närveerimiseta oma stardigruppidesse. Tänu Prorunneri särgile märkas mind Toomas Tarm, kellega startisime ühes laines.

Ameerika hümn, hävituslennukite ülesõit ja läkski lahti! Esimesed kilomeetrid olid allamäge, liikusin jalgu säästes ja rütmi otsides väga rahulikult ca 4 min/km tempos ning Toomas liikus kiiresti eest (Mart Einasto olevat startinud järgmise laine eesotsas lausa 3.45 tempoga). Esimesed 5 km 20.05, järgmised 20.10. Järjest palavamaks läks, varju ei olnud kuskil, sest puud olid veel raagus. Õnneks pakkusid korraldajad iga miili tagant spordijooki ja vett – jõin igas punktis mõlemat ja kastsin mütsi märjaks. Korra anti ka terve pudel kätte ning tassisin seda järgmise joogipunktini, sortsu haaval vett pähe valades (väline jahutus on sama tähtis kui joomine!).

Pärtel Piirimäe koos perega pärast Bostoni maratoni.

Kolmas 5 km 20.24, neljas 5 km 20.38. Poolmaratoni vaheaeg 1:25.41 – enesetunne oli hea, pulss püsis 162-165 vahemikus ning ehkki jalad hakkasid veidi tundma andma, võis nentida, et ’so far so good’. Muidugi oli ärevus sees, et kui veel palavamaks peaks minema, läheb teise poole suurtel tõusudel väga raskeks. Aga kiire matemaatika näitas, et alla 3h tulekuks on ligi 10 min kukkumisvaru olemas. Veidi aja pärast märkasin suureks üllatuseks enda ees veel ühte Prorunneri särki – küsisin nime ja selgus, et tegu oli Priit Jaagantiga. Priit oli silmnähtavalt väsimas ja ergutuse peale ütles, et ta enam järgi ei tule.

Pärast selgus, et 20-25 vahel olin möödunud ka Tarmist, aga suure rahvahulga tõttu seda ise ei märganud. Tal oli just sel lõigul väga raskeks läinud ja andis 5 km-ga oma 2-minutise edu ära, aga suutis taastuda ning kaotas lõpuks vaid minuti, jälitades mu selga suure osa distantsi teisest poolest. Minu vaheaeg 20-25 lõigul 20.30. 27. kilomeetrist algas pikkade tõusude jada, mis kestis kuulsa Heartbreak Hilli tipuni 34. kilomeetril. Õnneks hakkasid pilved kogunema ning tugevnevad tuulepuhangud jahutasid ja lükkasid tagant, mistõttu joosta oli üllatavalt mõnus hoolimata jätkuvalt kõrgest temperatuurist. 25-30 km vaheaeg 20:45, 30-35 km 21.32. Rahva ergutamine neil tõusudel oli lausa pöörane ja see andis kindlasti energiat juurde.

Nüüd oli jäänud vaid 8 km, kõigepealt pikalt allamäge ja siis lõpuni siledat maad, aga kohe laskumise alguses tabas mind reie tagalihase kramp – kusjuures paremas reies, mis ei olnud hommikul häda teinud. Egas midagi, astusin aia äärde, paar kiiret venitust ja madaltiheda sammuga edasi (34. km 36 tõusumeetri ja krambiga tuli 4.39-ga, nii et pool minutit lisandus ühe kilomeetri jooksul). Kahju oli küll, et ei saanud laskumisel „täiega panna“; krambioht oli justkui piiraja, mis ei lasknud lõpuni pulssi üles ajada. 35-40km vaheaega 20.46. Viimased 700m jooksin Garmini väitel 3:06/km tempos, aga arvatavasti läks kell kõrghoonete vahele jõudes omadega pisut sassi, näidates kokkuvõttes jooksu pikkuseks 42,7 km. Boylston Streeti finishisirgel lõin rusika õhku justkui oleks võitjana lõpetanud või vähemalt isikliku rekordi püstitanud – 2:53.59 oli aeg, mida ei olnud osanud loota.

