TARTU MARATONIST. LIHTSALT.

Tartu suusamaraton pidavat olema üks prestiižikaimaid spordiüritusi, sellel osalemine olevat väga suur asi. Õige eesti mees olevat see, kes on vaadanud „Savoy balli“, kellel on nahktagi ja kes on Tartu maratoni läbi sõitnud. Naiste kohta ma sellist nimekirja (õnneks) ei tea.

Mulle meeldib suusatamine, isegi rohkem kui jooksmine, eriti, kui  on ideaalsed lumeolud. Isiklik kilomeetrite rekord jääb kahe aasta taha ja siis sai suusatatud 900km. Tänavu on olnud heitlik talv ja Kuremaa suusaradadel on läbitud tunduvalt vähem kilomeetrid. Kuna mullu jäi maraton ära ja kirjas olin ka tookord, siis tänavu lihtsalt tuli minna. Vaimustust ei olnud, ärevust aga küll ja nagu ikka – mõned hirmuunenäod ja kahtlane sulailm enne stardipäeva ei teinud olemist sugugi lihtsamaks. Kolmel korral olen läbinud lühemat distantsi ja enam vähem oli ette teada, et esimestel kilomeetritel tuleb rüselemist ja kukkumisi aga midagi sellist, nagu esmaspäeva hommikul jagatud videos ei osanud küll arvata. Õnneks libisesin sellest massikukkumiste kohast pisut varem ja õnnelikult mööda. Ohtlikke momente oli, sest kui jätad eessõitjaga vahemaa, siis tuleb ikka keegi kusagilt ja seikleb vahele. Milleks selline kihutamine…Inimesed olid siiski sõbralikud ja viisakad. Kusagil ergutas mind mööduv naissuusataja, naisi olevat 600 ringis, nii et esituhandes on koht kindel. Kusagil ergutasin mina omakorda aeglasemalt liikunut, proua tunnistas, et saapad hõõruvad. Lõpupoole ühel laskumisel läksid enne tasasel maale jõudmist ülal eraldi alanud rajad kokku. Õnneks tänavu sellised kokkuminevaid radasid rohkem ei trehvanudki. Muidugi oli üllatus, et minu rada ära kaob ja ma pole veel alla jõudnud ja nii külg külje kõrval ühe piigaga siis sööstlaskujana alla sõitsingi, ise „ettevaatust“ ja „tulen paremalt“ hõigates. Pärast ajasime paar sõna juttu, et tema oli juba 3 korda kukkunud. Minul õnneks vedas, kukkumist ei tulnud kordagi ette, kuigi ühel laskumisel tahtis küll ära vasakule visata aga õnneks jäin püsti. Kukkujaid muidugi oli. Ilmselt pole murdmaasuusatajad need, kes käivad Rootsis ja Austrias ja Kuutsemäel laskumist harjutamas. Huivatvaid laskumise stiilinäiteid oli piisavalt ja päris kahju oli vaadata, kui keegi jälle mingil künkal pikali viskas. Ega neil, kes kepi või koguni mõlemad kepid murdsid, ka lihtsam polnud. Suusatamine on ikkagi tehniline ala ja kahjuks jäi silma ka neid, kellel suusad jooksmist segasid. Lõpupoole nägin ära ka tõusul uisutaja. Hõikasin talle, et uisutad või? Suusataja vaatas mind lolli näoga ja hakkas vene keeles seletama….ja uisutas edasi. Mina olin ka väsinud, ronisin kääri üles ja oleks oi kui väga tahtnud uisusammul üles liuelda aga reeglid on reeglid. Sellised mehikesed ajavad tigedaks.

