Kiievi maratoni lugu

 KIIEVI MARATON

Maraton on alati põnev. Mitte kunagi ei tea registreerudes, mis võib ees oodata. Väljaspool Eestit joostes lisandub alati ka palju muid põnevaid muljeid ja nii saab iga maratonireis oma näo.

Kiiev tundus põnev. Viimati sai seal käidud klassiekskursiooniga umbes 30 aastat tagasi ja ega eriti mingeid eredaid muljeid ja mälestusi ei olegi. Sestap sai Kiievit „võetud“ päris puhtalt lehelt.

img_6149Ukraina on meile viisavaba, aga arvestama peab tõsise passi- ja pagasikontrolliga, näiteks tagasiteel ei saanud enne lennujaama sissegi, kui pagas oli kontrollitud. Kõik ikkagi turvalisuse pärast. Tavaliselt teen enne reisi üsna põhjaliku kodutöö, et teada saada, kuhu minek ja mis huvitavat ees ootamas. Seekord jäi kodutöö tegemata, aga tegin järeltöö. Raamatukogus polnud just palju raamatuid Ukraina kohta ja nii sattus mu lugemislauale Ukraina ühe tuntuima kirjaniku Andrei Kurkovi raamat „Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest“. See raamat annab päevikuvormis ülevaate sündmustest 2013.a sügisest kuni 2014.aasta kevadeni. Soovitan lugeda, nii mõndagi saab poliitilisest olukorrast ja toimunust selgemaks. Ukrainas on sõda, Kiievis me sellest aru ei saagi, võib-olla aimame vaid selle järgi, et liikvel on rohkem sõdurivormis inimesi. Riigisiseseid sõjapõgenikke on 1,6 miljonit. Krimm on venemaa poolt annekteeritud. Kel suurem huvi toimuva vastu , siis sotsiaalmeedias on selline lehekülg: https://www.facebook.com/uudisedukrainast/?hc_ref=NEWSFEED Lisaks ka: http://www.unian.info/war/

Meid tervitas Ukraina pealinn pilves ja jaheda ilmaga. Esimeses ettejuhtuvas sööklas vaksali lähistel tegime hommikueine ja sealt peale jätkus meie vaimustus kohalike toitude vastu kuni reisi lõpuni. Kui maitsvad pirukad, imelised koogid-tordid, super hea kiievi kotlet, vinegrett jne. Ainult kiidusõnad. Ja odav, meie jaoks hämmastavalt odav. Korraliku õhtusöögi said lihtsamas kohas umbes 3 euroga, pidulikum pühapäevaõhtune söök maksis veidi rohkem aga ikkagi rõõmutegevalt vähe. Arvestama peame aga seda, et keskmine ukrainlase palk on 400  ja pension 50 euro ringis.

Kiievis on kõige mugavam ja kiirem  liikuda metrooga. Loomulikult ei saanud jätta külastamata ka maailma kõige sügaval asuvat metroojaama. Arsenalnaja jaam, mille sügavus on 105,5 meetrit, avati muide, juba 1960.aaastal. Kiievis on palju, mida vaadata. Juba ainuüksi südalinn on kaunis, seal jalutamine omaette elamus. Kuna meil oli linnaga tutvumiseks napilt aega, siis külastasime kuulsat kloostrit Petšorsjaka Lavra ja vaatasime üle ka umbes kilomeeter eemal oleva Rodina Mat kuju. Samas asub ka sõjamuuseum, nii et militaarhuvilistel kuluks seal uudistamiseks kindlasti vähemalt päev. Et mida Kiievist osta? Kaubandusele me eriti rõhku ei pannud, aga üllatuse osaliseks saime küll. Nimelt oli vaja saada teisele poole tänavat ja kui maa-alusesse tunnelisse sisenesime, siis leidsime enda hoopis kaubanduskeskuses. Kõikvõimalikud poed igasse suunda. Seiklesime seal siis mõna aega ja kui maa peale tõusime, siis olime hoopis ei-tea-kus. Nii et maa all on lausa nagu teine, kaubanduslinn. Osta tasub juveelitooteid, ilusat käsitööd ja maitsvat šokolaadi. 1996.aastal president Petro Porošenko poolt asutatud kondiitritoodete firma „Roshen“ firmakaupluses on valik igatahes muljet avaldav.

Ennast Maidani (Maidan tähendab ukraina keeles väljakut. Tänaseks on Maidan saanud 2013-2014.aastaimg_6160 protestiliikumise sünonüümiks, sest liikumine sai alguse Kiievi Iseseisvuse väjakult, mis on ukraina keeles Maidan Nezaležnosti)  äärses 4*hotellis Ukraina sisse seadnud, asutame end maratoni Expot külastama, mis asus Puškini pargis, messihallis. Stardimaterjalide kätte saamiseks on vaja (reisi)kindlustuse paberit (oli võimalik ka kohapeal vormistada) ja isikut tõendavat dokumenti. Stardimaterjalid sisaldasid lisaks numbrile suur hulka kõikvõimalikke reklaamvoldikuid. Expo ise oli nagu ikka- pakuti kõikvõimalikku spordikaupa, samuti ka raamatuid ja näiteks keedupotte. Maratonile registreerudes kahjuks ei olnud ühtegi kohta, kuhu märkida, et soovime ka osaleja t-särki. Kohapeal selgus, et särgi oleks saanud ikkagi ette tellides. Aga kuidas? Seda meile ei osatud vastata. Ja nii me särgist ilma jäimegi, isegi suure raha eest ei saanud osta. Aga see oli ka vist ainus suur pettumus, sest maraton ise oli kenasti korraldatud. Kuna asusime kohe stardi ja finiši juures, siis astusime hommikul hotellist välja ja minuti pärast olime stardis. Paraku ei läinud ühel tuttaval jooksjal sugugi nii hästi. Pakihoidu antud kotist varastati püksid ja kott ise oli kusagil vihma käes, nii et kuivade riiete asemel olid kotis läbiligunenud rõivad.

Maratonihommik oli maadligi pilvede ja vihmasajune. Targu panin ennast soojalt riidesse, koguni kolm särki, müts ja kindad ning pikad püksid ja see oli õige tegu. Kui suvel Peterburis tuli kulgeda ülikuuma, tublisti üle 30 soojakraadiga ilmas, siis Kiievis oli 9.oktoobril sooja nii umbes 7-8 kraadi, lisaks lausvihm ja ka üsna tugev tuul. Nii mõnigi kogenud jooksja hindas ennast pisut üle ja asus jooksma maika ja lühikeste pükste väel, paraku tasus see ennast üsna kurjalt kätte ja nii jäid head jooksuajad tegemata. Minu 24 maratoni jooksul oli see esimene kord, kui varbad külmetama hakkasid, jalad olid ju täiesti läbimärjad. Enne jooksu raja profiili vaadates ja ka laupäeval linnas hulkudes tundus, et tuleb üsna „mägine“ jooks ja nii oligi. Esimene suurem katsumus tuli 10-nda kilomeetri img_6138paiku, kui oli vaja edasi-tagasi joosta mööda väga pikka silda, kus vihm ja tuul eriti hästi tunda andsid. Õnneks oli seal pikemaid ja laiemaid jooksumehi, kelle seljataha hoides sai see ebamugav lõik kenasti läbitud. Ja soovitatav oli kiiresti joosta, et külm ei hakkaks. Siis järgnes esimene pikem ja tõsisem tõus. Tõuse oli korralikult, ikka selliseid laugeid ja pikki. Huvitaval kombel ei tekkinud selle jooksu kestel kordagi tunnet, et tahaks kõndida. Päris pikka aega jooksin koos meestegrupiga, kelle vestlust oli huvitav kuulata ja tempo  oli samuti mulle sobiv ja ühtlane. Vene keelest ju ikka midagi aru saab. Heideti nalja, et norrakatel oleks see ilm ideaalne, vahepael käivad fjordides ujumas ka ja lippavad kiiresti. Igaks juhuks ei hakkand sõna võtma, et Norra pole minu kodumaast ka just ülikaugel. Nii me siis jooksime, vahepeal läksid nemad ette ja mina jäin maja ja lõpupoole püüdsin ma nad siiski kinni ja kulgesin mööda. Üks eakas visa veteranjooksja kõikus üsna kahtlaselt, ka selline maika ja lühikese püksi mees, kuna mul oli musta leiba kaasas, siis pakkusin tükikese. Loodetavasti ta ikka jõudis elu ja tervisega lõpuni. Kiievi maraton on meeste jooks. Naisi osales hämmastavalt vähe, ainult 69 Kokku lõpetas maratoni 630 jooksjat. Muide, ka kohalikud rääkisid, et selline külm ja vihmane ilm on oktoobris sel ajal haruldane, nii et kõik lõpetajad olid kindlasti kangelased.

Kuna ilm oli vihmane, siis joogipunktides väga juua ei tahtnudki, paaris kohas pakuti spordijooki, muidu siiski vaid vett. Lisaks banaane ja apelsine. Õnneks oli endal kõik vajalik kosutuseks olemas ja viimase magneesiumipulbri andsin ka krampidega hädas olnud kaasjooksjale.

