Ahto Jakson

AHTO ENDAST

Ahto ümber Saadjärve jooksul.

Olen sündinud 29. augustil 1971. aastal Tallinnas.

Esimest korda puutusin spordiga kokku Tallinna 2. keskkoolis (praegune Reaalkool) teises klassis õppides, kui proovisin klassivenna eeskujul maadlemist. Toona asus maadlussaal Tartu maanteel majas, kus varem tegutses Flexeri spordiklubi. Paar kuud tegin trenni, siis anti märku, et võin ära minna. Treener väitis, et must ei saavat asja. Ala ei pidavat mulle sobima.

Jooksmisega puutusin esimest korda kokku 1984. aastal 13-aastaselt 6. klassis. Olin oma klassis paremuselt kolmas, ilma trennita. Hakkasin ise uurima, kuhu saaks trenni minna. Klassivend käis Nõmmel Vana-Mustamäe tänavas asuvas tolleaegses Dünamo suusabaasis suusatrennis. Tahtsin ka proovida ja ajasin end ise kohale. Isa tõrvas mu puusuusad ära. Tol ajal plastiksuuski veel ei olnud saada. Algul toimusid treeningud naistreeneri käe all kolm korda nädalas üle päeva. Poisid ja tüdrukud harjutasid siis ühes grupis. Pärast paariaastast treeningut, tuli meile uus treener – Mati Albert.

Treenerist:

ALBERT, Mati (s. 10. 02. 1955 Tallinn), murdmaasuusataja, Meelis Albert-i vend, Marko ja Maria A-i isa. Lõpetas 1973 Rakvere 1. kk-i ja 1977 TPedI KKT. Hakkas kergejõustikku ja suusatamist harrastama Rakvere raj-i LNSK-s Riola Koppeli õpilasena, jätkas treenimist Eesti suusakoondises Kalju Valguse juhendamisel. 1971 Eesti noortemeister käimises. Võitnud Eesti murdmaasuusatamise meistrivõistlustel 1974–83 6 kulda, 5 hõbedat ja 8 pronksi (sealhulgas individuaalselt 2 + 2 + 7). 1981 ja 1982 Tartu suusamaratoni võitja. Olnud 1983–95 Nõmme SK suusatamise vanemtreener. Allikas: Eesti spordi biograafilise leksikon.

Nüüd läksid trennid juba tihedamaks, algul neli korda, siis juba viis korda nädalas pärast kooli. Päevad läksid üpris tihedaks. Kella kahe ajal lõppesid koolis tunnid ja kell neli algas Nõmmel trenn. Elasin sel ajal praeguse Jakob Westholmi kooli kõrval. Sealt võttis trenni minek ikka aega. Tund enne hakkasin minema. Sõitsin 23 bussiga TPI (praegune Tallinna Tehnikaülikool) lähedale ja sealt jalgsi läbi metsatuka. Pikemad trennid toimusid meil enamasti Harku ringil. Praegu saab seal joosta ja suusatada 15 km pikkusel trassil, mis algab Nõmme spordikeskusest. Kevadel ja sügisel jooksime, talvel suusatasime.

ALUMIINIUMKEPID JA ESIMESED PLASTIKSUUSAD

Sügisestest trennidest meenuvad mulle pärast jooksu hüpped treppidel: seeriad mitu korda ühel jalal, kaks jalga koos. Järgmisel päeval ei saanud hästi koolis trepist alla, jalalihased andsid tunda. Eks sai ka muud tehtud. ÜKE tegemiseks kasutasime suuri kive, millega erinevaid harjutusi tegime. Mäletan, et trennis pidin isegi 80 kilo kaalunud treenerit seljas tassima, ise kaalusin poisina toona 50 kilo. Sai veel suusakeppidega mäkke imitatsiooni tehtud. Sel ajal ei olnud nii kergeid suusakeppe nagu praegu, vaid alumiiniumkepid. Suusabaasis tegutses üks töömees, temal lasime pabediidida (kõvasulam) keppide otsad ära tugevdada, et need vastu lumeta maad tõugates ära ei kuluks. Trenni lõpus mängisime Hiiu staadionil jalgpalli.

Suusatamise tulemused mul just kõige paremad ei olnud. Ühel aastal toimusid Nõmmel suusatajate vabariiklikud jooksuvõistlused. Kui olin maastikul kulgenud pool 5 kilomeetri pikkusest raskete tõusudega ringist ära jooksnud, hüüdis treener mulle Hiiu staadioni lähedalt, et mul on trenni parematega üks aeg. Sain sellest innustust ja panin tempos juurde. Finiš asus Glehni pargis. Enne seda tuli veel alt üles tõus võtta. Võitsin oma trennikaaslasi. Järgmisel päeval ütles treener mulle, et katsub mulle muretseda platsiksuusad. Sinnamaani olin suusatanud trennis puusuuskadega. Plastiksuuski said ainult paremad.