Minu eesmärgid olid lihtsad ja selged – nagu ikka, stardist finišisse ja mõnusa enesetundega. Kuna varem pole nii pikka maad läbinud, siis oli see ka minu järjekordne inimkatse, et mis ja kuidas ja kui kaua. Kaua läks küll, unistuste aeg oleks olnud ikka 5 tunni sisse aga kahjuks läks aega 6 tundi ja 17 minutit ehk ikkagi enne päikseloojangut metsast välja. Ilus oli, ideaalne päikseline suusailm, korralik rada, kõik oli ilus ja samas ka kuidagi igav. Muudkui sõidad ja sõidad ja sõidad… 30-nda kilomeetri paiku läks veidi huvitavamaks, vasak küünarnukk hakkas valutama ja valutas lõpuni välja. Ilmselt sõitsin siiski säästurežiimis, kuna olemine ja tervis olid lõpetades ja ka päev hiljem väga head. Midagi väga valusaks ei jäänud. Liiga ei teinud ja üllatav, et ka mingit suurt üldväsimust ei olnud. Enesetunne oli suurepärane.

Rajal olid kõik iseendaga ametis, kelle libises hästi ja kellel natuke vähem hästi. Kuulusin vähemlibisejate hulka. Samas oli huvitav, et sõltuvalt lumest ja rajast oli libisemine kord parem, kord halvem ja sama oli ka pidamisega. Üldkokkuvõttes olen rahul, kuigi samade suuskadega (itaallaste Ski Trab-id) olen külmemates tingimustes saavutanud oluliselt paremat libisemist. Käte jõule ka väga loota ei saanud, ikkagi nõrk olen. Vaatasin, kuidas kõik paaritõugetega mööda lendlesid ja tõdesin, et mina kahjuks nii ei jõua.  Teatav ärevus oli Harimäe suhtes aga see ei osutunudki nii hulluks katsumuseks, kui kartsin. Juba sealt laskumise pärast tasub pikka distantsi ette võtta.

Toidupunktides tankisin peamiselt vett, leiba ja soola. Üks glükoositablett, HoneyPoweri jõhvikageel ja Maxami maasikasiirup olid ka abiks. Lisaenergia on siiski vajalik, muidu läheb olemine ikka väga hõredaks. Tüütu oli see, et geelipakendid visati otse rajale ja tuli väga ettevaatlik olla, et mitte neid suusa alla kinni sõita.

Pärast Hellenurmet läks juba väga mõnusalt, lumi oli teraline ja libisemine super.  Kohvipunkt ja veel viimased 3 kilomeetrit ja oligi finiš. Kummaline aga ma ei tundnud mingit megatunnet, et ahhaa-ohhoo-oikuitore,  et olen 63 kilomeetrit ja Tartu maratoni ära sõitnud. Lihtsalt üks sõit…

Loomulikult soovitan osaleda. Kui varem pole käinud, siis algatuseks pool maad ja kui igavaks läheb, siis tasub ka täispikk distants ette võtta.

Tiina Säälik

„Kalkun märkas oma esimesel hommikul kalkunifarmis, et kell 9 antakse talle süüa. Et ta aga oli tubli induktivist, ei kiirustanud ta järeldustega. Ta ootas kuni oli kogunenud hea hulk tähelepanekuid faktist, et süüa antakse talle kell 9 hommikul, ning neid vaatlusi tegi ta väga mitmesugustes tingimustes: kolmapäeviti ja neljapäeviti, sooja ilmaga ja külma ilmaga, sajustel päevadel ja kuivadel päevadel. Iga päev lisas ta oma nimekirja uue vaatlusotsuse. Lõpuks oli tal oma induktivistlik teadvus rahuldatud, ning ta sooritas induktiivse järeldamise, tehes kokkuvõtte: „Mind toidetakse alati kell 9 hommikul“. Kuid oh häda, ilma mingisugust kahtlust jätmata osutus see järeldus jõuluõhtul vääraks: selle asemel et kalkunile süüa anda, võeti tal pea maha. Tõeste eeldustega induktiivne järeldamine viis väära kokkuvõtteni.“ Nii on kirjas Alan F.Chalmersi raamatus „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks“, peatükis „Induktsiooniprobleem“, kus ta Bertrand Russelli näite varal selgitab miks alati ei ole õige üksikute faktide kogumiga (induktsioon – üksikutest järeldatakse üldist) paika panna seadusi ja teooriaid. Mul oli ka tänasel Tartu maratonil induktsiooniprobleem. Pead küll maha ei võetud, aga mitmed kehaosad on õhtuks sellised, et kõige paremini tunnevad nad end, kui ma diivanil lösutan. Aga samas ei ole see lösutamine seotud induktsiooniga vaid sellega, et ma sõitsin täna suuskadega ühest maaslamavast mehest üleHea küll, alustame algusest.