Ja siis, oh üllatus, näen äkki enda ees rajal klubikaaslast Maichel Suurt ja tublit jooksjat Raunot. Ausõna, mul  läksid silmad suureks ja suu oli lahti. Hõikasin, et mis lonkimine see on. Maichel vastas, et mine nüüd, tuleb hea aeg ja nii ma edasi liikusingi. Alles hiljem selgus, et tegelikult oli Maichel Raunole abiks, et noormees saaks lõpuni kulgeda. Pisut vale riietus ja meeletu külm olid oma töö teinud. Kella vaadates oli mul tõepoolest võimalik teha hea aeg ja nii need viimased kilomeetrid said korralikult pingutatud. Ja oh imet, tuligi minu isiklik rekord, pea 6 minuti parem, kui suvel Kaunases joostud.  Õhtul tulemusi vaadates selgus teine naljakas asi – oma vanusegrupi III koht. Loomulikult oleks see pidanud tegelikult kuuluma Maichelile aga seekord läks juhuslikult nii. Kõige olulisem on see, et me kõik siiski jõudsime finišisse, ühe karmi kogemuse võrra rikkamana.

img_6040

Kuum dušš, veidike puhkust ja välja teenitud suurepärane õhtusöök „Mafia“ nimelises udupeenes söögikohas. Meie seltskonnas olid lisaks ka üks jooksja ning tema töökaaslane, kes töötavad juba mitmendat aastat Ukrainas. Nii saime ka äärmiselt huvitava ülevaate kohalikest oludest. Loomulikult maratonimuljed ja enesega rahulolu – kõik see käib ju ühe mõnusa jooksujärgse koosviibimise juurde.

img_6090 img_6099

img_6132

Tiina Säälik

KIIEVI MARATONI KODULEHEKÜLG – http://en.kyivmarathon.org/

Eesmärk: Spartathlon

Spartathlon“Türgist läbi ja Kreekasse ma jõudsingi ilusti kohale, kuid leidsin laheda eestlaste seltskonna poolelt teelt, ning elame suht naabruses isegi. Ateena on soe ja tundub huvitav, kuid homme teen jooksuka linnas ja eks siis juba paistab. Ma tahan veelkord südamest tänada kõiki Käärikule mind ärasaatma tulnud sõpru, kuid ka teid kes te nii palju head olete soovinud Spartathloniks. Ega mul pääsu ei olegi, reede hommikul tuleb minna ja tugev konkurents, kogu rahvusvaheline melu mulle meeldib. Eestlasi tuleb tõenäoliselt mind stardist teelegi saatma…?

Just selliste sõnade ja emotsioonidega jõudis Kreekasse meie mees Hannes Veide, kes paneb oma füüsise ja vaimu proovile eeloleval nädalavahetusel võisteldes Spartathlonil (http://www.spartathlon.gr/en/), maailma ühel nõudlikumal ultral. Elame Hannesele kaasa ja soovime edukat aklimatiseerumist! 😀

Oma jooksmistest – Cris Poll

 Oma teest jooksmise juurde räägib endine ultramees, praegune maratoonar ning klubi Prorunner Rakvere treeninggrupi juhendaja CRIS POLL! Loe ka Crisi viimast blogipostitust siit – http://maratonimees.blogspot.com.ee/2016/08/raagin-ausalt-ara-mis-vahepeal-toimunud.html

Millal alustasid jooksmisega ja miks?Cris Poll

 Alustasin jooksmisega aastal 2006 ehk tänavune aasta on minu jaoks juubeliaasta. 10 aastat jooksjana saab täis. Jooksmise juurde jõudsin tänu sportlikule sugulasele. Veetsin enda töösuve Sauel ning mitmeid suusamaratone läbinud sugulane läks enda tavapärasele jooksutreeningule ning kutsus mind ja minu venda kaasa. Jooksime Saue metsade vahel 10 km ja sellega sai ka sõrm antud. See tunne mis mind pärast seda jooksu valdas, võlus mind hetkega. Pärast seda augusti kuus tehtud esimest jooksu sai end registreeritud Seb Tallinna maratoni 10 km distantsile ja siis läks lumepall veerema!

Mis Sind jooksmises motiveerib?

 Mind motiveerib jooksmisest saadav hea enesetunne. Pärast tööd on hea visata hetkeks kõik argielulised asjad kõrvale ja teha üks väikene jooksuring. Kui väikesest jääb väheks, siis natukene suuremgi 🙂

 Minu puhul on kindlasti suureks motivaatoriks ka areng, mida on olnud hea jälgida selle aja vältel. Kui treeningutel tehtud töö ja vaev saab tulemuseks realiseeritud, siis see paneb edasi silkama!

 Treeneri heal sõnal on ka edasiviiv jõud! ( juhul kui see on välja teenitud 🙂 )

Mis on Sinu lemmik võistlusdistants?

 Hetkel on lemmikdistants maraton. Olen võistelnud erinevatel distantsidel alates 800m kuni 211km- ni välja.Cris Poll

Mis on Sinu parim mälestus võistlustelt?

 Kui nüüd mälestustes tuhnima hakata, siis eks neid meeldejäävaid hetki ole olnud mitmeid. Kui rääkida natukene ultrajooksu õhkkonnast, siis olen ultraradadel kogenud väga suurt toetust ka teistelt jooksjatelt. Kiiretel distantsidel ei ole see nii lihtne ja väga palju jooksja-jooksjale kaasa ei jõua elada. ( Muidugi rohesärgid ja tuttavad ikka ergutavad nii palju kui saavad) Aga ultrajooksus on tempo rahulikum ja jooksjad toetavad üksteist väga tugevalt. Koondisega MMil käies on olnud päris soe tunne, kui teised koondislased, kes tegelikult ju ei teagi mind, ergutavad ja elavad kaasa!

 Iga võistlus annab omamoodi emotsiooni!

Kas oled osalenud Prorunneri ühistreeningutel? Kui jah, siis millise kogemuse osaliseks said?

 Olen osalenud ProRunneri treeningutel hetkel treenerirollis ning olen sellega rahul! Mul on hea meel kuulda positiivset tagasisidet ning näha treeningutel neid tublisid motiveeritud jooksusõpru!

Millised huvid Sul peale jooksmise on?

  Hetkel väga palju aega hobideks ei olegi jäänud. Kui koormus oli väiksem, siis mängisin ka võrkpalli harrastaja tasemel. Oma vähesel vabal ajal üritan olla rohkem Meriti ja sõprade seltsis- korvpalli vaadates, bowlingut mängides või lihtsalt kuskil huvitavates kohtades käies!

Millest koosneb Sinu tüüpiline treeningnädal?

Tüüpilisel treeningnädalal teen 6-9 treeningut. Kahel korral nädalas on reeglina 2 treeningut ühel päeval. Kilometraasid on sõltuvalt tsüklist 60- 130 km nädalas.

 Milline eesmärk on Sul sel hooajal?

 Selle aasta suurim eesmärk on viia sügisel maratoni aeg alla 2.35.

CRIS Poll väike

Mis on Sinu lemmik jooksutoss?

 Otsest lemmikut ei olegi kujunenud. Rahulikud jooksud teen raskema tossuga Asics-Gel Nimbusega, kiirematel otsadel kasutan kergemaid Nike jooksujalatseid.

Mis on Sinu võistluseelne toit?

 Võistluseelne toit on puder (banaanide või šokolaadiga), banaan ja tass kohvi!

Miks soovitaksid sõbral ühineda Prorunneritega?

 Prorunneri perekond on suur ja soe! Kui tahad mõnusat õhkkonda, toetavat tiimi ja targalt treenida, siis ProRunner on hea valik!

Aitäh ja edu treeningutel! 🙂

Well done ehk hard rock maraton Liverpoolis

/Liverpooli maraton toimus 29.mai 2016. Ametlikud tulemused on leitavad siit: http://www.runrocknroll.com/finisher-zone/search-and-results/?resultspage=1&perpage=25&eventid=21&firstname=&lastname=&bib=&city=&gender=&state=&subevent_id=1&division=. Maratoni jooksis, jutu kirjutas ning pildid tegi TIINA SÄÄLIK /


Kuna ma olen jooksuvõistlustel osalemise suhtes üsna kergesti “äraräägitav“, siis järjekordne maratonireis viis koos klubikaslase  Maichl Suurega Inglismaale, Liverpooli. Kuna ainuüksi maratoni nimetus – Rock´n Roll maraton oli intrigeeriv ja mulle, kui muusikasõbrale huvi pakkuv, siis kenal maikuu reedel me teele asusimegi. Riiast otselend Liverpooli on kohalejõudmiseks kõige mugavam viis, aga enne…. oli meil päris tükk aega hirmu ja ärevust. Nimelt olid lätlased otsustanud hakata teed remontima ja sestap olid ka pikad lõigud fooridega reguleeritud. Varusime küll aega, et jõuaksime lahedalt aga paraku läks ikka väga suureks kihutamiseks ja parklast lennujaama liikusime jooksusammul – jõudsime üsna minutipealt.