Kokkuvõttes: ääretult võimas elamus, ja mitte esmajoones sportliku külje pärast, vaid olulisem oli võimalus vahetult osa saada Bostoni (ja kogu Ameerika) jaoks ülimalt olulisest traditsioonist. Sellist kaasaelamist kogu raja ulatuses ei ole mitte kuskil mujal! Sarnaseid emotsioone olen varem kogenud vaid Vasaloppetil, mis samamoodi mängib rootslaste identiteedis üsna olulist rolli. Nii et kõigile maratonisõpradele minu poolt tugev soovitus!

MULGI MARATON – REINE LUGU!

SÄÄRANE MULK EHK MEENUTADES VAGA VEND VAHINDRAT

Vaatasin oma unenäopäevikust järele, et 8. veebruaril on sissekanne – “Loobusin suusamaratonist ja valisin hoopis jooksumaratoni…”. Ju ma siis nägin miskit sellist, mis pani mind järgmises trennis Viljari käest küsima, et kas minusugusel, kes tegelikult enamuse oma tervisesporditegemisele mõeldud aurust suusatamisele panustab, on mõtet ja võimalust üldse maratoni joosta. Viljar oli selles suhtes optimistlik. Nagu ta alati on 🙂
Reine maratonil
Jooksingi laupäeval 16. juulil Mulgi Maratoni. Sest olen Mulgimaal oma lapsepõlve veetnud ja mulle meedlivad ilusad Mulgimaa vaated:). Eelmisel õhtul enne maratonile minekut otsustasin, et pühendan oma elu esimese maratoni Vend Vahindra maratonijooksu 90. aastapäevale. Mingi veidikesem ülem eesmärk võiks ju olla kui et ainult oma lõbuks joosta:).

Vaga Vend Vahindra ehk kodanikunimega Karel August Tõnnisson sündis 20. augustil 1873 aastal Põltsamaa lähedal Umbusis Odratsi talus. 1892 asus ta Ptereburi ülikoolis õppima filosoofiat. Ta sattus kokku budistitega ja budismist huvitatud ininestega ja ka temast sai budist. Alates 1893. aastast reisis ta palju budistlikes (ja ka mittebudistlikes) riikides ja piirkondades. Osales ka esimeses maailmasõjas. Kui ta 1922 tahtis iseseisvunud Eestisse tulla siis tolleaegne Eesti esindus keeldus Karl Tõnissonile väljastamast viisat ja luba Eestisse tulekuks. Põhjuseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama buda usku ja arvestades, et Eesti on juba valinud luterluse, siis polevat vajadust ei budismi ega ka budalaste järele Eestimaal. Kuid sissesõiduloa ja kodakondsuse sai Tõnisson Läti esindusest ja pärast seda võttis ta endale ka lätipärase nime Karlis Tennisons :). No lühidalt öeldes oli Tõnisson ehk Tennisson ehk Vend Vahindra väga värvikas kuju. Seda saab igaüks otsida ja lugeda huvi korral.

Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia ja wikipeedis andmetel jooksis Karl Tõnisson 1926. aastal Tartu spordiselts Kalev poolt korraldatud maratonil ja sai kolmanda koha. Ta olevat tahtnud osaleda juba esimesel Eesti maratonil (no ma ei tea, kas siin mõeldakse siis 1913 aastal toimunud Tallinnast Mustjõele toimunud jooksu?), aga teda ei lubatud starti. Ta olevat ikkagi teistele järgi jooksunud ja siis vahepeal kuskil heinamaal taimi näksinud, sest kõht olevat tühjaks läinud. Aga 1926 aasta kohta on siis tead, et ta jooksis ametlikult selle maratoni läbi. Saavutas olümpiameeste Karl Laasi ja Elmar Reimani järel kolmand koha ajaga 3:31:26 ja ta oli sel ajal 53 aastane!