Ma jubedalt tahtsin täna rajale minna. Ma olin juba eile nagu sütel. Ei mingit hirmu ega kahtlust. „Tahan maratonile!“ – hüüdis mu keha ja meel. Täna hommikul kell pool kuus siis lõpuks startisime. Võtsime autole ka mõned teised Jõgeva suusasõbrad ja enne seitset olime Elvas finiši parklas, kust sõitsime bussiga Otepääle stardipaika.  Pakkisime riided suurde kotti, mis siis pakibussiga finišisse toodi, proovisime korra veel suuski ja Mati pani igaks juhuks kliistrile tahket määret peale ning läksime starti. Minu number oli 3816 ja seega läksin teele suhteliselt tagant otsast. Kuna stardini oli veel paarkümmend minutit aega, panin stardikoridoris suusad maha ja vaatasin, kes seal veel on ja mis nad teevad. Oli mitmeid väljamaalasi. Ja stardikoridoris käis parasjagu soojenduse tegemine- inimesed olid moodustanud midagi ringi sarnast ja kepsutasid ja sörkisid ja hüplesid hoogsalt. Ma ei võtnud ringi, hakkasin hoopis tagurpidi ringi hüplema ja kepsutama – kangekaelne ja individualist nagu ma olen.

Stardist saime jube rahulikult minema. Ma ei mäleta sellist rahulikku st ilma üksteisele otsa koperdamata ja ilma ummikuteta minekut. Rada oli vist laiemaks tehtud. Nii palju eraldi radasid oli, et kõik mahtusid ilusasti ära ja nii oli see kogu päikesepaistelise sõidu vältel. See tõi mu meelde kõik eelnevad selle aasta maratonid ja ma tõdesin taas, et Tartu Maraton on super tingimustega, parim maraton kogu Universumis!. Mäest üles, kus eelmistel aastatel ja eelmistel maratonidel on tekkinud pusad, mäest üles sai isegi kiiresti minna, kohati isegi peaaegu joostes. Ja ma olin tõeliselt üllatunud ning tänulik, et mul oli alati vaba rada kas ees või kõrval, et ma oskasin alati valida sellise mäest laskumise raja, kus keegi ees ei kukkunud. Mul oli tunne, et ma olin nagu mingis energiavoos. No suusa libisemine kõige parem ei olnud, aga selliseid suuski oli teisigi mu kõrval. Ja pidamine oli selline piiripealne, et mäest ülesse otse ikka ei saanud, aga samas ei takistanud pidamine lauskmaal libisemist (kui just tuisuga kerget lumekihti raja põhja ei olnud toonud). Samas oli sel vabal sõiduvool ka väike „puudus“ – kui ei ole kedagi, kelle taga rahulikult ja enda võimete piirist veidi allapoole tempoga sõita, siis olin teadlik võimalusest, et ma sõidan alguses äkki liiga kiiresti ja lõpus enam ei jaksa. Eelmistel aastatel on rahulikud liikujad aidanud ka mul end tagasi hoida. Aga sel aastal – kui kõrval rada oli tühi, siis ma ikkagi astusin sinna kui tundsin, et võiks veidi kiiremini minna. No see tänutunne ja voog ketsis minu jaoks umbes 10 km. Siis tuli üks täitsa tavaline mägi ja mu ees sõitis üks täitsa tavaline ja minu meelest osav mees. Ma ei pidanud vajalikuks rada vahetada. See oli tõesti väga kerge laskumine. Keset mäge aga kukkus see mees siruli!!!!! Ja otse minu nina ees, ma ei jõudnud üldse reageerida ega mööda astuda. Ma ei saanud mitte midagi selle sekundiga teha ja…. Sõitsin tast üleJa siis kukkusin tagumiku peale istuli. Uhh. See oli jube valus. Jäisel rajal hooga lihtsalt tagumiku peale. Oleks siis kuidagi küljeli. Ma sain jube kõvasti põrutada nii tagumikust kui ka vist peastsest tundsin, et pea hakkab valutama. Lonkasin raja äärde ja tahtsin nutta, sest nii valus oli. Katsusin oma konte ja need tundusid terved olevat. Proovisin edasi sõita. Paaristõuget tehes oli alaseljas valu ja jalaga hoogu lükates oli valus seal, kus inimestel saba hakkaks kui neil see oleks. Ühesõnaga – põrutasin täiega ära oma sabakergitaja lihase (või kondi?). Mõtlesin, et katsun esimesse toidupunkti jõuda ja pean vist katkestama. Aga aja möödudes andis valu veidi järele ja ma mõtlesin, et proovin ka teise toidupunkti minna. Igatahes ei jätnud ma sõitu katki ka seal. JÄREDLUS NUMBER ÜKS: Kui inimene liiga hoogsalt oma saba liputab või seda kergitab, siis Looja seab ta olukorda, kus inimene oma saba enam kergitada ei saa. Tuleb olla alandlikum ja tagasihoidlikum. Vist

