Kaari Helstein

Mina kuulun sellesse seltskonda, kelle jaoks kooli kehalise tund oli õudusunenägu. Eriti õudne oli, siis kui pidime mingeid ringe jooksma. Mis rõõmu sellest ikka tunda, kui “jooksed” keel vesti peal ja tulemuseks on ikka 2. Trennis ma siiski tol ajal käisin. 5 aastat judotreeninguid oli väga meeldiv kogemus.

Peale kooli lõppu jäi minu ellu ainult tugitoolisport. Vajadus liigutada tekkis seoses suureneva kaalunumbriga. Seega haarasin 2011 aastal tokid ja asusin kepikõndima. Soovitud tulemusi see ei andnud, aga kõndimine jäi. Mingil ajahetkel tekkis ka jooksumõte, aga sellest ei tulnud midagi. (Pulsikella ostsin palju hiljem)

Kaari Helstein

Siis arvas kolleeg 2014 a kevadel, et võiks teha Jõgeva I Rahvajooksu jaoks ettevõtte võistkonna. Vaja oli nelja liiget ja ma eeldasin, et oma kõnnitrenniga olen ma midagigi saavutanud ning liitusin. See oli raske. Ma arvasin, et ma jõuagi kunagi tagasi, pulss oli laes ja isegi vahepealne kõndimine ei aidanud. Siis saabus jonn. Mis mõttes ei saa. Kõik teised ju saavad.

Samal ajal jõudis minuni info, et Jõgeval toimuvad treeningud. Nii ma ühel maikuu kolmapäeval kohale sammusingi. Lausega, et mina ei jookse… Nagu näha olen ma neid sõnu söönud. Tartu sügisjooksul tegin oma 10 km rekordi 1:19:57 (tempel mällu igaveseks).

Kuna unistada tuleb suurelt, siis ühel ilusal päeval jooksen ma 10 km alla tunniga 😀