Marathon 100 -st: “Oma viimase maratoni jooksis ta 1929.a ja kindlasti on ta läinud sellega ajalukku, et läbis maratonidistantsi Läti lipuga. Pärast maratoni ronis kuhugi kõrge tulba otsa ja hakkas rahvale loengut pidama, et kui kasulik on sport ja jooks ja et inimesed ei hooli oma tervisest ja kutsus ülesse, et Eestis võiks korraldada ööpäevajooks ja tema oleks kindlasti kohal ja stardis ja teeks selle jooksu kaasa. Aga teised eriti vedu ei võtnud ehk see jooks jäi tegemata.”

1931 rändas Tõnisson Eestist välja, läbi Euroopa Aasia poole ja elas oma elupäevad lõpuni Birmas, kus ta suri 9. mai 1962 ja kuulutati pühakuks.

Et siis nii palju Vend Vahindrast ehk Karl Tõnissonist.

Laupäeval, 16. juulil: Start oli kell 7.00 Ruhja keskväljakul. St et äratus oli 5.20, ööbisime Karksi-Nuia lähedal ühes kodumajutuses.

Meid ei olnud stardis palju. 13. Minu jaoks tuttavatest nimedest Meelis Atonen ja prorunnerlane Maichl. Jooksime esialgu päris pikalt koos. Kord ühed ees ja siis jälle teised. Ma esialgu kartsin, et äkki on nende kiirus mulle liig, ma plaanisin ise kuskil 6:30 kiirust, aga meie grupil oli kiirus veidi peale kuue, aeg ajalt isegi alla kuue minuti. Tegelikult jälgisin pulssi, et see normaalne püsiks, ja tundus, et selle grupi kiirus oli mu pulsile täitsa paras. Kokku oli viis naist. Üks lätlane läks kohe kiiresti ära. Kaks teist lätlast läksid ka varsti, ühel hetkel oli ka Maichl ees. Proovisin hoida ühtlast ja enda jaoks mõnusat tempot. Kui mehed mägedest üles kõndisid, siis ma sörkisin neile järgi ja kui nad jälle jooksma hakkasid, läksid veidi eest ära. Nii juhtus ikka viiel-kuuel mägisemal lõigul. Ma ei tundnud vajadust kõndma hakata ja sörksin võimalikult ühtlase tempo ja hingamisega oma jooksu. Poolmaratoni stardis, Läti piiril olime paar minutit enne nende stardi algust. Olin maratoonaritest viimane.

Pool maad st 21 km olin läbinud 2 tunni ja 10 minutiga, keskmine kilomeetri aeg 6:09. Püüdsin varsti Maichli kinni. Maichl arvas, et kui nüüd veidi arvutada, siis võiks maraton olla läbi 4 tunni ja 41 minutiga. Et see kõige mustem stsenaarium. Hm. Ma olin valmis ka selleks, et see aeg saab olema veidi alla viie tunni, 4:41 oleks ju väga tore. Ma ju ei teadnud, mis peale 25 kilomeetrit minuga juhtuma hakkab, polnud kunagi pikemat maad jooksnud.

No midagi muud ei hakanud juhtuma, kui jalad muutusid kangeks. Joogipunktides proovisin veidi venitada ja silitada. Jooksu ajal proovisin neid lõdvestada. Lugesin jooksja käsiraamatust, et kui veidi vale tehnikaga joosta, siis ei saa kõik lihased piisavalt lõdvestuda ja on pidevalt pinges ja väsivad. Oh, kust ma selle õige tehnika siis nüüd võtan :). Aga on üks mantra, mida sellistes olukordades endale laulda: “Võta pingevabalt. Võta pingevabalt. Võta pingevabalt”. See toimib jube hästi – samm läheb rahulikult hoogsamaks, selg läheb sirgu ja naeratus tuleb näole 🙂

Ma ootasin kurikuulsat “seina” kuskil 33-35 kilomeetril. Seda i tulnud. Lihtsalt tempo läks veidi aeglasemaks. Pidi endale veidi rohkem meelde tuletama, et “Hopsassaa ja trallallaa. Mine nüüd!” Aga optimism püsis lõpuni. Kolmekümnendal kilomeetril – “ainult 12 veel”! Ainult 10 veel! Ainult 8 veel! Ainult 6 veel! jn jne. :). Sein oli sõna otseses mõttes pigem see, kui tuli Karksi-Nuia järve kaldal järsust mäest alla-üles joosta. Alla jooksmine oli ka raske. Ikka nende kangete jalgade pärast :). Mäest üles oli pigem mugavam.