Aga kuidas on siis mu tänane sõit seotud induktsionistist kalkuniga? Olen enne tänast kolmel eelmisel aastal (v a 2014, kui maratoni ei toimunud) sõitnud pikka maad. Esimesel aastal oli mu aeg umbes 6.30. No siis tegin rajal veidi „nalja“ ka. Pildistasin jne. Teisel aastal oli aeg umbes 6 tundi. No siis tegin ka veidi nalja aga ehk veidi vähem kui esimesel aastal. Kolmandal aastal oli mu maratoni läbimise aeg 5.30. Siis ma vist tegin veel vähem nalja kui kahel eelmisel aastal. Hakkasin siis sel aastal salaja mõtet mõtlema, et äkki püüaks sel aastal kinni aja umbes 5 tundi. No kui iga maratoniga on sõit pool tundi kiirem olnud, siis ju peaks nii võimalik olema ka sel aastal. Panin plaani ka paika. Sel aastal nalja ei tee. Jätsin fotoka ja telefoni jope taskusse. Mõtlesin, et esimesed nelikümmend kilomeetrit võtan asja rahulikumalt ja siis teen kahekümne kilomeetrise spurdi. Siiani on mul enda sõitudega selline kogemus, et ma hoian end esialgu veidi tagasi ja võtan asja rahulikult ja viimasel 10-15 km jooksul suudan siis ka kiiremini sõita. Eluaegse suusataja värk – vastupidavus eelkõige. Aga kõik see plaan ei läinud mul sel aastal täide. Esiteks üle maaslamava mehe sõitmineja valus kukkumine, teiseks – kui kakskümmend kilomeetrit lõpuni jäi, siis tundsin, et ma ei viitsi rabada. Võib olla oli see sellest, et ma sel aastal kellegi selja taga ei oodanud vaid valisin kergesti kättesaadava kõrvalraja ja sõitsin oma hooga edasi. Ja siis ei olnudki mul enam lõpus vajalikku kiirenduse jõudu. Aga võib-olla oli mu kehasse kogunenu salakaval väsimus ja ma ei olnud eelmistest sellel aastal sõidetud kolmest pikast maratonist tegelikult taastunud? Viimased kümme kilomeetrit olid mul ülirasked. Ma ei mäleta nii raskeid maratoni kilomeetreid vist eelmistest sõitudest. Ka parem puus oli hakanud valu tegema. Sest suusa pidamine ei olnud enam väga hea ja mul oli väike pinge jalgades, et kui täie hooga jalaga hoogu lükkan ja mittepidava suusa tõttu jala alt ära lööb, siis on oi-oi kui valus. Ja seepärast olin ma igal hetkel valmis jalahoogu kinni püüdma, kui suusk otsustab mulle käkki keerata. See võtab aga jalale ja liigestesse pinge sisse. Viimase kolme kilomeetri peal tundsin, et ma ei taha mitte midagi muud siin maailmas praegu kui ainult finišis Matit näha ja teda kallistadaMul oli ikka päris rasked need viimased kilomeetrid. Mati vaatas õhtul kodus mu vaheaegasid ja kohti ja ütles, et ma olen esimesed viiskümmend kilomeetrit päris ilusasti oma kohta parandanud, aga viimasel kümnel on näha, et minust hakati mööda minema.