„Meie kohal on ainult taevas“ laulis John Lennon laulus „Imagine“. Need sõnad on ka Liverpooli lennujaama seinal kirjas ja biitlite vaim saadab meid terve Liverpoolis viibimise aja. Just sellest linnast sai ju  nende tähelend alguse. Guinnessi rekordite raamatus on Liverpool kirjas maailma popmuusikapealinnana – siin on sündinud kõige rohkem edetabelite tippe kogu maailmas. Liverpooli asutas 1207. aastal kuningas John. Linn arenes nii kiiresti, et mingil hetkel oli see Briti impeeriumis Londoni järel mõjukuselt teine ning ka maailma suurim sadam. Täna on Liverpool pigem moodne linn, kus ei puudu huvitavad muuseumid ja ajaloolised põnevad kohad. Ei saa mainimata jätta ka jalgpalli. Liverpool on Inglismaa edukaim jalgpallilinn. Selle kaks meeskonda – FC Liverpool ja FC Everton – on maailmakuulsad. Jalgpalli algusaegadest saadik on need meeskonnad kokku võitnud 27 meistritiitlit, 4 Euroopa karikat, 3 UEFA karikat, 1 karikavõitjate karika, 11 FA karikat ja 6 liigakarikat.

Lennujaamast on linna umbes 9km, kõige mugavam ja odavam on bussiga sõita. Meie esimene käik on expole, et aega säästa13308216_10210449577421983_5287084841167165623_o ja numbrid välja võtta. Echo Arena on suur ja võimas messihall-konverentsikeskus, avatud kuninganna poolt 2008.aastal. Expod on alati põnevad, sest iial ei tea, mis ees ootab. Seekord suunatakse meid 0-korrusele, suurelt stendilt leiame oma stardinumbri, ütleme selle numbrite väljastajale ja saame stardimaterjalid(numbriümbriku) vastu. Enne tuleb ka allkirjastada paber, millega kinnitad, et oled valmis ja võimeline maratoni läbima. Paberit oli võimalik ka internetist välja trükkida aga minu nimega juhtub paraku tihti segadusi ja nii sain selle allkirjastada kohapeal. T-särk on universaalne, selline kandiline meestekas, ühesugune nii maratoni kui ka poolmaratoni jooksjatele. Edasi otsime kohta, kust saaks pakihoiu koti. Inimestel on nad käes aga jagamiskohta me ei leia, lõpuks küsimise peale selgub, et särkide jagajalt tuleb eraldi küsida. Expo ise on äärmiselt tagasihoidlik, mõned müügiletid ja üle veerand tunni meil seal aega ei kulu.

IMG_4395Edasi jalutame ööbimiskohta. Hostelite puhul ütleb kogemus, et on kas õudne või mõnus koht, seekord on mõnus. Asukoht linna ühe peamise jalakäijate tänava, Whitechapeli nurgal, läheduses meeletult poode ja söögikohti. Reede õhtul teeme veel ühe jalutuskäigu linnas ja õhtusöögiks proovime ära kuulsa fish and chips-i. Tuleb tunnistada, et kiirtoit on väga maitsev, aga magedavõitu. Esimene öö, keeruline on magama jääda, sest muusikatümps ja peomeeleolu kestab ja kestab, kostab ja kostab. Kuna hosteli välisfassaadi renoveerimine parasjagu käib, siis ilmselt vahetatakse kunagi ka aknad  kaasaegsete vastu. Seni aga kostab lähedal asuvast Caverni kvartalist meeletu peomöll.

Laupäev on shoppamise päev, kuna meil on seltskonnas ka noor daam, siis ei saa jätta tema soove eiramata. Õhtupoole aga IMG_4253teen väikse linnatiiru päris üksinda. Jalutan kuulsa katedraali suunas ja naudin mõnusat sooja kevadpäeva. Liverpooli anglikaani katedraal on suurim kogu Suurbritannias ja suuruselt viies kogu maailmas. Selle projekteeris Giles Gilbert Scott aastal 1904. Katedraali kell on maailma kõige raskem kell ja katedraali torn on üle 100 meetri kõrge. Kuna teen oma liikumistes väikse valearvestuse, siis lähenen katedraalile suure ringiga. Aga see on hea, sest päev hiljem juba jookseme seda mulle tuttavat tänavat. Katedraal on vaatamisväärsus omaette – tohutult suur ja võimas, ühes küljes peen restoran ja parasjagu on katedraali ruumes ka käsitöö ja kunstinäitus. Esmapäeval käin ära ka torni tipus, õnneks on paar lifti aga pärast maratoni on trepid ju alati teretulnud 🙂 Tornist avanev vaade on võrratu, tasub minna.

Laupäevase õhtusöögi teeme suurepärases pastarestoranis. Rahvast on palju ja märkame ka paljusid jooksjaid, kes samuti eelistavad õhtusöögiks pastat. Toidukoha valik on Liverpoolis keeruline – erinevaid kohti lihtsalt on väga palju. Alates pitsakioskist (ei ole küll pitsafänn aga pitsalõik oli väga maitsev) kuni udupeente restoranideni välja. Ei tea, kas selle valikuvõimaluste rohkuse pärast või tänu heaoluühiskonnale on aga tänavatel näha väga palju korpulentseid inimesi. Kusagil  mujal maades pole neid nii palju näinud. Ausalt öeldes oli see minu jaoks šokeeriv… 😀 Aga mis seal imestada, kui päeva alustada inglise hommikusöögiga (praetud muna, peekon, oad, röstsai, kartulikotlet). Proovisime meiegi selle hommikuroa ära – oli maitsev.

Pühapäeva varahommikul nautisime hommikukohvi õues, tänavanurgal. Ilus päev oli alanud ja tänavanurgal kohvi rüübates ei jõudnud ära imestada, kui palju prahti on maas. Otsekui prügijõgi voolas mööda tänavat. Õhtuste pidutsejate kätetöö, kõik, mida vaja ei olnud, see ka maha visati.

IMG_4283

Kui end minekule sätime, siis maja kõrval istuvad tüdrukud(öisest pidutsemisest vist sinna jäänud) meid märgates soovivad meile maratonil edu. Seda hoolivat ja kaasa elavat suhtumist tuleb sel päeval, maratonipäeval väga palju.

IMG_4344

starti oodates

Kõigepealt aga lühike jalutuskäik stardikohta, Albert Docki. Möödume ühest põhilisest ostukeskusest Liverpool One-st ja jõuamegi kunagise sadama ja kaubaladude piirkonda. Liverpool on asutatud 1207. aastal. Majanduslik õitseng algas 18. sajandil koos orjakaubandusega ja selles oli oma suur roll mängida sadamal. Tänapäeval on Alberd Dock peamine turismimagnet oma muuseumide ja imeliste  vaadetega. Ja ei tasu ka biitlite muuseumi unustada.

Tiina ja Maichl enne starti

Tiina ja Maichl enne starti

Kui te lähete Liverpooli maratoni jooksma ja jõuate enne poolmaratoni starti, siis ärge nö. esimest silda mööda trügima hakake, seal on stardikoridor ja kohtav trügimine, minge tagantpoolt, kus liiklus rahulik. Kuna meil oli aega laialt, siis nautisime melu ja vaatasime poolmaratoni starti. Möllu ja muusikat igatahes jätkus. Ja siis – meie start. Toimus see lainetena ja ladusalt. Juba umbes 1.4 kilomeetril hakkas kerge tõus. Hommikuses karges mereõhus oli kerge ja mõnus joosta. Tõus-tõus-tõus, jõuad tänavanurgani ja jälle ja jälle. Vahelduseks imekaunist parki, loomulikult pika tõusuga. 15-kilomeetril mõtlesin, et kunagi peab ju ka allapoole minema. Jah, läks aga üldkokkuvõttes oli tõusumeetreid rohkem, kui laskumise omi. Oletasin, et mis seal Liverpoolis siis ikka rasket saab olla aga minu arvamust, et rada on väga raske, kinnitas ka jooksusõber Maichl, kel juba väga suur maratonide kogemus. Pole see mingi rocknroll, see on puhas hard rock 🙂

Joogipunkte oli piisavalt, teenindus ladus ja hea. Vett ja spordijooki pakuti väikestes pudelites. Muusikapunktid. Bände esines hulgaliselt, kuid kõige ilusam elamus oli siiski Penny Lain-il, kus samanimelise biitlite laulu saatel naisdj meid ergutas. Väike tõus kuni muusikapunktini ja laskumine selle muusika saatel, mõnusa, maheda häälega dj ergutamas ja kaasa elamas oli üks eredamalt meelde jääv hetk selle maraton ajal. Üllatas, et ka politseinikud ja teised, kes meie turvalisust tänavatel garanteerisid, elasid vägagi kaasa. Rääkimata publikust. Ilusas eramajade rajoonis olid pered „jooksuhulle“ vaatamas, nii mõnigi oli improviseerinud oma joogipunkti. Kuidas sa saad jätta joogitopsi võtmata, kui väike laps sulle vastu tuleb ja selle ulatab 🙂 Mõned olid ka aiavoolikud tänava äärde toonud, et meile jahutust pakkuda. Mulle selline möll ja melu meeldib, see annab jõudu ja mõjub vägagi innustavalt. See oli ka minu esimene miilimaraton(distants oli tähistatud miilide kaupa ja ainult paaris kohas lõpupoole oli kilomeetri tähiseid), siis natuke keeruline oli teada, et kui palju on lõpuni. Viimased miilid-kilomeetrid oli mööda Mersay jõe äärset promenaadi. Õnneks jätsin enne sinna jõudmist joogipunktis end märjaks kastmata ja see oli õige tegu. Vastu tuult rühkides oleks päiksepaistest hoolimata külm olnud. Loomulikult oli lõpp raske aga just seal sai ka mõne kaasjooksjaga paar sõna juttu aetud ja üksteist ergutatud.  Samm sammu haaval lähenesin finišile ja siis – see kitsas ja pikk koridor oli rahvamurruga ääristatud ja kõik elasid meeletult kaasa. Midagi nii ägedat polegi kogenud… Edasi kõik, nagu ikka. Medal,