Mati oli mul pidevalt abiks. Ta sõitis ju autoga ja andis mulle vahepeal juua ja andis ka vajadusel geele, nii et ma ei pidanud neid terve tee kaasas kandma. Vahepeal läks ta aga autoga finišisse ja hakkas ise ka jooksutrenni tegema ja jooksis mulle vastu. Tee ääres plaksutajad siis ei saanud aru, et kuidapidi see maraton nüüd käib kui üks rohesärklane jookseb ühes suunas ja teine teises 🙂

Mis ma siis Vend Vahindra maratonil veidi teistmoodi tegin. Proovisin ka vahepeal taimi süüa. Sõin ära veidi raudrohtu (hästi vähe, see on ju kibe), kaks põdrakanepi õit ja ühe ristikunuti. Need olid küll head. Aga pean tunnistama, et oma põhienergia sain siiski geelidest ja spordijoogist.

Budistidel, tiibeti budismi inimestel on kaastunde mantra OM MANI PADME HUM. Oh, sellest peaks keegi teadja inimene kirjutama, aga ma tean seda, et see on seotud kaastnde Buddha Avalokitešvaraga. Budimiinstituudi lehelt saab lugeda, et selle mantra algtähendus ja päritolu on ebaselge. Usutakse, et mantra korduv lausumine tagab Avalokitešvara kaitse kõikvõimalike viletsuste ja hädaohtude eest. Tiibeti kultuuri aladel on seda mantrat sageli kirjutatud kultusobjektidele, kividele, puudele, majaseintele jm. Kui me Matiga Indias budismiga seotud kohtades käisime, siis lausuti ka seal seda mantrat. Ja ühe õpetaja jutust on mulle meelde jäänud, et see mantra teeb head ka siis, kui keegi loom on näiteks tee peal surma saanud. Ja kõikidele auto alla jäänud konnadele, keda oma maratoni teekonnal nägin, lugesingi laupäeval seda mantrat. Neid konni oli päris palju :(. Ja kahel viimasel kilomeetril, kui seljas oli juba neljakümne kilomeetri rõõmus raskus, tegin tongleni harjutust. Nii nagu Pema Chödron seda oma raamatus “Alusta sealt, kus sa oled” õpetab. Kel huvi, eks see otsib ise üles, mis see tähendab :). Kes huvi ei tunne, siis ma nende silmi ja mõtteid selle jutuga enam ei vaeva :). Aga viimase kahe kilomeetri minu enda ja teiste vaevas olevate olendite raskus sai tongleni abil hajutatud ja jõudsingi õnnelikult oma esimese maratoni finišini. Olin maratoonaritest üheksas. (Maratoni teise poole keskmine kilomeetri aeg, 22. kilomeetrist neljakümne teiseni oli 6:33).

Läbi lillede, läbi meditatsiooni, läbi mantrate, läbi jalgade kiiresti liigutamise :D. Tänu eelnevale tublile füüsilisele ettevalmistusele, tänu Viljari trennidele, tänu Mati toetusele. Veidi valus oli, aga see oli järgmiseks, no ülejärgmiseks päevaks unustatud 🙂

Vastupidiselt Vend Vahindrale jooksin maratoni Eesti lipu all 🙂

Vend Vahindra läks ühel elu etapil Eestist Lätti, mina jooksin Lätist Eestisse.

Vastupidi Vahindrale, keda kutsuti ka Paljasjalgseks Tõnnissoniks ja kes oma maratone jooksis paljajalu, jooksin mina heade NB tossudega (kuigi täna Viljari trennis proovisin mingi aja paljajalu joosta, ka tartaani peal ja jube mõnus oli! Jooksusamm tuleb mu meelst palju ilusam :))

Vend Vahindra aeg 3:31, minul aeg tuli 4:27:06,

Vend Vahindra sai kolmanda koha, mina naistest teise koha 🙂