JÄRELDUS NUMBERR KAKS: Induktsionistlik loogika näitas mulle samasugust sobimatust nagu kalkunile. Kalkunil võeti jõuluõhul pea maha selle asemel et süüa anda. Minul läks siiski paremini- läbisin 63 km ajaga 5.50  koos peaga (kuigi induktivistliku loogika järgi oleks ju pidanud see aeg olema 5 tundi), süüa anti igas TP-s rikkalikult. 😀

Ja kui sabakergituse lihaskont terveks saab, siis lähen järgmisel aastal uuesti. Kas just viite tundi püüdma, seda veel ei tea. Treeningkoormust ma igatahes suurendada selle nimel ei kavatse.

Möödunud pühapäeval toimus 43. Tartu Maraton, kus oli ka spordiklubi ProRunner küllaltki arvukalt esindatud. Pika, 63 km distantsil oli meie liikmetest kõige kiirem Kristjan Sahtel, kelle lõpuajaks märgiti 4.06.14. Pikale distantsile startis 12 ja lühikesele 7 prorunnerit

Tulemused 63 km

• 1057. Kristjan Sahtel – 4.06.14
• 1286. Margus Mäll – 4.15.23
• 1481. Mati Koppel – 4.23.28
• 1482. Björn Puna – 4.23.31
• 1917. Hanno Kindel – 4.39.41
• 2778. Kaarel Piip – 5.12.20
• 2856. Andrus Kukk – 5.15.22
• 3639. (317) Reine Koppel – 5.52.09
• 3765. (349) Helle Hallik – 6.00.00
• 3967. (388) Tiina Säälik – 6.17.14
• 3984. Veiko Luug – 6.18.10
• 4126. (427) Merikene Annuk – 6.32.28

Tulemused 31. km:

• 97. Viljar Vallimäe – 2.15.00
• 275. Robin Pedai – 2.37.32
• 276. Martin Pedai – 2.37.33
• 365. Guido Bergmann – 2.44.52
• 443. Fred Sooläte – 2.50.53
• 488. (113) Liis Põder – 2.54.09
• 751. (229) Kristi Leping – 3.11.57

Viljari lugu suusamaratonist:

Suusamees ma kunagi olnud ei ole, kuigi suusad on mul siiski ka varem jalas olnud, algkoolis käisin isegi suusatrennis ja ülikooli ajal tuli ka veidi suusatada. Ühel õhtul helistas Martin ja ütles, et tal tuli hea mõte, et annab mulle suusavarustuse ja lähme sõidame Tartu maratonil lühikese distantsi läbi. Alguses arvasin, et teeb nalja! Peale telefonikõne lõppu mõtlesin, et ilmselt siiski ei hakka oma nina sinna toppima ja jään pigem enda liistude juurde. Läks natuke aega mööda ja mõtlesin, et mis seal ikka, teeme siis ära.

Nädal enne Tartu Maratoni sain suusavarustuse kätte ja esmaspäeva hommikul läksin Kuremaa suusaradadele katsetama, et mis sellest siis välja tuleb. Sõitsin 17 km ja veendusin, et ega ma väga hästi suusatada ikka ei oska, kuid saab hakkama. Teisel päeval läksin uuesti rajale ja sõitsin 13 km, tahtsin veidi pikemalt sõita, kuid muud kohustused vajasid tegemist ja sõit jäi üsna lühikeseks. Reede õhtul sain määritud suusad kätte ja laupäeva hommikul läksin proovima. See oli üsna jube kogemus, sõitsin kokku 4 km, suusad ei libisenud ja kogusid suure kihi lund alla. Võtsin ühel tõusul suusad alt ära ja hakkasin lund suusa alt ära võtma, midagi käepärast polnud, soojendasin ja mässasin seal kaua, lõpuks tõmbasin hammastega suusa puhtaks, võtsin kätte ja kõndisin läbi metsa suurema laskumise juurde. Panin suusad alla ja sõit võis jätkuda. Laskumise lõpuosas tulin klassika jäljest välja ja suusk oleks nagu naelaga maa külge löödud, peaaegu oleksin põõsaste vahele lennanud. Siis otsustasin, et siit tuleb nüüd kiiresti auto juurde tagasi saada. Helistasin kohe Eeri Vahtrale ja ütlesin, et suuskadega tuleb midagi teha – nendega ma starti küll minna ei saa. Eeri määris sel päeval Otepääl suuski ja ei jäänudki muud üle, kui Otepäält läbi käia.