Kontsert peale jooksu

Kontsert peale jooksu

joogipudel, pakihoid, alkoholivaba õlu, puuviljad. Teisel pool Echo Arenat aga oli suur lava ja seal käisid terve päeva rockkontserdid. Publikut oli palju kaasa elamas. Tunne oli nii hea, et nautisin ka pisut aega muusikat ja sooja päikest, enne kui hosteli poole teele asusin. Igatahes kolmandat korda Liverpoolis toimuv Rock `n roll maraton oli väga äge algusest lõpuni.

medal

Esmapäeva jäid mõned väiksed kaubanduslikud retked ja minu kindel soov oli ka ära käia kuulsas biitlite keldris. Cavern Club on muusikahuvilistele kohustuslik, just selles, tänaseks maailma kuulsaimas klubis alustasid biitlid 60-ndate algul oma tähelendu. Kõik algas juba muidugi  varem. Kõigi aegade tuntuimale rockbändile pani 1957. aastal aluse John Lennon, kes lõi Liverpoolis Quarry Banki koolis õppides koos kaasõpilastega ansambli “The IMG_4380Blackjacks”. See kestis kõigest nädala, 1957. aasta märtsis pani Lennon kooli nimest inspireerituna bändi nimeks “The Quarrymen”. 1965 aastal andis The Beatles oma esimese staadionikontserdi. Muide, algne Cavern Club lammutati aastal 1973, 80ndatel esitati samale kohale aga uus klubi. Täna on klubi üks suurimaid turismimagneteid Liverpoolis. Keerdtreppi mööda alla ja oledki väikses üsna umbses võlvkeldris ajalugu uudistamas.

Tänavu finišeeris maratonil  2531 jooksjat. Liverpool maratonijooksuga vallutatud, võime rõõmsalt tõdeda, et olime esimesed prorunnerid seal jooksmas. Esimeste eestlaste au tuleb jagada aga Iisaku mehe Jaanus Altojaga, kes samuti maratoni jooksis. Aga statistika ja ajaloo mõttes – esimesed Eesti naised oleme Maichliga küll, kes Liverpoolis maratoni jooksid 🙂

Siit saab lähemat infot Rock´n roll maratonide kohta: http://www.runrocknroll.com/ Järgmine võimalus sama sarja maratoni joosta on augusti alguses Dublinis.

TIINA SÄÄLIK

13305248_10210449636383457_5782830684127865633_o 13320956_10210449638543511_2948620238662745358_o13301364_10210449619223028_4780175134199584412_o 13308672_10210449616582962_3656014025969270613_o


Tutvustame Prorunnereid – Jolanta Liepina

Jolanta Liepina

Millal alustasid jooksmisega ja miks?

Alustasin jooksmisega kui ma olin 14-aastane ning käisin Salacgriva keskkooli 8.klassis.  Lihtsalt ühel päeval otsustasin, et Jolanta Liepinatahan kuhugi trenni minna ning selleks sai korvpalli trenn. Paraku olin alla 160cm pikk ning väga paljulubavat tulevikku selles spordialas ei paistnud! Üldfüüsilise ettevalmistuse tundides selgus aga, et suudan joosta palju kauem kui teised tüdrukud ning isegi poisid. Kuna minu õpetaja ja esimene treener Rasma Turka ei õpetanud meid ainult korvpalli mängima, vaid tutvustas meile ka paljusid teisi spordialasid, siis peale umbes kuuajalist treeningut otsustasime, et võtan osa 1500m murdmaajooksust. Võitsin selle võistluse 5 minuti ja 34 sekundiga ning see on mul siiani eredalt meeles. Võitsin sama võistluse ka järgneval viiel aastal ning liikusin oma esimeste Läti tiitlivõistluste poole. Ma ei tunne, et ma oleksin jooksmises sündinud staar, mul on lihtsalt võime eesmärkide nimel väga kõvasti töötada.

Mis Sind jooksmises motiveerib?

Motivatsioon jooksmiseks? Jooksen selleks, et mitte paksuks minna! Loomulikult on see nali, ent samas mõnes mõttes vastab ka tõele. Mulle meeldib püstitada üha uusi isiklikke rekordeid! Ma armastan jooksmist kogu südamest ja see on osake minust, seega eesmärkide püstitamine ja nende täitmine  tundub minu jaoks väga loogiline ja loomulik. Mulle meeldib lugeda ka raamatuid jooksmisest – imetlen väga Briti imevendi – triatleete Brownleesid. Mõnikord ma vaatan isegi Youtubest motiveerivaid videosid! Ent kõige rohkem vastab tõele see, et ma isegi ei küsi „Miks?” (joosta), vaid see tuleb iseenesest oma sisimast.

Mis on Sinu lemmik võistlusdistants?

Peale viimast maratoni võin ma öelda, et mu lemmikdistants ja eesmärk on just maraton. Ma tean, et ei ole kerge seda hästi joosta ning ma olen veel kaugel tulemusest, mida peaksin „heaks”, ent mul on kuhjaga motivatsiooni selle nimel treenida. Iga distants, mis on üle 5000m on hea. Loomulikult jooksen ka lühemaid maid, aga need ei paku minu jaoks nii suurt rahuldust.

Mis on Sinu parim mälestus võistlustelt?

Minu parimad mälestused ei ole seotud võitude või medalitega, parimad mälestused sünnivad headest tulemustest. Kui ma olen korda saatnud rohkem, kui endalt esialgu lootsin. Jooksen ja on tunne, et võiksin joosta veel ja veel ning üha kiiremini ja kiiremini. Parimad mälestused seonduvad võistlustega, kus olen nii alustanud kui lõpetanud tugevalt. Mõnikord on peale head trenni sama mõnus tunne.

Kas oled osalenud Prorunneri ühistreeningutel? Kui jah, siis millise kogemuse osaliseks said?

Olen osalenud küll, aga kahjuks ei lähe see alati mu treeningplaaniga kokku. Aga kui olen osalenud, siis on see lisatreening, kus saan teha erinevaid jooksuharjutusi, mis Prorunneri trennis on väga huvitavad. Neid mulle meeldib teha. Treeningud on positiivse atmosfääriga ning jooksjatele peaks see olema oluline.

Millised huvid Sul peale jooksmise on?

Mulle meeldib muusika, raamatud, reisimine. Meeldib kõik, mis annab positiivset emotsiooni ja on põnev. Tahaksin käia rohkematel festivalidel ja kontsertidel, aga kahjuks toimub suur osa neist suvel, kui ma ei saa treeningute ja võistluste tõttu pikka puhkust omale lubada. Lisaks meeldib mulle veel oma blogi pidada, seegi on huvitav.

Millest koosneb Sinu tüüpiline treeningnädal?

Maratoniks valmistudes tegin kaks treeningut päevas. Nädalas oli kaks või kolm raskemat päeva, kus tegin ühe või isegi kaks spetsiaaltreeningut. Kõigil teistel päevadel lihtsalt taastavad jooksud, lihastreening, venitused. Füüsilise poolega pean veel vaeva nägema.

Milline eesmärk on Sul sel hooajal?

Olen juba öelnud, et maraton alla 2:50 ja isiklikud rekordid nii paljudel distantsidel kui võimalik. Eesmärk on olla tugevam kui varem ja võistelda paremini kui varem.

12987034_539939446177715_4030909462482109349_nMis on Sinu lemmik jooksutoss?

Pikkade või keskmiste jooksude jaoks Adidas Ultra Boost ST ja Adidas Sequence. Kiirete treeningute/jooksude jaoks Adidas Adizero Adios. Mul on palju Adidase tosse, aga need on kindlasti lemmikud.

Mis on Sinu võistluseelne toit?

Lihtne – kaerahelbed rosinatega, SiS energiabatoon ja kohv. Joon üsna palju SiS Hydro jooki. Selline on minu tavaline söök enne võistlusi või enne raskemaid treeninguid.

Miks soovitaksid sõbral ühineda Prorunneritega?

Soovitaksin seda, kuna selles tiimis tunnen ennast hästi vastuvõetunaning usun, et nii tunevad ka kõik teised. Tiimikaaslate poolt tunnen väga positiivset suhtumist ning Viljar suhtleb treenerina jooksjatega väga professionaalselt. Võistlustel toetatakse teineteist. Ja alati on parem olla tiimis kui mitte olla! 🙂

Aitäh ja edu treeningutel! 🙂

Aprilli tegemised

Naljakuu aprill on pakkunud klubi Prorunner liikmetele ja sõpradele juba kuhjaga ilusaid ning meeldejäävaid emotsioone. Kuigi nii mõnelgi on veel hooaeg avamata, on juba olnud põhjust rõõmustada kordaminekute üle. Loodetavasti jätkub kevad samas vaimus ning on sissejuhatuseks edukale suvisele tipphooajale.