Kui keskkool läbi sai, läksin paar aastat hiljem, 1990. aastate algul Toomas Turbi treeningugruppi. Turb tegi siis veel Eestis kaasa suurematel rahvajooksudel. Kõva mahv Turbi trennis küpsetas mu ära. Kaks korda nädalas lõigutrennid Kalevi staadionil tegid oma töö. Keegi mulle ei öelnud, kui kiiresti tuleb lõike joosta. Nii paningi täisgaasiga ja sinna mu areng läkski. Teisipäeviti olid kavas 10×400 m lõigud ja neljapäeval 5×1000 m lõigud. 400 m lõike jooksin alla 70 sekundi, 200 m lõike alla 30 sekundi ja 1000 m lõike 3.10-3.15-ga. Turbi trennis käisin paar aastat. Saanud aru, et need treeningud tegid mulle liiga, otsustasin edasi iseseisvalt harjutada, mida teen siiani.

Aastatel 2003-2008 võitsin Eesti politsei meistrivõistlustel 3000 m krossis ja 1500 m staadionijooksus kokku 9 medalit – 1 kulla, 5 hõbedat ja 3 pronksi.

AINUS VIGASTUS

2004. aastal tabas mind seni elu ainus vigastus. Pärnus Jüri Jaansoni kahe silla jooksu stardis läks trügimiseks ja kukkusin sõna otseses mõttes niidetult maoli. Tõusin püsti ja jooksin edasi, sest ma olen inimene, kes võitleb lõpuni, ükskõik, millise hinnaga. Jooksu ajal ei saanud nagu midagi aru, aga pärast seisma jäädes tundsin, et midagi on jalaga valesti. Pühapäeval olid haiglas ainult valvearstid. Arst määras röntgeni, see ei näidanud midagi ja soovitas kompressi teha. Järgmisel päeval läksin haiglasse tagasi, sest käia ma ei saanud, vasak jalg andis põlve ümbrusest tunda. Nüüd tehti ultraheli ja selgus, et mul on nelipealihase rebend. Mul pandi jalg ülevalt puusast kuni jalapealseni välja kipsi. Kolm nädalat pidin kannatama lamamist. Süda nõudis liigutamist, aga midagi polnud teha. See aeg tuli üle elada. Kui kips maha võeti, selgus, et lihas on liikumatusest kärbunud ja tuleb hakata otsast peale käimist harjutama. Alustasin trenažööriga vändates. Edasi käimine ja kerge sörk. Joosta oli algul väga raske. 5 kilomeetrit sörkisin 35 minutiga, vedasin jalga järgi. Läks kuu aega, kui sain uuesti normaalselt jooksma hakata. Pärast seda olen järvejookse hakanud vältima, sest seal on ikka jube kitsas ja stardist suure rahvahulga tõttu raske korralikult minema saada.

Öeldakse, et igale mõõnale järgneb tõus. Nii ka minul. 2005. aastal jooksin poolmaratonis isikliku rekordi 1:17.28, mis püsib siiani. 2009. aastal jooksin 38-aastasena oma isikliku rekordi 5000 m distantsil 17.14 ja 10 000 m distantsil 35.45. Neid aegu ma praegu pole kätte saanud, aga sinna lähedale küll. Alla 5 km jookse üritan vältida, sest mul ei ole kunagi nii head kiirust, et nii lühikesel maal võistelda. 1990. aastatel jooksin ka mõned Tallinna maratonid. Enam ma maratoni ei jookse, sest pärast 30 kilomeetrit kustun ikka liiga ära. Mäletan +30 kraadiga joostud Tallinna maratoni. Tõeline piin. Enne maratoni kaalusin 58 kilo, pärast maratoni 55 kilo. Nii kerge pole ma kunagi olnud.

KAS VALE ALA?

Paar aastat tagasi ütles mulle jooksutreener Harry Lemberg, et minusuguse jämedate reite ja säärtega mehest oleks saanud hea jalgrattur, eriti sprinter. Rattaga sõidan küll, aga pigem lõdvestuseks. Tõmme ehk kiirendus on mul rattasadulas hea küll, olen proovinud. 2013. aastal sõitsin pärast Narva poolmaratoni järgmisel päeval jalgrattaga lõdvestuseks Tallinnast Kuressaarde. Suusatanud pole enam mitu aastat. Pealegi võtab suusatamine, eriti vabatehnika, jooksujala kinni, mis tähendab, et kevadel tuleb uuesti jooksusamm ära õppida. Olen seda ise kogenud.

Võib-olla olengi omale vale ala valinud, kes teab, aga nüüd ümber häälestada on juba hilja. Mu vend Ahti on näiteks hoopis kulturist ja võitnud Eesti meistrivõistlustel medaleid. Kuna ma olen nii kaua juba jooksnud, praeguseks üle 30 aasta, siis on raske jooksmisest loobuda. Harjutan siiani kuus korda nädalas enda tehtud plaani järgi. Jooksen niikaua, kui tervis lubab, sest teisiti lihtsalt ei saa.

Oma kõige paremaks saavutuseks pean 2012. aastal Eesti linnajooksude sarja Hõberaja ehk lühikeste distantside arvestuse 1. kohta. Jooksmise kõrvalt on mul veel teinegi hobi. Asutasin 2009. aastal Jooksuportaali – kesk- ja pikamaajooksu uudiste lehekülje, mida toimetan ühiskondlikus korras.

Ahto Jaksoni isiklikud rekordid:

5000 m – 17.14 (2009)

10 000 m – 35.20 (2009)

10 km maanteejooks – 35.45 (2014)

poolmaraton – 1:17.28 (2005)