Igatahes pühapäeval seisin Karre, Martini ja Robini kõrval Tartu maratoni 31. km stardis, ühe klubikaaslase naine oli väga vahvalt hommikul öelnud, et see on „mahlapakkide arvestus” mahlapakid või mitte, kuid mõtlesin ikkagi, et mida ma ometi siin teen. Peale starti läks muidugi kõik lõbusamaks, alguses ei saanud hästi liikuma ja tuli tõusudel üsna palju oodata, et kolonn liikuma hakkaks. Ilm oli väga mõnus, veidi tuuline oli, kuid see sõidu ajal ei härinud, pigem oli stardis tuule tõttu veidi jahe. Enne esimest toitlustuspunkti õnnestus kahel korral kukkuda ka. Kuna esimene toitlustuspunkt tuli nii kiiresti, siis otsustasin kohe, et sealt sõidan läbi ja midagi võtma ei hakka. Sõit oli iseenesest lahe, vaatasin kuidas teised sõidavad ja proovisin ka veidi erinevaid klassikatehnika liigutusi teha, kuid jäin endale siiski mingil hetkel kindlaks, et teen paaristõukeid edasi ja tõusudest jooksen üles. Väga ebaviisakalt trügida ei tahtnud, kuid tõusudel sain siiski kõige paremini teistest mööda. Nüüd näitasid sildid juba, et ka järgmine toitlustuspunkt on lähenemas. Otseselt mingit vajadust ei tundunud ja sõitsin sealt ka läbi. Raja lõpuosas oli tunda, et suusk enam nii hästi ei libise, kuid kuna kogemus puudub, siis väga suurt võrdlusmomenti ka polnud, et kui hästi või halvasti ta nüüd libisema peaks. Edasi ma igatahes liikusin. Kui vahepeal oli üsna hea sõita ja rajal väga massiliselt inimesi koos polnud, siis mingist hetkest oli rada pika distantsi sõitjaid ka täis. Ühel tõusul rühkis teiste seas ka üks mees, metsast leitud roigas käes, kuulsin, et üks suusakepp oli 15 km tagasi katki läinud. Lõpuks hakkasin „kohvipausi” punkti jõudma, kuid otsustasin ka sealt lihtsalt läbi sõita, sest lõpuni ei olnud tõesti enam palju jäänud. Mõned kilomeetrid veel ja jõudsingi juba tuttavale finishisirgele, mida senini ainult joostes olen läbinud. Lõpetasin oma esimese suusavõistluse ajaga 2.15.00 ja sain sellega 97.koha, kuigi sellel distantsil päris ametlikku võistlust ei peetud. Nüüd selleks talveks suusatamisest aitab ja pühapäeval on Tallinnas ees ootamas juba Nike Winter Xdream.

Muidugi oli Tartu Maraton väga hästi korraldatud nagu kõik Klubi Tartu Maraton poolt korraldatavad võistlused. inimesed olid sõbralikud või vähemalt mulle küll paistis nii. Igatahes keegi suusakepiga mulle ei virutanud ja üle ka sõita ei tahtnud.

Igatahes nüüd soetan endale isikliku suusavarustuse ja kui järgmisel aastal lund jätkub tahaks ikkagi pika distantsi stardis olla.

Olge ikka spotlikud ja lahedad!

TULEMUSED 63 KM

TULEMUSED 31 KM