Karjalaskevõistlus Haapsalus 2.aprill, 10km maanteejooks on suurepärane võimalus testida oma ettevalmistust. Võistluse korralduslik pool on teinud sammu edasi ning elektrooniline ajavõtt meelitab jooksjaid Läänemaale sõitma. Prorunneritest tegi kiireima võistluse Rauno Reinart, kes ajaga 33:44 saavutas ühtlasi 6.koha. Raudvara – Ahto Jakson 37:06 (22.koht) ja Hanno Kindel 28. ajaga 39:17. Hanno pikk paus kevadel andis tunda, aga meelt ei heida. Silver Vürmer 41:56, Karre Lauring 42:10 on samuti loomulik treeningjätk ning kiiremate kilomeetriteni on veel aega. Tulemused on siin – http://www.championchip.ee/results/137.

Nädal hiljem, 9.aprillil jõudis kätte Tartu kord. Parkmetsa 7km rada, oma vimkadega, aga nii mõnelegi “kohustuslik” kevadine element 🙂 Käesolevast aastast rohelist särki kandev Rauno Laumets pälvis poodiumi teise koha, jäädes alla vaid heas hoos olevale Raivo Allale (Sparta). Rauno aeg 21:42,5. Teine Prorunner finishis oli Pärtel Piirimäe (aeg 25:12,3, koht 13., MV40 vanuseklassi 3.koht), kes on peale eelmise suve rasket vigastust läbinud targa ja muljetavaldava taastumisprotsessi. Pärtlist veidi hiljem 16.kohal finisheerus Kaido Vahkal, ajaga 25:28,5. Üldarvestuse 22. ja 23. kohal vastavalt Marek Võsu (aeg 25:50,3) ja Hannes Veide (aeg 25:51,2). Mäekuningas Erkki Ehasalule jäi mägesid ilmselt veidi väheks ning tema koht 28, aeg 26:23,0 🙂  Ülejäänud Prorunnerid: Marko Teder (26:43,6), Kalmer Vaakmann (27:33,3), Kalle Lellep (27:42,4),  Björn Puna (27:48,0), Guido Bergmann (29:30,1), Renno Rehtla (32:21,2), Triinu Bergmann (33:39,9), Raido Haaviste (33:51,9), Kaisa Murumets (34:03,4), Ingrit Ernits (35:21,1), Tiina Säälik (37:46,4),  Andrus Kukk (38:05,3), Monika Teder (38:19,2), Lola Belous (38:57,4), Helle Viitak (39:31,3), Eve Teder (40:55,8), Evelin Vetevood-Järvelt (44:48,3), Gaidi Kasu (45:34,8), Angela Timusk (45:37,2).  Kõik tulemused leiad siit – http://www.championchip.ee/results/117

Tallinnas toimus samal ajal Nõmme jooksusarja avaetapp – 18, Nõmme maanteejooks. Tegemist on lühikese, 5km pikkuse võistlusega, mis on samuti hea võimalus “jalga lahti joosta” ja kevadist kiirust testida. Meie klubilistest startisid seal Ahto Jakson (tulemuseks 16.koht ajaga 18:08) ning Mart Norman (17.koht, aeg 18:17). Tulemused – http://www.seeriajooks.com/maanteejooks.

10.aprill astusid välismaal võistlustulle meie maratoonarid. Olari Ormi talvine ettevalmistus kulges ainult ühte eesmärki silmas pidades – kevadine välismaraton. Roomas õnnestus mehel kõik, tasuks isiklik uus rekord numbritega: 2:35:36, tol hetkel hooaja kolmas tulemus Eesti edetabelis! Rooma maratoni tulemused: http://www.maratonadiroma.it/?p=classifica&lang=enJolanta Liepina

Samal päeval täitus Saksamaal, Hannoveris, lätlanna Jolanta Liepina suur eesmärk – purustada maratonis 3 tunni piir. Unistus täitus, resultaat 2:54:14 tähendas uut isiklikku rekordit ning võistluse 9.kohta naiste arvestuses. Kõik Hannoveri maratoni tulemused on leitavad siit: http://hannover.r.mikatiming.de/2016/?pid=list

Möödunud nädalavahetus andis ilusatele tulemustele ainult lisa:

16.aprillil Veterandipäeva auks peetud Tartu Sinilillejooksu (3,2km) poodiumil käis sel korral Kaarel Piip, kes saavutas ajaga 10:13,2 kolmanda koha! 5.koht oli samuti rohesärklase päralt, nimelt Kaido Vahkal finisheerus ajaga 10:51,9 – hästi tehtud, Kaido! Marika Koplimägi saavutas naiste seas samuti kõrge kolmanda koha, ajaga 14:07,4 ning Maia Boltovsky lõpetas 7.naisena, ajaga täpselt 15 minutit 🙂 Ingrit Ernits 8., aeg 15:07,5. Kristi Leping aeg 17:53,5. Eve Teder 18:11,6. 

Jõgeval toimus samal päeval 10,2km pikkune III Jõgeva Rahvajooks, mida sel aastal iseloomustas küll kaunis kevadilm, ent oma raja profiili poolest on tegu nõudliku, kohati mägise, ent samas väga mitmekülgse võistlusega. Prorunneritel on sellel rajal läinud traditsiooniliselt hästi ning ajalugu ei katkenud – Rauno Laumets võitis jooksu Dmitri Aristovi ees ajaga 32:47, kolmas oli samuti Prorunner, Rauno Reinart, tulemus 36:15. Teised klubilised: Kalmer Vaakmann (13.koht 42:37), Janek Kasela (20.koht 46:21), Andrus Nurmik (38.koht, 52:27), Tiina Säälik (naiste 8.koht, 58:26), Lola Belous (naiste 10.koht, 59:03), Evelin Vetevood-Järvelt (naiste 19.koht, 01:03:29). Olgu veel mainitud, et vanuseklasside esikohti sadas meie sportlaste kaukasse hulgim 😉

Rauno Laumets Jõgeva Rahvajooks

Foto: Sander Maasing

17.aprillil, peale töökat kevadlaagrit, suundus seltskond Prorunnereid Pärnumaal toimuvale Luitejooksule ning tasuks pandi kotti järgmised saavutused: Mart Norman, 17.koht, aeg 32:30,2, Rainer Kravets, PA-vanuseklassi 3.koht ja aeg 35:11,1, Martin Siimer 35:57,3, Kaarel Kuusk aeg 38:39,0, Karre Lauring 40:06,9, Karin Redi 40:45,5, Marin Mehide 41:33,9, Ingrit Ernits aeg 44:41,3, Merikene Annuk aeg 49:23,0.  Luitejooksu protokoll on leitav siit: http://www.championchip.ee/results/54

 13055701_269155746752574_6067700282979035082_o

Lisaks saavutas Ahto Jakson Saare maakonna murdmaajooksu meistrivõistlustel üldarvestuses 3. koha ja veteranide (M40 ja vanemad) arvestuses 2. koha ajaga 21.48 (6km) ning kevadlaagris kroonisime klubi ProRunneri mäekuningannaks Marin Mehide ja mäekuningaks võitmatu Erkki Ehasalu!

Prorunneri mäekuningas

Kas pole mitte tore see aprill?! 🙂

Edukaid treeninguid ja kiireid kilomeetreid!

Muljetavaldav Porto ja Porto maraton

/Autor:Tiina Säälik, Fotod autori omand./

Pika etteplaneerimisega sai ette võetud jooksureis Portugali suuruselt teise linna Portosse. Ühtlasi oli see ka jooksuhooaega peaaegu lõpetav reis. Juba traditsiooniliselt alustasime Portosse sõitu Riiast. Paljudel on tellinud küsimus, et kuidas ikka nii palju saab välisreise ette võtta. Üks hea nipp on, et asju tuleb pikalt ette planeerida ja hoolikalt ka lennupiletid passida. Me lepime odava pileti nimel ka vahemaandumistega ja võib-olla mõttetuna tunduva niisamapassimisega. Portosse reisides oli peatus Dortmundis ja tagasi tulles Brüsselis.

Olime kohal kolmapäeva, 4.novembri õhtul ja reedel oli expo külastamine. Expo asus Museu dos Transportes e Comunicacoes ruumides. Kõige lihtsam oli küsida turisminfost, kus meie kaardile teekond peale joonistati. Douro jõe kaldal paiknevas endises kaubajaamas võtavad porto13meid vastu väga sõbralikud korraldajad, kes meid esmalt numbreid kätte saama suunavad. Üllatuseks on see, et haaknõelu peame eraldi küsima, neid ümbrikus ei ole. Rõõmsaks teeb mõnus laiemate rihmadega seljakott, mille sisu omakorda üllatab – paberipahna ehk reklaame eriti pole, asjalik jooksuajakiri, kus tulevate võistluste daatumid ja palju muud põnevat infot, punane nokamüts, kõrrejook, kalender, telefonikott käsivarrele, hästi lõhnav seep. Maratoni särk on punane ja kui varem kirja pandud number ei sobi, siis saab õigema vastu välja vahetada. Minu S oli enam vähem paras või pigem suur. Särkidest veel niipalju, et saime ka lõpetaja rohelise särgi, seda siis juba finišis ja samuti sai valida õige suuruse. Mõlemad särgid on kena kujundusega ja heast materjalist.

porto3

Kiibikontroll, nagu ikka näitab ekraanil su nime ja numbri ja saamegi Expol ringi uudistada. Reede hommikul on rahvast üsna vähe. Expo ise on pigem tagasihoidlik, kuid huvitav on ringi vaadata ,et mida selles maanurgas jooksjatele pakutakse. Lõpuks jõuame ka lippuderivi juurde porto1ja loomulikult peame tegema ka pildid koos Eesti lipuga. Meie ehk siis prorunnerid Maichl Suur ja siinkirjutaja on nö. kolmandad eestlased, kes Portos maratoni jooksmas. Varem on eestlased kahel aastal osalenud ja loodan, et edaspidigi on huvilisi, sest korraldus on väga hea ja Porto suurepärane koht, kus suve pikendada ja lisaks jooksmisele ja kohalikku kultuuri nautida. Eestlasi oli maratonirajal neli ja kiireim oli Raido Raspel Jooksupartneri klubist ajaga 3:19:18.

Maratonihommik tervitab meid selge taevaga ja annab aimu, et tuleb kuuma ilma jooks. Meie elukohast on stardialasse umbes kilomeeter kui sedagi. Pisut kõhedust tekitav on finišikoridor, mis enne viimast 195 meetrit on päris kena tõusunurgaga. Kuna kusagilt ei õnnestunud rajaprofiili leida, siis olen ennast häälestanud üllatustõusudeks ja tuleb tunnistada, et neid siiski on. Pigem õnneks raja esimesel 15km-l, kus tõusude võtmine on üsna ladus.

Finišikoridoris seistes on asi selge, et kulgeda tuleb targalt, kuna higi jookseb juba niisama seistes. Stardime üsna tagareast ja meist rullivad kohe üle 15 km jooksjad. Valus on vaadata, kuidas mõned nendest 15km-l on poolsurnud ja kohe üldse ei jõua. porto4Meie aeg on veel ees…Hommikul on mõnus, raskemaks läheb alates 20km-st. 15-km on meie toetajad ergutamas ja pildistamas ja siis see pikk jooks mööda Douro jõe kallast. Mul on asi selge, tuleb ellu jääda, kuna kuuma ilmaga (temperatuur umbes 23-24 soojakraadi) on mul alati väga raske joosta. Õnneks on veepunktid iga 5km järel. Vett antakse väikestes pudelites. Loomulikult on nii mugav aga see ökoloogiline jalajälg… Märkimist väärt on ka see, et koristamine käib pidevalt, ei pea tühjade pudelite otsas koperdama. Teisest rajapoolest alates saab ka spordijooki, puuvilju, marmelaadi ja rosinaid. Sool oli endal kaasas ja tark tegu oli seda ka sisse võtta. Veejoomisega juhtus aga mul taas tuttav teema, jõin vist viimastel kilomeetritel pisut palju ja see maksis ka natuke kätte.

Teate, sõbrad, kui raske on joosta olukorras, kus tahaks parema meelega istuda tänavakohvikusse ja lihtsalt olemist nautida. Või siis maratonijooksjate kannatusi vaadata 🙂 Aga just nii oli. Kui väga oleks tahtnud ennast rohekates ookeanivoogudes värskendada. Ületame Porto sümboli, Ponte Dom Luisi silla ja edasi tuleb munakivitänav, kohe saab täis ka 30 kilomeetrit. Õnneks on jõeäärne tee ka pisut majade ja mäekülje varjus aga raske on ikkagi. Lõpus ümberpöörd ja taas üle silla aga veel tuleb teha üks väike edasi-tagasi lõik. Justkui katlas, päike kütab ja tuult pole. Mis siis muud kui finiši poole. Expo hoone juures on meie ergutajad veepudelitega. Oskan vaid viriseda, et üldse kohe enam ei jõua ja jalutan-sörgin vapralt edasi. Pole mina ainuke vaevleja, samasuguseid on palju-palju, nii palju kõndijaid polegi varem ühelgi maratonil sattunud nägema. Ühe Austria naisjooksjaga kulgeme pea pool maad nö vaheldumisi, et kord tema ees ja siis jälle mina. Ikka tervitame-lehvitame rõõmsalt ja ütleme, et mitu km on veel lõpuni jäänud. Sellist mõnusat toetust nii rajaäärsete lehvitajate kui hõikajate poolt kui ka rajal kulgejate poolt on väga palju. Veel viimastel kilomeetritel haaratakse käest, et tule-tule nüüd 😀 On mõnus heatahtlik õhkkond. Mõne kilomeetrid enne lõppu on ka nn. ametlik ergutustiim, kes oma väikeste õllepudelitega juba üsna rõõmsalt kekutavad. Ei hoia ma end tagasi, ja nii saangi ka paar lonksu külma õlut. See oli sel hetkel kui eluvesi ja aitas mitu kilomeetrit edasi. Viimasel 2kilomeetril on leebelt väike üllatustõus ja siis see hommikul üle vaadatud finišitõus. Jooksen üles, pingutan, veel 195m ja ongi tehtud! Äge, jubepaha on liigsest veest aga natukese aja pärast kosun ja liigun edasi. T-särk, veepudelite kott, tuulekindel vest, õunad – kõik see lõpetaja meelehea ja loomulikult imekaunis medal. Finišialast väljunud, saan kokku ka oma kaaslasega ja jalutamegi oma elukoha poole. Tuleb tunnistada, et enesetunne on väga hea, ma ei ole väga väsinud ega endale liiga teinud, ega jooksnud just ka palju pole 🙂 Duši all käidud, riided vahetatud ja jalutamegi randa päikeseloojangut nautima. Meie kõrvallauas on samuti jooksuseltskond, kes õhtut naudib.

Porto on hea koht, soe, sõbralik ja taskukohaste hindadega.

Alljärgnev on minu artiklist Jõgevamaa ajalehest „Vooremaa“:

porto2Porto, Portugali suuruselt teine linn, elanike arv üle 200 tuhande, mitteametlik Põhja-Portugali pealinn. Veinihuvilised on kindlasti teadlikud, et portvein ongi pärit Portost, kui 17.sajandil Douro orust veini transportivad britid segasid seda parema säilivuse saavutamiseks brändiga. Jõgi jagab linna pooleks ja just Gaia linnaosa on tuntud oma veinikeldrite poolest, tasub kindlasti ka väike degusteerimine ette võtta, et aimu saada kuulsate veinide olemusest.

Porto on üks vanimaid Euroopa linnu ja tema arhitektuur on tänaseni väga hästi säilinud, kohati küll tekkib südalinnas küsimus, et kuidas ja miks on väga räämas ja tühjad hooned alles, miks neid ei renoveerita. Samas on see UNESCO maailmapärandisee kuuluv vanalinn äärmiselt kaunis, isegi poollagunenud hooned annavad omapära. Ja need imelised meie mõistes mustrilised seinu katvad kahhelplaadid ehk azulejos, neid võidki imetlema ja pildistama jääda, omamoodi võluv on ka välja kuivama riputatud pesu. 2001.aastal oli Porto Euroopa kultuuripealinn.

Kahtlemata on linna kuulsaimaks sümboliks 385 meetrit pikk 1886.aastal ehitatud Ponte Luisi sild, mille projekteeris Léopold Valentin , Gustave Eiffeli mantlipärija. Eiffeli enda poolt on Portos konstrueeritud Dona Maria Pia sild. Sillalt avanev vaade jõe kahel kaldal asuvale linnale on lummav.

Jalutuskäigul vanalinnas, Avenida dos Aliadosel, vaatame lisaks sellel tänaval paiknevale raekojahoonele Camara Municipalile üle ka McDonaldsi kiirtoidurestorani. Nimelt loetakse seda üheks maailme ilusaimaks, kuna 1995.aastal ümberehitamise käigus säilitati 1920.ndate aastate interjöör. Päris kummaline on vaadata, kuidas kaasaegne teenindus ja kiirtoit ning eelmise sajandi interjöör koos eksisteerivad.

porto5

See katedraal on suurepärane oma arhitektuuri poolest, võimas 12.-13.sajandil ehitatud ja kindluskirik pakub puhkehetke väsinud turistidele. Arheoloogiliste väljakaevamiste järgi olevat Penoventosa mägi asustatud juba 3000 aastat tagasi. Porto tänavad on üles-alla ja hoolimata heast metrooliiklusest soovime võimalikult palju jalutada ja näha. Muide, Porto metroo on omapärane selle pärast, et pigem meenutab trammiliiklust, maa all sõidetakse üsna vähe, vähemalt nii oli neil liinidel, mida meie kasutasime.

Vaatamisväärsus on ka Sao Bento rongijaam, kus imetleme seinamaalinguid, kus on kujutatud külapidusid, ajaloolisi stseene ja transpordivahendeid. 1916.aastal valminud jaamahoone ehitati endise kloostri asukohale. Kui oleme lõpetamas jalutuskäiku Ribeiral (see peaks küll kõigil Porto turistidel kohustuslik olema, sest kaldaäärne tänav on täis suurepäraseid kohvikuid ja poekesi), saame üles linna funikulööriga, jalad on ikka tõesti väsinud…Kindlasti soovitan külastada ka Lello raamatupoodi, mis 2011.aasta Lonely Planetporto6i poolt nimetati maailma parimate raamatupoodide edetabelis kolmandaks. Just selles neogooti stiilis sisekujundusega poekese teise korruse kohvikus olevat K.J Rowling kirjutanud Harry Potteri lugusid. Istusime sel meiegi.

Portos on mõnus puhata, leidub häid tänavakohvikuid, kus sõrmkübarasuuruse tassiga saad lonksu ülikanget ja aromaatset kohvi, kõrvale mõne mõnusa küpsetise ja turistide retk võib jätkuda. Ka toit on väga hea. Elame sadamapiirkonnas, Matosinhoses ja just seal on parimadporto7 (kala)restoranid. Kindlasti tasub ära proovida grillitud sardiinid. Merandide grillimine käib otse tänaval ja kalad maitsevad suurepäraselt.

Reisi peapõhjuseks oli 8.novembril toimunud Porto 12.jooksumaraton. Reedel külastame maratoni Expot, mis asub jõe kaldal olevas endises kaubajaamas, mis nüüd on transpordi ja kommunikatsioonimuuseum. Teel sinna näeme ühel majal ka meie sini-must-valget lippu lehvimas. Tekitab rõõmsat elevust. Maratoni stardimaterjalid käes, suundume otsima Palacio de Cristali ehk Kristallpaleed, mis tundub olema üsna lähedal. Tegelikult aga tuleb ronida üles mööda järske tänavaid.

Jardim do Palacio de Cristal, kristallpalee aed, on sügisel pisut räämas ja palee ise on suur ümara kujuga kontserdihall. Tegelikult aga oli selles kohas 1865.aastal avatud imeline palee, mis aga hävitati. Aed ning palee olid väga populaarsed linnaelanike seas ja kujunesid rahvale kooskäimiskohaks. 1950-ndatel aastatel leidis Salazari diktatuur, et Portos pole piisavalt spordihalle ja nii tehti kristallpalee asemele betoonehitis.

porto10porto9


 

 

 

 

 

Selleks et aga maratonipäevaks jalgu säästa, siis läheme bussi peale ja lihtsalt sõidame. Portos tasub osta 3 päeva pilet, mis kehtib kõigis bussides ja metrooliinidel. Valideerimissüsteem on mugav ja pilet taskukohane. Bussiga saame ookeani äärde ja jätkame jalutades. Külastame Meremaailma, kus kõikvõimalikke kalu ja mere-elukaid näha ning vaatame üle ka ookeani kaldal asuva väikse kindluse. Seal lunastame 5o sendiga pileti ja kohalikes meestes tekitab meie raha üllatust ja küsimusi. Et kust me porto8tuleme ja mis ikkagi see väike asi meie kaardil on (Võrtsjärv). Tore ja soe kohtumine kohalikega. Inimesed on Portos väga sõbralikud ja lahked, kui kaardiga seisma jääd, siis pakutakse abi ja meie mõnusa butiikhosteli personali ei jõua ära kiita. Puudub lõunamaade lärmakus ja pealetükkivas ja meie reisiseltskond arvab üksmeelselt, et portugali inimesed on tõepoolest pisut meie endi moodi vaoshoitud.

Porto on linn, kus peab aega olema. Vaadata-pildistada on palju, elamusi saavad nii kunsti-kui shopinguhuvilised ja novembrikuus on ka ookeanivesi piisavalt soe, et julgemad saavad end ka vette kasta. Pärast maratoni on tõeline rahulolu ja naudinguhetk istuda rannakohvikus, jälgida, kuidas surfarid trenni teevad, võtta mõnus kohvi ja vaadata, kuidas päike loojub. See on nauding, mida soovitan minna kogema just Portosse.

porto14 porto12 porto11 porto10

AMSTERDAM ON VÕLUV

/Autor: Tiina Säälik/

Amsterdami lendame Riiast, kuna lõunaeestlastel on see soodsaim variant. Schpholi lennujaamast veidi rongisõitu ja õhtupimeduses jalutuskäik hotelli. Hoolimata sellest, et meie hotelli on internetis väga viletsaks ja ülihalvaks nimetatud, ei saa sellega nõustuda. Pisike, puhas ja maratonituristile oma asukoha poolest väga sobiv. Olümpiastaadionile veerandtunnine jalutuskäik, trammpeatus kesklinna sõiduks kohe üle tee ja väga hea restoran ümber nurga. Laupäeval alustame linnaga tutvumist Olümpiastaadionil kompleksist. Olümpiamängud toimusid seal 1928.aastal ja just neil mängudel süüdati esimest korda olümpiatuli nii nagu me seda oleme tänapäeval harjunud nägema. Eestlased tõid sealt ära mitmeid medaleid: maadlejad Voldemar Väli – kuld, Osvald Käpp – kuld, Albert Kusnets – pronks, tõstja Arnold Luhaäär – hõbe ja ka purjetajad tõid pronksmedali.

Expo asub kahes spordihallis, esmalt võtame välja stardimaterjalid ja särgid. Arusaamatu tundub, et seekord polegi pakikotti, seda peab asendama Mizuno ehk suursponsori kirjadega kilekott. Mingit erilist nänni ja ei jagata, kaubanduslikust osast võid soetada spordivarustust või siis koguda teiste maratonide infomaterjale – nii nagu ikka. Samast saame ka osta euro võrra odavamalt ehk siis 6.90 eurot maksva linnatranspordi päevapileti. Päevapiletit on alati mõtet osta, kuna nn ühe otsa elik tunnipilet maksab pisut vähem kui 3 eurot. Ja siis linna avastama! Transpordisüsteem on mugav aga vajab natuke kohanemist, sest kesklinn on paras labürint. Selles linnas peaks kindlasti viibima rohkem kui tavapärase maratonituristi kolm päeva. Kaardi peal tundub, et kõik on lihtne aga väiksed tänavad, mida kaardil märgitud pole, ajavad segadusse. Vaatamist on palju aga tuleb olla ettevaatlik, sest pea laiali otsas kõndides sattud kindlasti ka jalgrattateele ja rattureid ning rollerisõitjaid on väga palju. Aga küllap on nad uimaste turistidega harjunud 🙂

Amsterdam

Foto: Tiina Säälik

Amsterdam linnavaade

Foto:Tiina Säälik

 

Minu meelest on Amsterdam äärmiselt võluv, arhitektuur on vaatamisväärsus omaette. Iga maja on erinev, fassaadid kaunid ja nii mõnedki majad on ebaloomulikult viltu. Linna hiilgeaeg oli 17.sajandil aga linna esmamainimine juba 1275.aastal. Nüüdseks on see kunagine kaluriküla tõeline maailmalinn, mis 27.oktoobril tähistab oma 740-ndat aastapäeva. Homines manentes apud Amestelledamme – ladina keelest tulnud nimi tähendab ‘Amestelledamme lähedal elavad inimesed’. Tänapäeval elab linnas üle 700 tuhande elaniku. Vabameelse linna kuulsus toob siia tuhandeid turiste. Kõigile leidub midagi – suurepäraseid kunstimuuseume, caffe shoppe, juustu ja šokolaadi degusteerimist või põnevates vintage poodides shoppamist. Laupäeval oleme tagasihoidlikud jalutajad, sest jalgu tuleb ju hoida. Õhtul veel maitsev pasta Vapianos, kosutav uni ning saabubki pühapäeva hommik. Ilm on jahe, sombune ja kipub pisut ka vihma tibutama ja selliseks ka ilm jääb. Mulle sobib, jahedamas on alati parem joosta. Staadionile sisenevad publik ja jooksjad eri koridoridest ja staadionile jõudes kõlab paljudelt huilgamist ja rõõmuhõikeid, sest vaatepilt on tõepoolest ülev ja võimas. Muide, staadionil peaks olema kohti 31 500 pealtvaatajale. Staadioniringil stardikoridorid ja start toimub lainetena, nii saame meiegi suurelt ekraanilt eliitjooksjate starti vaadata. Ja siis ongi minek. Publikut on väga palju ja kõik on väga rõõmsad ja emotsionaalsed. Vist polegi kunagi nii palju mind nimepidi ergutatud ja hõigutud, see annab palju jõudu juurde. Kusagil 9 km-l lehvitan Antile ja jooksen rõõmsalt edasi. Taustajõud ja toetajad on minu jaoks väga olulised ja au ja kiitus mu kaasale, kes kõik need hullud maratonid on raja kõrval seisnud-jalutanud-külmetanud ja mind rajalt oodanud..

Amsterdam3

Foto: Ats Raudkübar

Amsterdam2

Foto: Ats Raudkübar

Enesetunne on hea ja vaadata palju, esimest korda on soov võtta jooksu ajal fotokas ja pilte teha. 13.5 km-st algab jooks kanali ääres. Kartsin, et just see distantsi osa võib osutuda igavaks aga ei, olime jõudnud eramajade rajooni. Ja nii nagu üks mu jooksusõbraga tükk aega koos jooksnud kohalik mees rääkis, just see piirkond on rikaste linnaosa. Olid ikka uhked majad ja aiad küll. Lihtsale väga ilus. Vahva oli ka kanalil kulgev laevuke, kus noormees kohalikke šlaagreid laulis ja jooksjatele lehvitas.

Amsterdam5 (1)

Foto: Tiina Säälik

Ja siis see juhtus, kell tegi 18km-l piiksu ja vasaku jala sääremarja lõi äkiline valu. Ei, see polnud kramp, vaid midagi, mis tegi pisut haiget juba Kihnu maratoni lõpus ja paide-Türi jooksu viimastel kilomeetritel. Olin lootusrikas, et 20km-l on esmaabi. Tempo langes. Joogipunktis vaatasin otsivalt ringi aga nägin vaid med.kirjadega autot ja kusagil serva peal esmaabi kõhukotte, ei ühtegi inimest. Peale 25km-t sain siis natuke abi. Seletasin, et sääres on valu ja miskit spreyd siiski pihustati, pisut see aitas aga kahjuks vähe. Kui kogu reisi ja maratoni võib väga kiita, siis esmaabi oli küll olematu. Veel vähemalt kahes kohas üritasin abi saada aga tulutult. See oli lihtsalt ajaraiskamine ja seda masendavam mu tunne oli. Ei ole kunagi lõpetanud ühtegi jooksu nutumaik kurgus, sest lihtsale abi ei saanud. Finišis suundusin Punase Risti telki, seal natuke mu säärt muditi ja oligi kõik, vähemalt seal kohtasin ma hoolivat suhtumist. Meenusid meie Punase Risti vabatahtlikud ja see, kuidas nad spordiürituste esmaabi valvetes on, me elame ikka tõesti hästi…See abi mittesaamine maratonil oli mulle karm õppetund. Hoolimata väga valusast jalast olin ka viimastel kilomeetritel rõõmus, sest kõik muu oli ju väga hea. Viimasel km-l ergutasin üht väga väsinud jooksjat liikuma ja nii me siis enam vähem koos ka lõpetasime. Kohtasin jälle seda üllatunudrõõmsat pilku, see oli mõnus tunne, et sain natukenegi ise kedagi aidata….

Amsterdam6

Foto: Ats Raudkübar

Minu abivahendid – 2 glükoositabletti, 3 HoneyPoweri moosi, pisut soola. Joogipunktidest 2 tükki banaani, vett ja ka spordijooki ja ma kestsin nii lõpuni, et isegi kaasas olnud leivatükk ei tulnud meelde 😉 Distants oli kerge ja lauge, vaheldusrikas ja huvitav, palju kaasa elajaid ja muusikapunkte – kokku tõeline jooksupidu, just selline, mis mulle meeldis ja sobis. Amsterdami maratoni või ka poolmaratoni võib soovitada esimeseks pikaks jooksuks, kuhu pere või heade sõpradega koos minna.

Päev pärast maratoni kolasime taas linnas. Amsterdamiga tutvumiseks oleks kindlasti vaja rohkem, kui kaks päeva, sest vaadata on äärmiselt palju.

Amsterdam

Fotod: Tiina Säälik erakogu

12197312_10208812730301828_442665675_o12189509_10208772746982270_3547211635346570627_o

12184173_10208772802863667_6122480513277974974_oAmsterdami kuulsast, 60-ndate hipide paradiisist, Vondelpargist, jooksime maratoni käigus läbi, niisama jalutamiseks kahjuks aega ei jätkunud. Oma lemmikute ehk papagoide hääli kuulen, kahjus seekord neid nägema ei juhtu. Esmapäeva hommik punaste laternate rajoonis oli mahe ja päikseline, kõik toimis, inimesed töötasid, kohvipoodide uksed olid avatud, linn elas. Jalutuskäigul imetlesime ka viltuseid maju, eks oma panuse viltuvajumisele on andnud ka kunagine vaiadele ehitamine aga tegelikult on majade kalle juba ehituse käigus ette nähtud. Miks? Ikka sellepärast, et väljaspoolt maja kauba või esemete ülesvinnamise puhul aknaklaasid kannatada ei saaks. De Waag ehk kaalumaja, linna vanim maa peale ehitatud hoone, aastast 1488 on kohe 12207573_10208812724021671_1628864861_oNieuwmarkti lähedal,turult ostame kaasa äärmiselt kallist ja äärmiselt maitsvat juustu. Väga uhke on ka Central Station ehk keskvaksal, kus pakihoiu teenust kasutame. 1889.aastal valminud hoone seinal on ka kullatud kell, mis väitab aja asemel hoopis tuule suunda ja meenutab laevastiku sõltuvust tuulest. Seekord jäävad kõik kuulsate kunstnike muuseumid külastamata ja mõned teisedki huvitavad kohad külastamata.

Lubame, et kunagi tuleme siia tagasi. Ehk kevadel, siis kui tulbid õitsevad…

12183770_10208772794503458_7232203406244389161_oAmsterdam4

SK ProRunneriga liitus Jolanta Liepina

Jooksuhuvilistele on ilmselt juba silma jäänud, et viimasel ajal võib Eestimaal siin-seal võistlemas ning naiste arvestuses ka medaliheitluses kohata üht lätlannat. Nii see tõesti on, Läti päritolu kaunis särasilmne Jolanta Liepina elab nüüd Tartus, jookseb tõepoolest väga kiiresti ning liitus hiljuti ka klubi ProRunneriga 🙂 Jolanta soostus rõõmuga endast veidi kirjutama ning jagame seda ka nüüd teistega. Tõlke inglise keelest tegi Kadiliis.

JOLANTA ENDAST

Olen jooksnud juba pea 12 aastat, neist viimased 4-5 tõsisemal tasemel. Parimad tulemused pärinevad eelmisest hooajast – poolmaraton 01:21,07, 5000m – 17:15,0, 3000m – 10:16,5, maraton – 03:08,42.

Jolanta LiepinaEelmisel aastal sai minust Läti meister maratonijooksus. Lugu ei ole just parim – kuu enne maratoni sain tõsise jalavigastuse. Olgugi, et ma tugevalt treenida ei saanud, tahtsin siiski joosta. Niisiis kuu enne aasta olulisemat starti tegin ainult kergeid jooksutreeninguid. Sellest tingituna olen oma võiduga väga rahul, ent ajaga mitte. Peale maratoni tegin pea 5-kuulise jooksupausi, et vigastusest korralikult taastuda.

Eelmise aasa juunis, enne vigastust, saavutasin Ventspilsis Läti meistrivõistlustel poolmaratonis teise koha. Ma kaotasin ainult legendaarsele Läti jooksjale Jelena Prokopcukale. Jooksin välja ka oma seni parima resultaadi poolmaratonis – 1:21:22.

Parim tulemus 5000m  jooksus pärineb Läti Presidendi Auhinna võistlustelt Valmieras – 17:15,83. Veidi kehvema ajaga (17:27:07) võitsin augustis Läti meistrivõistlused 5000m jooksus ning 3000m sain teise koha.

Ülikooli päevil võistlesin rohkem staadionil. 800m isilik rekord on 2:16;06 ning 1500m 4:41,72.

Lätis väga palju täpselt 10km maantejookse ei korraldata, seega mu isiklik rekord sellelt distantsilt pärineb selle aasta Tartu Kevadjooksult – 38:02. Kuna sel võistlusel ma üldse vormis ei olnud, ei saa ka tulemusega rahul olla 🙂

Kasutan aktiivselt Instagrami rakendust, ning minu konto leiad siit  – www.instagram.com/runforsun – lisan sinna palju jooksmise ja toiduvalmistamisega seotud pilte 🙂

Käesoleva aasta tulemustest veel: Tartu Jooksumaratoni 6.koht, Tartu Kevadjooksu 6.koht, Vooremäe 1000+ 1.koht, Jooks ümber Pühajärve 2.koht, Narva Energiajooksul 7km distantsil 1.koht.

Olen aktiivne, armastan jooksmist, kokkamist, uute inimestega tutvumist : ) ning olen armunud Heade Mõtete Linna  – Tartusse 🙂

IN ENGLISH

I am running almost 12 years, more serious last 4-5 years. Best results achieved last season – halfmarathon 1:21,07, 5000m – 17:15,0, 3000m – 10:16,5, marathon – 3:08,42.

Last year became a Latvian champion in marathon. Story is not the best one – one month before the marathon I got bad foot injury. Couldnˇt train properly but still wanted to run. So last month before main start I was just running easy with no big efforts. So I was pretty satisfied with my victory, but not with my result. After marathon had pause from running almost 5 months because of trauma.Jolanta Liepina

Before that last year in June I became Latvian vice-champion in half marathon in Ventspils. Lost only for legendary Latvian runner Jelena Prokopcuka. Did that in new personal best in that time – 1:21,22.

5000m best time achieved in Latvian President Prize competition in Valmiera – 17:15,83. With a bit slower time in August became Latvian champion in 5000m distance – 17:27,07 and took 2nd place in 3000m.

In university I was running more in stadium – 800m 2:16,06, 1500m – 4:41,72.

There isnˇt very many exact 10km runs in Latvia, so my PB is from this yearˇs tartu Kevadjooks – 38:02. Wasnˇt in shape at all in that time, not proud with result 😀

My Instagram profile is www.instagram.com/runforsun where I put many running and food pictures:D

This year was 6th in Tartu Jooksumaraton, 6th in Tartu Kevadjooks, 1st in Vooremae 1000+, 2nd in Jooks umber Pühajarve, 1st in Narva Energia Jooks 7km distance.

I am active, like running, cooking and meeting new people 🙂 And I am in love with this City of good thoughts – Tartu 🙂

Jolanta Liepina